Proua Helle Meri intervjuu ajalehele Maaleht
24.12.1998

Jõulud Kadriorus


Kas Kadrioru lossis käivad juba päkapikud?
Alates 1993. aasta jõuludest, mida oleme Kadriorus pidanud, on meil käinud punaste mantlite, aga siniste silmadega päkapikud. Ega nad ennast igaleühele näita.

Missugusena mäletate oma lapsepõlve jõulusid?
Meil oli alati laeni kuusk. Mäletan küünlajalgu, mis nüüdseks on küll ära kulunud või kaduma läinud, kus ühel pool oksa oli küünal ja teisel pool käbikujuline vidin.
Laste jaoks on jõulud ju alati aasta kõige põnevam aeg. Meil käis jõuluvana, miskipärast naabrivanaisa nägu. Jõuluvanata jõulusid ei mäleta. Ja lastel olid alati laulud pähe õpitud.

Kas presidendi abikaasana on teie jõulutunne muutunud?
Jõulutunne on sama, olgu vaeses kodus või paremal järjel. See tunne võib mitmel viisil esineda. Mõni ootab päkapikku või jõuluvana, mõni jumalat ennast. Tundega on selline asi, et selle seletamisega ei ole veel ükski mõttetark Nobeli preemiat saanud, nagu ütleb Mats Traat.

Teie olete üles kasvanud Raplas. Millist küla või väikelinna tõstaksite esile?
Presidendiga olen sel suvel kaasas käinud Viljandis, Tartus ja Palamusel, Hiiumaal, Vormsil, Ruhnus ja Kihnus. Tänavustel Võidupühadel Tallinnast Viljandisse ja Tartusse sõites panin tähele, et kunagi ei ole olnud Võidupühal ja Jaanipäeval nii vähe lippe lehvimas. Huvitav, kas vallavalitsused on ka vaevaks võtnud inimesi aidata ja ühiselt lipumaste ja lippe muretseda. Vanainimestel, kes üksi elavad, on seda ju raske teha. Aga ühiselt oleks ehk lipud kõigil olemas ja mastis lehvimas.
Tegelikult olen ma Eesti risti-rästi läbi sõitnud küll, kuid ühte esile tõstes teeks teistele liiga. Lennart arvab, et Saaremaa, Hiiumaa ja Kihnu on kõige rohkem Eesti nägu. Seda olid nad vene ajal ja seda on nad ka praegu.


Millised on riigipea abikaasa ülesanded teistes riikides ja millised Eestis?
Piinlik küsida, kuidas see mujal täpselt on. Ma tean, et see on teisiti. Minu esimene ja ainus ülesanne on teha kõik, et abikaasa saaks oma tööd teha. Särgid pesta, püksid pressida, mansetinööbid, õige märk kuue reväärile, kohvrid pakkida ja lahti pakkida. Arvan, et mujal on see teisiti, aga Eesti on ju riigina palju vaesem ka Lätist või Leedust. Mina teen need tööd ikka üksinda. President avaldas kevadel "Eesti Päevalehes" oma tuludeklaratsiooni ja ütles, et abikaasa Helle töötab tasuta. Võiks öelda, et olen Eesti riigis hea tahte missioonil. Ametit ma vahetanud ei ole. Maksan Näitlejate Liidule endistviisi liikmemaksu. Töötule draamanäitlejale on see viisteist krooni kuus.

Kellega Eestit külastanud riigipeade abikaasadest, ka Eestit külastanud kuningannadest olete kõige paremini klappinud?
Olen nende kõigiga kenasti jutule saanud.

Kõrgete külalistega jalutatakse tavaliselt läbi Raekoja platsi ja käiakse Katariina Gildis. Kuhu läheksite ise või ka külalistega peale nende kahe koha?
Palju tuleneb ju sellest, et riigivisiidid Eestisse on majutamisraskuste tõttu lühemad kui mujal. Vastavalt on ka aega vähem. Lisaks vanalinnale on tore minna Rocca al Maresse, Toompea on niikuinii tavaliselt kavas. Lauluväljakut peaks näitama, kui Tallinnas olla ja laskma külalistel proovida seal oma häält ja kui just laulupidu ei ole, kuulata laulukaare kõla ka lindi pealt. Aga riigivisiit ei tohi olla pealinnavisiit. Ma viiksin külalised Tartusse, Haanjamaale, mõistagi saartele, Peipsi äärde. Kui meie Viimsi kodu saab valmis, viiksin külalised sinna. Ja kui seal lambad juba ringi jooksevad, laseksin neilegi pai teha. Ennekõike ikka Tallinnast välja. Mul on tunne, et mida aeg edasi, seda vähem on Tallinn Eesti nägu. Väga tore oli Norra kuningapaariga Pärnus käia, tänavad olid rahvast täis, kõik surusid kõigil kätt, ja kui Lennart hiljuti kuningapaariga Saksamaal kohtus, meenutasid nad kõige rohkem Pärnut. Tallinnas peaks olema rohkem pääsu mere äärde. Koplis ja Paljassares on ju ilus rand, kui see korras oleks.

Mida kingitakse kõrgetele külalistele Eestis ja kus võiks näha neid kingitusi, mida presidendile ja teile on kingitud?
Vabariigi Presidendile Eestis või reisidel tehtud kingitused on Kadriorus kirja pandud ja suur osa neist Kadrioru lossi külalistele näha. Kingitud on ka ehteid, mida sobivatel juhtudel kannan. Hiinas kingitud siidikangast lasin õmmelda esindusriided.
Eestist viiakse kingitusena kaasa meie tekstiili või nahka. Läti Vabariigile kinkis Eesti Vabariik 80. aastapäevaks Rait Präätsa klaasskulptuuri "Kahekõne", Sloveenia president ja tema abikaasa said kingituseks Elna Kaasiku vaiba ja Liivia Leshkini siidsalli, mis on kaks kõige hiljutisemat kingitust.

Miks tundub maaelu praegu raske?
Selle juured on minevikus, suures osas lähimineviku keerulises erastamises ja ärastamises. Ma ei ole päriselt maal elanud, aga minu isa oli oma töömehe-ea alguses masinaühistu viljapeksumasina katlakütja, hiljem masinist. Enne okupatsiooni sai ta kõrvale panna niipalju raha, et võis endale oma katla osta. Seda ta aga ei jõudnud. Mine tea, vast oli see õnneks, sest niiviisi ta pääses küüditamisest. Lugesin just raamatut Sakalamaalt küüditatute kohta. Kihelkondade kaupade koostatud vihikuid oli kaheksa sentimeetri jagu, ja isa oli mul pärit nimelt Sakalamaalt.

Tegelikult on ju nii, et mina, sündinud aastal 1949, ja minu ema- ja isapoolsed sugulased nagu kõik muudki eestlased on sündinud ja elanud Eesti Vabariigis. Olgu pealegi, et osa sellest ajast on täitnud vene, saksa ja teine vene okupatsioon. Meil on üks ja ainus Eesti Vabariik, mille sünnipäev on 1918. aasta 24. veebruar.
Kui see inimestel meeles püsiks, kui püsiks meeles talude äravõtmise aeg, küüditamised, varade jagamine küüditajate vahel, salamisi Siberist tagasitulekud, kui võis ainult eemalt vaadata oma kodu, tagasisaatmised Siberisse, kõik need hirmud ja lootused, mis päevast päeva inimesi jälitasid, kuni nad kohanesid ka vaimse vaesusega, mis avaldus selles, et iga meie elaniku kohta müüdi neli pudelit haljast viina nädalas, - imikud ja raugad kaasa arvatud, - see murdis lõplikult. See murdis tahte ja vaimu. Ning just sellepärast tuleb tänaselt maainimeselt käest kinni võtta ja talle lihtsalt ja selgelt näidata, millised võimalused teda ees ootavad. Kui maainimesel oleks selge pilk tulevikku ja ka selge pilk minevikku, ei räägitaks nii palju praeguse aja raskustest, vaid tänase päeva võimalustest. Ega raha pole riigist kadunud, raha on omanikku vahetanud. Kõik koondub Tallinna. Võib-olla peaksid maksumäärad Tallinnas olema kõrgemad ja mujal selle võrra madalamad.

Kas talul kui elamise viisil on tulevikku?
Nii võib ju ka küsida, kas linnas elamisel on tulevikku. Talud ei kao kuhugi. Aga kõik taluomanikud ei ole kahjuks peremehed. Lugege Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremehest" taluelu kohta aastal 1922.

Minu arvates sõltub palju ühisest tegutsemisest, taluperemeeste enesealgatusest. Kuid see ei tohiks olla nagu August Kitzbergi 1906. aastal kirjutatud "Tuulte pöörises", kus piimaühistu loomisel tõmbas igaüks enda poole. Eesti praegused talunikud võiksid panna rahad kokku ja püksirihma pingutades luua oma taluturu. Kui nad Tallinna linnalt ei saa selleks maad, siis mõni õigusjärgne omanik ehk leiab selle maatüki ja olen kindel, et inimesed tulevad turule ja eelistavad eestimaist.

Kurvaks teeb see, kui valatakse piima maanteele maha. Eestlane on alati toiminud vastupidi, ta on andnud mahakukkunud leivatükile suud! Kas meil ei ole siis abivajajaid, kellele mahavalamise asemel seda piima võinuks jagada, näiteks koolilastele? Poolehoid talurahvale oleks kindlasti suurem olnud.

Mida teie turult ostate?
Otsin turult usaldust. Sealiha ostes tuleb ära tunda õige liha, see, mis ei ole maisi peal lödiks kasvanud. Ma ei käi kindlate müüjate juures, kuid mõnega teame teineteist nii Keskturul kui ka Nõmme turul. Praegu on viimane aeg jõulupraad ära osta, enne kui hinnad tõusevad. Vere ja soolikad verivorsti jaoks olen tuttavalt turumüüjalt juba ära tellinud.

Ostaksin turult ka jahu, aga kahju, kui aknal on silt, et müügil eesti jahu, aga nurgas seisab kott kirjaga Hlebokombinat Rostov na Donu. Kui ühed valetavad, ei saa ka teiste peale kindel olla. Sama lugu on kanamunadega. Läti kanad munevad eesti mune.

Käin nädalas korra või kaks turul. Vahepeal häiris Keskturg nii, et ei käinud seal kaks-kolm kuud. Meenutas Istanbuli turgu, eesti kaupa ei olnud. Ja see on olnud juba mitu aastat nii. Meie turgudel ei näe enam eesti ostjaid ega eesti müüjaid. Kes teab, kust säilitusaineteta eesti rukki- ja nisujahu saaks osta?

Missuguse kohustuse paneb presidendi abikaasale heategevusürituste patrooniks olemine?
See paneb vastutuse, et ühe või teise heategevusalgatuse eestseisja töö ei ole oleks formaalne, ainult sõnades: "patroon Helle Meri". See peab olema pidev tegelemine probleemiga, mille lahendamiseks on heategevus ellu kutsutud. Ja muidugi eeldab see kasvõi kõige väiksemaidki vahendeid, et hädasolijat aidata.

Kodututele on avatud mitmeid öömaju, päeval ei tunne keegi huvi kodutute vastu. Kuidas riik saab heategevuse kõrval olukorda parandada?
Heategevus on kodanike, mitte riigi ülesanne. Tuleks kokku arvata, kui palju on seni raha kulutatud ja kui palju sellest on tulu olnud. Häid abistajaid, kes oma toetust on jaganud, ei ole ülearu palju, aga neid siiski on. Seda enam peab nägema asju kõrgemalt, et abi jõuaks õigesse kohta ja oleks asjalik.

SOS-lasteküla toetuseks kogutakse palju raha, toetajaid leidub?
See on tore, et toetajaid leidub, kogu raha läheb Eesti lasteküla heaks. Toetajad ja minagi lasteküla patroonina tahame näha, kuidas on see raha kulutatud. Raha kasutamine peab olema läbipaistev. Praegu plaanitakse teist küla Pärnusse. Uut küla on vaja, kuid Pärnus tuleb nuputada, kuidas mererannas lastesse kasvatada mulla-armastust. Tahan väga, et SOS-lasteküla lapsed õpiksid armastama maad ja metsa ning kümne küünega mullas tuhnima.

Te olete rääkinud sellest, et lapsed saaksid sooja koolilõunat? Kes aitaks?
Seda võiks Maaleht küsida neilt, kes piima maanteele valasid.

Ega lapsed ole süüdi, kui vanematel puudub raha. Soe supp ja tükk leiba peaks iga koolilapse päeva mahtuma, et nad õppida jõuaksid. Muidu on alles kaitsevägi see koht, kus poisid saavad korralikult õppida ja korralikult süüa.

Kui president on öelnud, et tema läheb puhkusele alles pärast ameti mahapanemist aastal 2001, siis millal teie puhkasite ja kuidas?
Mina puhkan koos presidendiga.

Kas TVst sarjafilme vaatate?
Ei vaata sarjafilme. Kui oleks aega, vaataksin ja soovitaksin kõigil vaadata inglaste "Jah, härra minister" ja "Jah, härra peaminister". Saaks suure häälega naerda ja mõelda kodustele asjadele.

Mis on teie lemmikvärv?
Mu silmad on sinised ja minu abikaasa on Meri, võib olla sellepärast kannan palju sinist.

Mis raamatut viimati lugesite?
Äsja lugesin sajandivahetuse kokaraamatu peatükki, kus oli juttu jõulusaiast. Tsukaat on mul valmis, vaatasin, mis on veel puudu, et ehtsat eesti jõulusaia küpsetada.

Jälgin Tuule kaheksanda klassi füüsika ja matemaatikaraamatuid, kuid need on mulle juba liiga rasked. Loen nende riikide kohta, kuhu sõidame või kust külalisi on oodata. Ilukirjandusest nimetaksin Jaan Krossi "Paigallendu", mida kõigile lugeda soovitan.

Kas eelistate oma pere söögilaual eestimaist toitu?
Miks ma seal turul muidu käin. Ka meie ametlikel lõunasöökidel on alati laual eesti leib ja eesti või.

Kas olete mõnikord olnud ka rahalises kitsikuses oma pere majandamisel?
Hädaldamine raha juurde ei too. Oleme maja ehitamiseks raha kogunud, - aeglaselt küll. Meie pere väljaminekud on paratamatult suuremad kui teistel kolmeliikmelistel peredel, kus on üks palgasaaja.

Kas horoskoope usute? Mis tähtkujust olete?
Ei usu mitte üks tonks. Kui silm ajalehes horoskoobi peale satub, tundub, nagu oleksime tagasiteel keskaega.

Mis on olnud teie kõige ilusam sünnipäevakink?
Visiidil Iisraeli sattusime minu sünnipäeval Jeruusalemma. Mida võiks veel tahta? President Weizman kinkis sünnipäevatordi ja vastuvõtul lauldi eestikeelset sünnipäevalaulu.

Kas julgeksite Kadrioru pargis ilma turvameesteta jalutada?
Keelan kõigil minna sinna pimedas ja üksikutel naisterahvastel eriti. Kadrioru park ei ole turvaline isegi mitte jõuluööl. Kurb küll niisuguse lausega lõpetada.


Silja Lättemäe