Kadrioru lossis süüakse koduseid verivorste
20.12.1997

Eesti Vabariigi presidendi abikaasa Helle Meri arvates peaksid kõik, kes saavad, jõuluks ikka koju minema. Lapsepõlvekodus olnud jõuluaeg üks aasta koduseimaid olemisi ja nii on ka nüüd tema enda kodus. Alati on jõuluks midagi head süüa tehtud ja jõulusööki teeb Helle Meri ka oma Kadrioru-kodu hämmastavalt pisikeses köögis. Kes on proovinud, teavad kiita Helle Meri pirukaid ja praade.

Jõuluks peaksid kõik lapsed kingituse saama, kasvõi midagi lihtsat, aga toredat. Loodetavasti saavad ka Eestimaa lastekodudes elavad lapsed endale jõulukingi, lootis presidendiproua. Kui täiskasvanud inimene mõnikord kingita jääb, ei too see talle nii suurt kurbust kui lastele. Helle Meril on hea meel, et sel aastal on lastekodulastele mõeldud ka muul ajal peale jõulude.

Jõuludeks teevad kõik inimesed, ka Merid, kodu korda. Puhastatakse perekonnahõbe ja pannakse aukohale perekonnapildid. Veel meenutas Helle Meri, et varakult tuleks panna valmis küünlad, mis kalmistule viia. Perekond Meri jõulutava järgi kogunevad esimesel jõulupühal Lennart Meri juurde ta vend Hindrek ja kaks poega oma peredega.

Kuigi aasta pole veel läbi, rääkis Helle Meri juba uue aasta ülesannetest. On aeg hakata valmistuma riigi kultuuripreemiate määramiseks. 100 000 krooniste aastapreemiate komisjoni liikmena peab ta senisest rohkem ja süvenenumalt teatris, kontsertidel ja näitustel käima. Iseenesest on see ju tore, kuid tagasihoidliku inimesena ei meeldi Helle Merile, kui talle näituse- või teatrisaalis suuremat tähelepanu pööratakse kui piltidele seintel või näidendile laval. Eelmisel aastal läinud nii, et vaid kaks kultuuripreemiat kümnest anti teistele, kui tema oli pöialt hoidnud.


Helle Meri teeb verivorstid ise
Verivorsti võiks proovida ise teha, sest poevorstikesed on teinekord liiga jahused ja kamarased ning ega õieti teagi, millal nad on valmistatud.

Enne Kadriorgu verivorstitegu vaatama minekut uurisin Nõmme turul hindu. Soolikameeter maksab kaks krooni, verd müüdi pooleliitristes pudelites seitsme krooni eest, maitseainetest on saada nii nõmmeliivateed, vorstirohtu kui ka punet. Kruupe ja sibulat ja soola on niikuinii.

Kui me piltnikuga Kadriorgu jõudsime, oli Helle Meril kruubipuder suures potis juba valmis keedetud, selle sees kergelt pruunistatud pekitükid; Helle Meri teada on vorsti panekuks sobivaim kõhuääre pekk. Valmis olid pandud kergelt pruunistatud sibulatükid ning hea maitse saamiseks eriti olulised ürdid - uhmerdatud nõmmeliivatee, vorstirohi ja pune.
Hea vorstisoole saab alla aastaselt sealt, teab Helle Meri ja lisab, et sooled peab esmalt soolama ja enne toppimist mõistagi pesema. Vorstide sõlmimiseks kasutasime niiti number kümme, soolejupid said umbes paarikümne sentimeetri pikkused. Veri tuli läbi sõela kurnata, sest hüübinud tükid vorsti ei kõlba, ja siis pudru sisse kallata.
Seasoolikas on parasjagu nii jäme, et mahub metallist lehtri otsa. Ei tea, kas tänapäeval selliseid mujalt leiabki kui vanaema juurest, kuid plastlehter ei ole nii hea. Soolejupp on vaja esmalt läbi puhuda, siis on kergem toppida ja leiab ka augud üles. Soole üks ots tuleb niidiga kinni siduda ja teisest otsast puust vorstipulgaga läbi lehtri vorstiputru soolde lükata. Liiga palju ei tohi putru panna, ikka parasjagu, et ka paisumisruumi jääks, sest muidu läheb vorst kuumutades katki. Sama niidiga sõlmitakse kinni verivorsti teine ots ja saabki verivorstirõnga.
Seejärel tuleb vorstirõngaid pool tundi 90-kraadises vees kuumutada, Helle Meri pani vette maitseks loorberilehte ja vürtsi. Peaasi on jälgida, et vesi keema ei läheks. Kui pool tundi täis, tuleb vorstid veest välja tõsta. Valmis vorstid määritakse searasvaga, et nad mõnusad krõbedad tuleksid, ja praetakse ahjus pool tundi, hea suitsuribi või -karbonaadi tükk maitselisaks.
Ilmtingimata kuulub verivorsti juurde pohlamoos. Veel soovitas Helle Meri Eesti perenaistel hapukapsasse rohkelt köömneid panna, nii et roog köömnetest lausa mustab, sest see on seedimisele hea.


Epp Alatalu