Vabariigi President Eesti Vabariigi 83. aastapäeval ''Estonia'' teatrisaalis
24.02.2001

Armsad kaasmaalased,
lugupeetavad külalised,

President Lennart Meri Eesti Vabariigi 83. aastapäeval 'Estonia' teatrisaalislubage teile kõigile kogu südamest soovida õnne Eesti Vabariigi kaheksakümne kolmandal aastapäeval!

See on mu esimene kõne kodumaal uuel sajandil ja uuel aastatuhandel. Tänases Eesti riigis käies tundub uskumatu, et me taastasime oma iseseisvuse kõigest kümme aastat tagasi. Maastik on tundmatuseni muutunud. Eesti on osa avatud maailmast ja avatud maailmaturust, oleme avatud uutele ideedele ja uutele kaupadele, inimesed liiguvad selles piirideta maailmas sisse ja välja, kümne aastaga on meil tekkinud kauplusi ja kaubamaju rohkem, kui kogu Eesti ajaloo kestel, ja kaubamajad on ostjaid täis. Tekib kiusatus usaldada statistikat ning kõnelda Eestist kui heaoluriigist, ja tõepoolest, ÜRO elustandardi statistika kohaselt me olemegi tõusnud jõukate riikide perre. Vähemalt õrre peale. Ning seda kinnitab ka kodumaine statistika: Eesti keskmine kuupalk on tõusnud üle 5000 krooni. Ning, mis peamine: Eestil on tugev hääl. Rahvusvaheline usaldus Eesti vastu on tavatult kõrge ja meie riigil on tõepoolest täiesti reaalsed väljavaated kindlustada oma rahva ja riigi heaolu ja julgeolekut Euroopa Liidu ja NATO tulevase liikmesriigina. See on olnud kõigi suuremate Eesti poliitiliste erakondade programmide programmis, ning täna, Vabariigi 83. aastapäeval võin ma teile kinnitada, et need eesmärgid on käegakatsutavamad kui kunagi varem.

Kümme aastat on meie rahva ja isegi riigi seisukohalt uskumatult lühike aeg. Mind huvitas, mida kirjutas ajaleht ''Rahva Hääl'' kümme aastat enne seda, kui taastasime oma koha maailmakontserdis. Ma tellisin 1981. aasta ''Rahva Hääle'' koju. Mu viieteistaastane tütar uuris seda jahmunult, nagu oleks eestikeelne leht trükitud arusaamatus hieroglüüfkirjas, kuid eestikeelsete käändelõppudega. Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril 1981 täitis, - pöördun teie huumorimeele poole, - erandlikult kaheksal leheküljel, sest sel päeval ilmus arvake ära, mis: Leonid Brežnevi ettekanne kommunistliku partei 26. kongressil. Ma vaatasin lehe läbi, kas seal esineb sõna ''Eesti''. Esines. Ilmateates, mille pikkus oli 11 rida: Tallinnale ennustati null kuni kaks kraadi külma. Ning sõnad, sõnad, sõnad". Lubage siiski tsiteerida: ''Sellest, mida me otsustame nende päevade kestel, oleneb paljuski meie kodumaa pale kahekümnenda sajandi lõpul, kolmanda aastatuhande künnisel, '' seisab ettekandes. Draamateatris mängiti ''Tuulte pöörises,'' kuid see teade enam ei mahtunud 24. veebruari lehte, vaid eelmise päeva numbrisse. Pean teile tunnistama, et me ei kahetse raisatud aega. Ma ei lugenud ju midagi uut, kuid ma tajusin järsku teravalt, millisest õudusest ja mõttetühjusest me pidime ennast lahti rebima. See - rõhutagem - oli Eesti NSV ametlik pale, millel ei olnud midagi ühist Eesti rahvaga. Enn Tarto ja tema kaaslased istusid koonduslaagris ja küpsesid riigimeesteks. Kaitseminister Jüri Luik oli juba neljateistkümne aastane. Neljakümne kiri valmis eelmisel aastal. Keelatud raamatud, ideed, raadiosaated, igatsused ja lootused moodustasid juba kombatava maastiku, millele ajakirjandus oli hermeetiliselt suletud. Jätkem tulevaste ajaloolaste hinnata, kuidas Eestis elas kõrvuti totalitaarne fassaad ja selle taga too teine Eesti, mis kogus trotsi ja jõudu ning hämmastaval kombel ka üksmeelt ja poliitilist oskust, et kõigest kümme aastat hiljem taastada oma iseseisvus, taastada oma diplomaatilised suhted maailmaga, taastada oma seaduslik koht rahvusvahelises elus. Kallid kaasmaalased, see kõneleb Eesti rahva hämmastavast vitaalsusest!

Aga täna kahekümne aasta pärast?

Maailm meie ümber on juba täna muutunud ülimalt keerukaks ja vajadus saada täpseid vastuseid homsele kasvab kiiresti. Kuid just need teemad, mis on Euroopas, Ühendriikides, Venemaal kõige tormakamalt päevakorras, on Eesti kodanikele informatsioonipuudusel murettekitavalt kaugel. See on vaesusetunnistus kõigile osapooltele: poliitikutele, kes krampuvad kinni detailidesse ega ole võimelised vastuseid andma Eesti energiavajadustele, Eesti raudteevajadustele ning ennekõike Eesti haridusvajadustele kahekümne aasta pärast. Avalikule sõnale, kes on enam huvitatud löövast pealkirjast kui puhtast informatsioonist; ning eriteadlastele, kes on sageli liiga akadeemilised, et lihtsates lausetes kõnelda Eesti lihtsatest vajadustest. Meie suutlikkus kahekümne aastases perspektiivis jõuda täna õigetele lähtealustele on murettekitavalt väike. Me vaidleme naeruväärsuste üle. Meenutagem kaks aastat kestnud vaidlust tuletikkude ümber, et nende abil selgitada uue sajandi ja uue aastatuhande algust. Või rahvaloendus, mis jättis või ei jätnud suure osa Eesti elanikkonnast loendamata. Akadeemiliste tiitlitega kiiresti küpsetatud teadlased peavad arusaamatus eesti keeles väitlusi, mis võivad kodanikke lootusetult segadusse viia. Kas meie juhid suudavad oma dogmaatilistest kaevikutest üldsegi jõuda arusaadavate otsustusteni? Kes määrab Eesti ühiskonna arengu: kas need, kellel selleks on demokraatlik õigus, või need, kellel õnnestub kõige soodsamalt avalikkust oma seisukoha kaitseks mobiliseerida? Ma tunnen, et meie poliitika, majanduse, avaliku sõna ja ühiskondlike organisatsioonide juhtide seas jääb puudu nii oskust kui tahet õigeid seisukohti selgitada, kaitsta ja ka ellu viia. Ning ma olen sügavalt veendunud: selles kiiresti globaliseeruvas maailmas, selles kiiresti muutuvas väikeses Eestis võidavad üksnes need jõud, kes on tõepoolest ka valmis juhtima ja vastutama, kes lähtuvad põhimõttelistest veendumustest ega mitte poliitilisest, majanduslikust või meedia võimust või oma palgast või kasumist. Kes juhib, on kohustatud ka selgete põhjendustega juhtima, isegi siis, kui põhjendused on ebameeldivad. Mulle teeb tõsist muret kasvav tööpuudus Eestis, millega sammub kummalisel kombel taktsammu kasvav tööjõupuudus Eestis. Me mäletame, mida see hiljaaegu veel tähendas, kui talu või töölispere saatis oma poja või tütre ülikooli. Haridus ei olnud vahend, haridus oli eesmärk. Kahekümne esimene sajand toob meile kõigile tülika kohustuse õppida elu läbi, õppida kiiresti muutuvas maailmas uusi oskusi ja erialasid ning olla valmis elu kestel töötama kahel, kolmel, koguni neljal erineval erialal.

Me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast.

Meil on olemas Eesti inimesed ja Eesti loodus, kaks väärtust, mille eest meil tuleb hoolitseda ja mida tuleb meil kaitsta ka aastal 2021. Millistena me neid näha soovime, ja kui see on selgeks saanud: kuidas selleni jõuda? Need otsustused tuleb meil täna teha.

Mul on hulk küsimusi. Vastused on kõik teie käes.

Näiteks: riigi ja selle poliitilise juhtimise professionaalsus peegeldub inimeste rahulolus, sotsiaalse ebavõrdsuse minimiseerimises. Küsimus: kuidas sünnib otsus riigijuhtimises? Kas ratsionaalselt või poliitilistest kokkulepetest tulenevalt emotsionaalselt?

Kuidas vältida poliitikute muutumist ühiskondliku arengu piduriks?

Kas Eesti sportlaste õnnestumistele aitab kaasa see, et poliitikud sinna sekkuda ei saa, et eesmärk on selge ja siht selleni ratsionaalne?

Ja mõistagi kuulub Eesti tulevikuvisiooni juurde hariduse sisu. Edaspidi langeb teadmiste vahendamise roll veelgi madalamale. Teabeplahvatuse tempoga ei suuda üksikisik niikuinii sammu pidada. Järelikult tuleb inimestele õpetada, kuidas nad oma teadmistega peavad ümber käima. Teadmised paljunevad tänapäeval palju kiiremini ja samaaegselt vananevad nad ka kiiremini kui kunagi varem. Kuidas me siis suudaksime eluaeg õppida? Ülikooli hariduse eesmärgiks ei saa olla kolmekümneaastaselt doktorit kaitsta ja seejärel noor poiss või tüdruk ilma tööta jätta. Meie ülikoolidele on vaja enam omavalitsust. Tahaksin näha hoopis enam võistlust ja muidugi enam tippsaavutusi. Ka siin on probleemiks ümberkorralduste tempo. Tuletagem meelde, et erinevatel aegadel on kõige populaarsem õppeala olnud tolliteadus. Me ei tohi kooli ja ülikooli reforme jätta eriteadlaste kätte. See on eesti ühiskonna keskne küsimus. See puudutab eesti ühiskonna tulevikku tervikuna.

Kallid kaasmaalased, need on küsimused, mis on Eestil ühised Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega. Meil on ka saavutusi. Näiteks meie geeniseadus, millest suur osa ilmus tõlgituna Saksamaa ühes suurimas päevalehes. Eeskujuna Saksamaale. Praegu on alanud uus võidujooks, on alustatud maailmaturu ja heaolu uue jagamisega, ning õige haridus- ja teaduspoliitika annab Eestile reaalsed võimalused selles võidujooksus teostada oma tulevikunägemus, kindlustada Eestile väärikas koht arenenud riikide hulgas.

Kallid kaasmaalased, meie edusammud on vaieldamatud, kuid avaliku arvamuse välkküsimused on näidanud kodaniku võõrdumist valitsusest. Mitte Eesti Vabariigist, mitte riigist, nagu eelistatakse kujutada, vaid valitsusest ja kahetsusväärsel kombel ka Riigikogust.

Sellega me olemegi tagasi olevikus.

Me oleme kiiresti edasi liikunud, kuid sotsiaalsete vastuolude süvenemise hinnaga. Teist võimalust meil ei ole olnud. Kuid nüüd on aeg eriti teraselt jälgida, kas me tahtmatult ei ületa sotsiaalse taluvuse piiri. Tööpuudus on suur, pensionid on väikesed, aga rikkust, mida ümber jagada, on ikka veel vähevõitu. Ma teeksin siia juba kaks märkust. Esiteks, meil puudub avameelne kahekõne valitsuse ja kodaniku vahel, miks asjad nii on, nagu nad on. Inimene tahab teada. Inimene tahab kaasa mõelda, inimene tahab kaasa rääkida. See on riigi usaldusväärsuse ja muidugi võrdsete võimaluste küsimus. Õigusriigis on dialoog kodanikuga iga valitsuse otsene kohustus ja iga kodaniku otsene õigus. Ning teine märkus. Parlamentaarne riik tugineb tugevatele erakondadele. Erakonnal on omad programmid, teisisõnu, omad põhimõtted, kuidas teostada õigust haridusele, õigust tööle, õigus sotsiaalabile ja paljudele muudele õigustele, mida garanteerib Eesti põhiseaduse teine peatükk. Tahaksin jälgida ühe või teise või kolmanda eesti erakonna seisukohtade kujunemist näiteks hariduspoliitikas või sotsiaalpoliitikas või kas või Eesti raudteevõrgu tulevikus, tahaksin kuulda põhimõtteid ja erinevatest põhimõtetest sünteesitud lahendust. Ma jälgin ''Fönixi'' kanalil ülepäeviti Saksa parlamendi istungeid: nad naeravad koos, kujutlege ometi, nii koalitsioon kui opositsioon. Meil naerdakse üksteise üle. See on poliitilise kultuurituse märk. Siia ritta kuulub ka Riigikogu liikme pildi ülespanek ja selle pildi pihta tulistamine. Jutt on mõistagi Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest, endisest maavanemast Robert Lepiksonist ja peaminister Mart Laarist. Tule taevas appi! Paugutamine põhimõtete asemel? Ma ei tea kas Keskerakonna juht Edgar Savisaar on peaminister Mart Laari vabanduse vastu võtnud. Eile, kui andsin Kadrioru kunstimuuseumis ordeneid Eesti iseseisvuse kandjatele, see tähendab meie riigitegelastele, teadlastele, töölistele, kunstiinimestele, istus Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ja peaminister Mart Laari vahel vabadusvõitleja Eduard Leetna, kes kodumaast ja kodust oli sunnitud lahus olema 31 aastat. Mulle üllatuseks võttis ta sõna ja ma lasin ta liigutavad sõnad täna hommikul lindilt maha kirjutada, sest mulle tundub, et nad kuuluvad kogu Eesti rahvale. Härra Leetna ütles järgmist: ''Ma istusin täna koos Mart Laari ja Edgar Savisaarega ja ma tahaksin, et meie rahvas oskaks valida õige tee, et omavahelised lahkhelid kustuksid ja et me võiksime teha nii nagu Arkaadia riigis - nad oskasid elada nii, et neil ei olnud tülisid ega vaenu üksteise vahel. Ma tänan Eestit kõigi oma kaaslaste nimel, kellest mina olen ainukesena ellu jäänud.''

Mu armsad kaasmaalased, täna hommikul nägite Vabaduse platsil Eesti kaitseväe mehist paraadi, mida juhatas kontradmiral Tarmo Kõuts. Riigikaitse algab kaitseväest. Eesti suudab üles ehitada sellise kaitseväe, mis sisendab kodanikesse kindlustunde ja meie sõpradesse usalduse.

Põhiseaduse paragrahv 126 sätestab, et Eesti Kaitseväe korralduse määrab seadus. Sellist seadust ei ole Riigikogu poolt seniajani vastu võetud, isegi mitte alustatud. On lubamatu, et Eesti poliitikud on pea kümme aastat eiranud Põhiseaduse ja rahva tahet näha Kaitseväe korralduse alused ette ühes seaduses, mis sätestaks selged nõuded kaitseväe ülesehitamisele, rahastamisele, tsiviilkontrollile ning põhiseaduslike institutsioonide ja riigiasutuste pädevuse jaotusele kaitseväe küsimustes.

Kahjuks peetakse veel käesoleval ajal põhiseadusest olulisemaks üksikute poliitikute hetkenägemusi riigikaitsest. Selle nimel tehakse seadusi ümber ja antakse välja poliitilisi lubadusi. Uue rahuaja riigikaitse seaduse eelnõu menetlemine on selle kurvaks näiteks. Leian, et koos seadusega, mis sätestab kuidas kaitsevägi peab tegutsema, tuleb vastu võtta seadus selle kohta, kes või mis kaitsevägi üldse on. Teie loal lähen taas hetkeks tulevikku. Eesti Vabariik ei ole presidentaalne riik. Seetõttu ei saa kaitseväe korraldus mitte mingil juhul tipneda Vabariigi Presidendiga, vaatamata sellele, et põhiseaduse paragrahv 127 kohaselt on president riigikaitse kõrgeim juht. Eesti president ei juhi kaitseväge. Riigikaitse juhtimine on tunduvalt laiem, kui kaitseväe juhtimine. Kaitseväge peavad juhtima sõjaväelased, mitte ametnikud või poliitikud. Demokraatia tagamiseks peab tsiviilvõim teostama tsiviilkontrolli kaitseväe üle, kuid kontroll ei tähenda juhtimist.

Teisalt, kaitsevägi on täidesaatva riigivõimu organisatsiooni üks osa. Kaitsevägi ei ole tavaline valitsusasutus, millele saaks laiendada meie riigikorraldusest juba tuttavat õiguslikku regulatsiooni. Kaitsevägi teostab täidesaatvat riigivõimu sõja korral ning ainult erandjuhtudel rahu ajal. Ühegi teise riigiorgani pädevus ei erine nii suures ulatuses rahu- ja sõjaajal ning ükski teine riigiorgan ei põhine sõjaväelisel korrastatusel. Samuti ei ole ühegi teise riigiorgani käes niivõrd ulatuslikult relvi. Kaitseväe erilisuse tõttu ongi rahvas põhiseadust vastu võttes näinud ette kohustuse riigile sätestada kaitseväe korraldus eraldi seaduses.

Kallid sõbrad juba algavad vaidlused järgmise, 2002 aasta riigieelarve üle. Aasta 2002 on ühtlasi uue NATO tippkohtumise aasta. Meie partnerid ootavad meilt selgelt sõnumit sellest, et me suudame anda oma panust ühisesse Euroopa kaitsesse. Seetõttu kutsun meie poliitilisi erakondi üle saama kõikvõimalikest erimeelsustest ja tõstma kaitsekulutusi 2 protsendini meie rahvuslikust koguproduktist. Ärme unusta oma eelkäijate vigu enne Eesti okupeerimist, hoolitseme oma riigikaitse ja riigi julgeoleku eest!

Tahaksin rõhutada veel kahte momenti. Esiteks, NATO tippkohtumiseni on jäänud aasta ja loetud kuud, ning kõik ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid, samuti kõik teised Eesti riigiametnikud peavad tegema kõik endast oleneva, et Eesti kaitsevägi oleks valmis NATOsse astuma. See on nii poliitiline kui sõjaväeline suunis, mis vajab täpset täitmist ja sihtimist.

Teiseks, tahaksin toetada kontradmiral Kõutsi tänast mõtet, et väikeses Eesti armees ei ole kohta keskpärasusel ja hallusel. Me peame olema targemad ja kavalamad kui meie vastane, kes on meist kindlasti tugevam. Seetõttu tahaksin pöörata erilist tähelepanu ohvitseride haridusele, kuid ka selle hariduse reaalsele ärakasutamisele Eesti kaitseväes. Ohvitseride rotatsioon, liikumine eri ametikohtade vahel, võimaldab meil kõige paremini ära kasutada seda kõige väärtuslikumat, mis meil on: inimesi.

Lõpuks, armsad kaasmaalased, Eesti minevikust. Neljapäevane Postimees kirjutas okupatsiooniajast nii: ''Ilmselt peaks olema juba üsna lähedal aeg, kus võiksime unustada midagi, mis pole enam nii tähtis.'' Ma püüdsin neidsamu sõnu kujutleda mõnes Saksa ajalehes kümme aastat hiljem, niisiis 1955. Ma ei suutnud. Ma ei suuda seda kujutada ka mõnes tänavuses saksa, prantsuse, inglise, ameerika, taani, norra või mistahes lehes. Iisraelist kõnelemata. Inimsusvastased kuriteod ei aegu. Ei aegu, kui nende ohver on olnud eestlane, ei aegu ka siis mitte, kui süüdlane on olnud eestlane. See ei ole mitte kättemaks, see on õigus. Rahvusvaheline õigus. Sellel suvel möödub 60 aastat esimesest suurküüditamisest, ja 14. juuni on meie kõigi ühine leinapäev, mis ühendab kõiki küüditamislaineid, kõiki ohvreid, kõiki nimetuks jäänud arreteerituid, kõiki kadunuid. Olen ellu kutsunud komisjoni, kes on inimsusvastaseid kuritegusid kaks aastat uurinud ja jääb neid pärast mind uurima. Komisjoni kuuluvad Soome, Saksa, Venemaa,Inglise, Ameerika Ühendriikide ja Taani teadlased. Meil on seda vaja! Eestlastel, aga ka nendel kergemeelsetel seltsimeestel on lootust ainult siis, kui me suudame rajada õigusriigi mitte ainult sõnades vaid ka tegudes.

Kuid mõistke mind õigesti: mitte keegi ei keela meile andestamist. Võitja tunnus on suuremeelsus ja suuremeelsus avaldub valmisolekus andestada. Eestlased on võitnud. Täna võisime jälle imetleda oma lippu ja laulda oma hümni, mille eest nii paljud on pidanud oma verd valama. Me võime andestada süüdlastele, kuid mitte süsteemile. Meis ei ela viha, meis elab õigus ja armastus, millele kutsus nii liigutavalt üles Eduard Leetna pärast kolmekümne ühe aastast eemalviibimist, kuid unustada tähendab teist korda korrata minevikku, ja seda me ei tee mitte iialgi.

Me usume Eestisse. Ja Eesti usub meisse.

Head Vabariigi aastapäeva, mu daamid ja härrad!