Proua Helle Meri avasõnad laste- ja noorsookirjanduse seminarile ''Lugemisrõõm'' 23. märtsil 2000
23.03.2000

Tere tulemast Eesti lasteraamatusõbrad ja Soome lasteraamatusõbrad,

mul on hea meel avada seminar, mille nimetuseks on ''Lugemisrõõm''.

Eesti näitekirjanduse üks kaunimaid stseene on August Kitzbergi ''Libahundi'' esimene pilt. See ammuse aja lugu algab veerimisega, tähtede kokkulükkimisega, seni kuni väike Mann saab kokku sõnad ''Meie ristiusu viis peatükki.'' Siis tuleb Mannil kohe tahtmine mõista, aru saada. Mis see tähendab, mis see on?

Selles mõistatahtmises ongi peidus ime, mida nimetame lugemise rõõmuks.

Ime on lihtne. Paber kannab märke ja lugeja peas muutuvad nad häälikuteks. Algul, väikese lapse juures kuuldavateks, hiljem hääletuteks häälikuteks. Häälikutest vormuvad sõnad, mõtted, pildid, maastikud, ja ennekõike küsimused. See kõik sünnib lugeja peas. Koos autoriga, kes need sõnad on paberile pannud, on lugeja nende sõnade kaasautor. Kui laps loeb sõnu ''mets mühiseb'', suudab ta metsa mühisema meelitada oma kujutluses. Igal lapsel on see mets erinev ja igal lapsel mühiseb ta omamoodi.

Sellest sünnibki lugemisrõõm.

See on loomisrõõmu üks kaunimaid vorme.

Ja selle keskmeks on sõna.

Täna peame endalt küsima, kas see inimese põhitunnus, oskus maailma taasluua sõna kaudu, ka edaspidi püsib?

Tänane laps elab televisiooni keskkonnas, mis vabastab lapse vajadusest oma kujutluses taasluua mühisevat metsa. Ja teiseks: tänane ja homne laps elab järjest enam arvuti maailmas. Arvuti virtuaalne maailm kipub mõnikord noort inimest alla neelama.

Need ongi meie uue sajandi kesksed küsimused. Olen näinud oma tütre arvutivaimustust ja tean, et raamatul on tema elus väiksem osa, kui oli raamatul kunagi minu elus.

Kas meie tänane koosolemine on kriisikoosolek?

Ma arvan siiski, et mitte.

Esiteks, arvuti vahendab teksti, see tähendab sõna. Ja senikaua kuni sõna elab meie sees, elame ka meie sõnade seas, inimese senises maailmas.

Võib-olla sisaldab suuremat ohtu televisioon, mis vabastab inimest sõna kaudu maailma taaslooma. Ja ometi usun, et ka sellest murest võime üle saada, ennekõike televisiooni enda abiga. Televisioon, nagu perekondki, võib ja peab last harjutama raamatuga, raamatu sõnaga, mis hakkab elama ainult siis, kui oskame inimeses esile kutsuda lugemisharjumuse. Mida võib teha perekond, kool, kirjastaja, raamatukogu, raamatukauplus, et raamat jääks alati inimesele samasuguseks vajaduseks nagu ema, kes õpetab last tegema esimesi samme.

Lubage nende sõnadega avada seminar ''Lugemisrõõm'' ja Pirkko-Liisa Surojegini näitus, mis näitab, milline peaks ilus lasteraamat olema.

Soovin kõigile edukat seminaritööd.