Vabariigi President Hansapanga majanduskonverentsil 9. mail 2001
09.05.2001

Kas ettevõtlus loob või kaotab ebavõrdsust?


Lugupeetav Hansapanga nõukogu ja juhatuse esimehed, professor Fukuyama,
daamid ja härrad!

Kõigepealt tahaksin peatuda meie muutuva maailma kahel konfliktsel mõistel, nimelt Shareholder Value ühelt poolt, New Public Management teiselt poolt. Neid põlastatakse kui tagasilangust kultuuris ja samas ülistatakse kui lahendust tänastele konfliktsetele probleemidele. Nad puutuvad Eestisse homme kindlasti rohkem kui täna, sest Eesti üliliberaalses majandusmõtlemises on tugevnemas sotsiaaldemokraatlik suund.

Industrialiseerimise ajastul kujundas majandust ettevõtja. Tal oli oma äriidee, mida tuli teostada ja mille nimel ta oli valmis vastu astuma paljudele ohvritele. Teda juhtis mõte, et ta loob kauakestvaid väärtusi, mida ta saab pärandada järeltulevatele põlvedele. Mõtlemisviis oli ülekaalukalt patriarhaalne.

Sellel ajajärgul, mis Eestile jääb sinnapoole Teist maailmasõda ja mida vanemad inimesed mäletavad näiteks Puhk ja Pojad reklaami järgi, ei kaheldud hierarhiliste struktuuride vajalikkuses, olgu riigis, kirikus, sõjaväes või ettevõtluses. Sellele vastas ka haridussüsteem kindlate seisuslike tunnustega. Muhu suure talu pärija eesti kirjanik Juhan Smuul saadeti Jäneda põllumajanduskooli, et poiss oskaks talu pidada ja asjalikult sulaseid palgata. Selle mõttemalli järgi kujundati ka organisatsiooni struktuurid. Toonane bürokraatlik organisatsioonivorm eeldas stabiilset keskkonda, milles vorm võis tõestada oma efektiivsust ehk eesti keeles tõhusust. Selle silmatorkav eelis avaldus vastutuste selges jaotuses. Organisatsiooniõpetuses tipnes see hierarhiline, bürokraatlik mõtlemine ametiülesannete täpses kirjeldamises. Ta lähtus järjest peenenevast ülesannete tükeldamisest, milles ettevõtte üldeesmärk või ka avaliku õiguse üldeesmärk jagunes ikka väiksemateks vastutusaladeks, mis lubas igale kaastöölisele anda täpseid ülesandeid, kohustusi ja vastutusi.

Sellele patriarhaalsele, moodsas Eestis unustatud, kuid maailmas veel kehtivale mõtteviisile on viimase kümne kuni kahekümne aasta vältel vastu astunud uus mõtlemine.

Ettevõtluse majandussüsteemist oleme maailmas märkamatult ja Eestis vägagi märgatavalt astunud investorite süsteemi. Milles peitub erinevus, kui käsitleda ettevõtjate mõtteviisi? Investor lähtub sellest, et kõik teenused on ostetavad. Ta tegutseb aja käsul, mitte enam oma järeltulijate nimel. Seejuures tuleb raha ressurssi optimeerida. Ideaaljuhul, mis peab paika Eestis, reageerib ta muutustele kiiresti ja otsib suurimat monetaarset väärtust. Eestis tõusid juhtpositsioonile pangad ja kaupluseketid, samal ajal kadus kunagine keemiatööstus ning Eesti bensiini eksport Soome või õlieksport Saksamaale, kadus "Reti" ja "Are" elektroonikaeksport naabermaadesse, kadus meie kaablitööstus, veduri- ja lennukitootmine, toiduainetööstus, sest kasum oli kõige kiirem mittetootlikes sektorites. See ei ole põrmugi pessimistlik järeldus. Eesti Vabariigi kodanikud osalevad rahvusvahelises tööjaotuses märksa intensiivsemalt, kui meie valitsus ja poliitika seda ette kujutavad. Me ei tohi unustada, et kommunistlik võim kujundas ümber Eesti tööstuse niisuguseks, millega meil ei olnud suurt midagi peale hakata, ja see järeldus on majanduse vallas ennekõike optimistlik. Ning samas võime positiivselt esile tõsta mõningaid privatiseerimisi, kus suudeti ümber lülituda maailmaturule ja kõrgtehnoloogiale ning säilitada töötajaskond - osutan siin esmajoones Balti tehasele Narvas, Silmetile või Loksa laevaehitustehasele. Need on siiski erandid, mis kinnitavad reeglit ja ka poliitilist nõudmist seadusandjale: tuleb luua niisugune majandusstruktuur, kus algatusel ja ettevõtlusel on mõte. Seda taas allakriipsutada pean väga oluliseks, sest Eesti majanduse edusammud on kaheldamatud, kuid need on saavutatud postkommunistlikule ühiskonnale iseloomuliku hinnaga, tööpuuduse ja varandusliku diferentseerumise kasvuga. Sellest, kui lubate, veidi hiljem.

Investor, kui tagasi tulla New Public Managementi teema juurde, ei tegutse enam klassikalise ettevõtja mallide järgi. Ta ei ole ettevõtja. Ettevõtjateks palgatakse mänedžerid, kes juhivad operatiivset tööd, ning investori ja mänedžeri vahel valitseb vähemasti headel aegadel partnerlik usaldus, mis lähtub ühiselt püstitatud sihtidest.

See uus mõtteviis avaldub majanduselus kui shareholder-value mõtlemine ning poliitikas ja administratsioonis kui new public management. Seda alavääristatakse sageli kui egoistlikku hoiakut. Seejuures unustatakse, et nagu maailm, nii ka Eesti ühiskond on läbipaistvast ja lineaarsest süsteemist muutunud kompleksseks ja võrkudesse koondatud süsteemiks. Pidagem silmas kasvõi globaliseerumist ja liberaliseerumist ning tehnilisi edusamme, mis on ellu kutsunud informatsiooni kiire vahetamise interneti abil ja selle tulemusena rahavoolusid ümber maailma vallandanud. Me laskuksime viljatusse nostalgiasse, kui me neid uusi töövõtteid, katseid ja keerulisi koostöövorme kuulutaksime võõraks oma rahvuslikule identiteedile ja kultuurile. Ka siin, nagu poliitikas, majanduses ja sotsiaalelus määrab kvaliteedi tasakaal. Mõned näited. Õigus, politsei ja põhiharidus peavad poliitilise otsuse alusel jääma väljapoole tururegulatsiooni. Teiseks: hoopis raskem kui klassikalises eramajanduses on tänapäeval määrata ja järjestada eesmärke ja nende saavutamiseks vajalikke minimaalseid vahendeid. Poliitikute kätte peab ju jääma sihtide sõnastamine ja kinnitamine, kuid see on sootuks keerulisem ja vastuoluderikkam kui eilses vabaturumajanduses, kus mõjurid olid rahaliselt läbipaistvad ja lõppkokkuvõttes turu kaudu hinnatavad. Juhtimise protsessuaalne aspekt on vähese tähtsusega, kuni ühel ebameeldival päeval tuleb vastu võtta rasketes olukordades keerulisi otsuseid. See nõuab kõrgemat kvalifikatsiooni, vähem seadusandlikke piiranguid ning enam otsest osavõttu juhtimisest endast, koos poliitilise ja majandusliku vastutusega. Need märkused juhivad ühel või teisel viisil määratusuure haridusnõude juurde. Ühiskonna areng eeldab, et vastutus lasuks sootuks suuremal määral uurijatel, toote arendajatel, turu avajatel, õpetajatel, arstidel, ja see ei ole just meie ülikoolide kõige tugevam külg. Haridus ja teadmised kõnnivad ühte jalga, ettevõtlikkuse võime ja juhtimistahe teist jalga. Hea õpetaja ei ole automaatselt hea koolijuhataja, ja see lihtne lause toobki mind meie tänaste murede juurde.

Eesti edukad ettevõtjad levitavad müüti, et kümne aasta eest olime kõik ühel stardijoonel. Need, kes täna on rikkad, on järelikult rohkem tööd teinud. Need, kes täna on vaesed, on selles ise süüdi. See on rumal, kuid niisama vastutustundetu ja rumal on maalida Eestist mustvalget pilti ja väita, et meil sotsiaalseid probleeme ei olegi või, vastupidi, et sotsiaalsed probleemid lämmatavad Eesti kõige lähemal ajal. Õige on see, et Eestis sünnib autosid rohkem kui lapsi. Õige on see, et raudse eesriide langemise järel käis turismifirmade vahendusel 1993 välismaal 39 000 inimest ja möödunud aastal 360 000 inimest. Kuid õige on ka see, et 60% meie SKP-st tuleb Tallinnast ja Harjumaalt, niisiis ühe elaniku kohta umbes samapalju nagu Kreekas, ja ülejäänud Eestis poole vähem. Lühidalt, Eesti Vabariigi kodaniku sissetulekud on kasvanud, kuid sellest kiiremini on kasvanud ebavõrdsus Eesti maakondade vahel ja veelgi kiiremini Eesti suhteliselt rikaste ja suhteliselt vaeste vahel.

Kui ma räägin Eesti riigist, Eesti majandusest, Eesti tulevikust, siis räägin ma paratamatult Eesti identiteedist. Ebavõrdsus on paratamatus, kuid ebavõrdsust taluda on eestlasele raskem kui ameeriklasele. Eesti on väike, Eesti rahvast tuleks käsitleda perekonnana. Meile on võõras linnaosa jõukatele ja linnaosa vaestele, sest me linnad on selleks liiga väikesed. Jõukate ja vaeste perekondade lapsed sünnivad samas sünnitushaiglas, käivad enamasti samas koolis ja meie vanem põlvkond, kui ta elutee lõpeb, maetakse samale kalmistule. Ühendriikides äärmusrühmad ei kohtu, väikses Eestis nad elavad kõrvuti ja neid peab ühendama ka tahe ja moraal elada kõrvuti ehk sotsiaalne kapital.

Paraku oleme sellest kaugel. Majanduse ümberkorraldamine on Eestis olnud karm, kuid Maailmapanga aruande põhjal on ebavõrdsus Eestis kasvanud vähem kui teistes reformiriikides. Ja äsjailmunud Maailma Konkurentsivõime Aastaraamat paigutab Eesti 22. kohale, ettepoole mitmest Euroopa Liidu liikmesriigist. Kuid Eesti 100 000 töötut ei loe Konkurentsivõime Aastaraamatut, vaid loodavad tööd, - vähemalt suures enamuses. Kahjuks ei ole valitsus ega parlament andnud neile selget sõnumit, kuidas tööpuudust likvideerida. Üks minister kinnitab, et aastas tekib juurde 60 000 töökohta, ja sama valitsuse teine minister nõuab riigieelarvelt täiendava 600 miljoni krooni eraldamist uute töökohtade loomiseks. Samas kannatab Eesti majandus kvalifitseeritud tööjõu puuduse all, ja taludesse sulast saada on suisa võimatu.

Ma arvan, et Eesti ettevõtjaskond peaks hoopis aktiivsemalt, mitte kirjalike avaldustega, vaid erinevate algatustega tegelema selle Gordioni sõlmega, tööpuudusega ja tööjõupuudusega. See on probleem, mida aeg ei lahenda, vaid süvendab. Eelmisel õppeaastal jäi 8% poistest põhikooli viimasesse klassi istuma ja põhikooli õpingud on katkestanud aastas üle 700 noore. Neist kaks kolmandikku jäävad tööta ning kasvatavad töötute hulka, kasvatavad järelikult tööpuudust, sotsiaalseid probleeme ja kuritegevust.

Mul on hea meel maikuu lõpus vastu võtta Iirimaa presidenti ja teda teile esitleda. Iiri on Euroopa kõige edukam riik investeeringute hankimises ja oma majanduse arendamises. Küsitlustes on Iirimaa firmajuhid rõhutanud, et investeerimise peamine põhjus on haritud tööjõud, maksusoodustusi nimetasid nad vaid "moosiks" koogi peal. Meie Gordioni sõlm, tööpuuduse ja tööjõupuuduse paradoksaalne kooselu õõnestab juba praegu Eesti tulevikuvõimalusi, võistlusvõimet, toodangu ja elu kvaliteeti. Näiliselt võime uhked olla, et üliõpilaste arv on Eestis kahekordistunud, kuid see on toimunud ainult moekatel erialadel. Inseneride, loodusteadlaste, õpetajate ja arstide arv on samas langenud. Ning et haridusteemale punkt panna: ärgem unustagem, et hiljaaegu oli Eesti kõige populaarsemaid erialasid tolliametniku oma... Jätan moraalsed järeldused teie teha.

George Soros on öelnud, et kapitalistiks olemine ei keela olemast samal ajal ka inimene. Kõike ei saa teha vaid äri pärast. Ma lisaksin siia, et kõike ei saa teha ainult homse äri pärast, äriloogika ise dikteerib teile ka järgmise aasta ja järgmise aastakümne edukuse. Just enesekeskne suhtumine paljude väikeettevõtjate hulgas on põhjus, miks viimasel ajal tõstetakse häält Euroopa Liiduga liitumise vastu. Euroopa Liidu alus on stabiilsus, konkurentsivõime, korruptsiooni tõrjumine, tarbijakaitse, ning see peletab eemale kõiki äkkrikastumise hasartmängijaid. Lubatagu selles seoses lõpetada kolme märkusega:

1.Ütlesin nädal tagasi kohtumisel Malta presidendiga, et märkame Euroopa Liidu laienemisprotsessis murettekitavaid tendentse: "Jääb mulje, et Euroopa taasühendamine on asendumas aruteluga kartulite ja porgandite ekspordikvootide üle. Mõistagi on Euroopa Liidus tähtsal kohal majanduslik integratsioon, kuid Euroopa Liit on ennekõike Ühinenud Euroopa Idee teostus. See on ideaal, mida me ei tohi ega kavatse vahetada kartulite lugemise vastu."

See on nii ja ideaalidest ma ei tagane. Aga täna siin ettevõtjate ees esinedes arendan oma mõtet edasi teie huvidest lähtuvalt.

2. Euroskeptitsism Eestis on viimase poole aasta vältel järsult kasvanud. Õnneks on uuringufirma Ariko Marketing'i andmetel valdav osa ettevõtete juhte endiselt Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Kahjuks on aga ka euromeelsete ettevõtete hulk - 56% - langenud viimase kahe aasta madalamaile tasemele. Selle asemel on kasvanud nende ettevõtete juhtide arv, kes tahavad otsida "iseseisvat kolmandat teed EL või idasuunalise integreerumise asemel". (Äripäev 25. aprill lk 26). Kas keegi on mõelnud, milline on see kolmas tee, kui Euroopa Liidu piir pole mitte Eesti idapiir vaid Läti põhjapiir? Missugune on see kolmas tee, kui Eestist saab samasugune ELi naabruses asuv riik nagu seda on Valgevene või Maroko? Eesti saab kuuluda kas Euroopa majandusruumi, mis on stabiilne turg ja kuhu juba praegu läheb 75% meie ekspordist. Teine võimalus on jääda väljapoole Euroopa ühisturust ning muutuda Euroopa ja Venemaa firmade allhankijaks, kellele iseseisev juurdepääs nendele suurtele naaberturgudele on suletud. Muidugi viitavad Eesti euroskeptikud Norra näitele, unustades nimme ära - Norra rikkuse tagavad hiiglaslikud naftavarud. Aga ka asjaolu, et Norra täidab 80% ELi direktiividest, kuid ei tohi seejuures vähimalgi määral mõjutada otsuseid ELi sees.

3. Eesti on liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga edukalt edasi liikunud, suuremate probleemide lahendamine on targu jäetud läbirääkimiste lõpuossa. Kahjuks on sel taustal aga viimasel ajal tekkinud murettekitav tendents. Eesti edukus läbirääkimistel ELiga sõltub üha sellest, kui tugev on valitsuse ja läbirääkimiste delegatsiooni seljatagune kodus. Aga kahjuks eelistavad mõne valdkonna ettevõtjad (näiteks laevafirmad, kes soovivad üleminekuperioodi tax-free kaubandusele) selle asemel, et teha koostööd valitsuse ja läbirääkimiste delegatsiooniga, mõjutada neid ajakirjanduse vahendusel. Niisuguste avalike rünnakutega ei õnnestu ettevõtjatel kaitsta oma ärihuve ning lisaks kahjustatakse sedasi liitumisläbirääkimiste mainet avalikkuse silmis ja suurendatakse seeläbi euroskepsist. Eesti valitsus lähtub liitumisläbirääkimistel oma ettevõtjate huvidest, kui neid huvisid suudetakse ettevõtetevahelisest konkurentsist hoolimata selgelt sõnastada. Liitumisläbirääkimised ja ühinemine ELiga ei ole valitsuse ega presidendi eralõbu, see on kogu Eesti ühiskonna - ja Eesti ettevõtjate sealhulgas - ühine huvi.

Nagu näete, Eesti majanduspoliitilised probleemid on üsna sarnased maailma või vähemasti Lääne-Euroopa probleemidega. Nüüd peame ridu koondama läbirääkimistel, ning kodumaal seisma niisuguse majandusstruktuuri eest, kus algatusel ja ettevõtlusel on võrdne mõte kõigile, nii tööandjale kui töövõtjale.