Vabariigi President näituse ''KGB & STASI - totaalse võimu tööriistad'' avamisel Rahvusraamatukogus 3. aprillil 2001
04.04.2001

Proua Liiduvolinik, härra Saksa Liitvabariigi suursaadik, kallid kaasmaalased ja külalised!

Ajalugu on alati puutes, ka siis kui riikidel ei ole ühiseid piire. Ka täna on see nii juhtunud. Täna on Riigikogus kogunenud Enn Tarto juhtimisel komisjon, kes uurib, kuidaviisi KGB arhiive anti üle, kuidaviisi arhiivi mõned osad jäid üle andmata ja kuidaviisi arhiivi mõned osad ka hävitati.

Ja see tuletas mulle meelde minu esimest kokkusaamist meie tänase kõrge külalisega Berliinis, kahjuks riigivisiidi ajal. Ma ütlen ''kahjuks'' riigivisiidi aegu, sest riigivisiidi ajal on alati hirmus vähe aega. Proua Birthler, mäletan teie juttu sellest, kuidas Saksamaal juba selle pöörde järel, mida te nimetate väga pehme sõnaga Wende – mis eesti keeles on midagi muud kui pööre, sest eestikeelne ''pööre'' on seotud riigipöördega –, lühidalt, kuidas pöörde järel DDRi hirmurežiim oli juba purustatud, aga mitte Stasi, mis oli selle hirmurežiimi peamine tööriist. Stasi käis oma suures majas edasi ja tegi tööd – ta hävitas oma arhiive.

Ja see on pisut anekdootiline ja pisut morbiidne paralleel – ta hävitas oma arhiive idast toodud paberilõikajatega. Aga need idast toodud paberilõikajad olid halva kvaliteediga ja ei suutnud nii palju paberit korraga hävitada. Ja mida tegi Stasi? Ta saatis oma mehed, kui ma õigesti mäletan, Lääne-Berliini, et sealt osta häid paberipurustajaid ja nendega oma tööd jätkata. Need on siis probleemid, mis olid Berliinis pärast pööret, pärast Wende't.

Ja meie siin, üksteist aastat pärast võimu järkjärgulist ülevõtmist, oleme praegu alles selle juures, et uurida, mis on alles jäänud Eestis tegutsenud KGB arhiividest ja kuidas toimus nende üleandmine. Jätkem uurijatele aega oma tööd korralikult teha. Ma tahaksin teile öelda, miks me kõik sellest huvitatud oleme: me ei tööta mitte mingisuguse abstraktse filosoofilise maailmavaate vastu, me töötame selle heaks, et ühegi kavalusega meie demokraatlik parlamentarism ei pöörduks ümber ebademokraatlikuks riigikorraks. Meil peab olema täiesti selge see mehhanism, mis toodab hirmu ja mis teeb kodanikust alama.

See sõna, mis on eesti keeles peaaegu juba unustatud, on õieti sõna, millest me peaksime palju sagedamini rääkima. Miks nimelt? Mulle tundub, et oma viimase üheteistkümne aasta kestel, või, kui olla päris täpne: pärast seda, kui eesti rahvas võttis vastu oma põhiseaduse ja asus taastama Eesti Vabariiki – me oleme väga palju saavutanud ja aegamööda on minevik taandunud kaugele. Me oleme väga palju saavutanud tänu sellele, et me oleme kõik rängasti tööd teinud. Demokraatia ongi töö. Demokraatia on niisugune õhkkond, mis on avanud igale inimesele jõukohase võimaluse ennast teostada kodanikuna. See ei ole mitte lihtne riigikord, see on võib-olla kõige keerulisem riigikord ja igal juhul on see riigikord, mis peab päevast päeva tootma ka seda kindlust, seda julgeolekut, et see riigikord püsima jääks.

Me oleme sellele viimasel ajal võib-olla häbiväärselt vähe tähelepanu osutanud, või kui olemegi osutanud, siis enamasti akadeemiliselt allikaid avaldanud ja veel enne allikaid oleme avaldanud üldistusi – nii et vahel näib, et eestlase rahvuskarakteris on esmalt oskus kirjutada ja alles sellejärel tuleb oskus lugeda.

Ma mäletan, et ühel oma esimesel esinemisel Saksamaal, kui mul tuli pressikonverentsil küsimustele vastata – ja see oli aastal 1990, kui Euroopa suur murrang oli kõigile juba ilmselge, – siis keegi sõnavõtjatest kõneles sellest, et kommunism on surnud. Ma jõudsin sinna vahele hõigata ühe lause, õieti ühe tsitaadi, et kõik räägivad, et kommunism on surnud, aga keegi ei ole näinud tema laipa. Mulle tundub, et täna üksteist aastat hiljem on aeg seda korrata, sest see osa inimkonnast, kes elab demokraatlikus süsteemis, on vähenenud. Ja see osa inimkonnast, kes elab endiselt totalitaarse süsteemi all, on suurenenud.

On tulnud veel midagi juurde: demokraatia eeldab tööd, ta eeldab mõttetööd, ta eeldab mäletamist. Mitte tingimata kättemaksuks, vaid selleks, et mitte korrata vigu, mis on meil juba tehtud. Ja ärge unustage, et Eesti erineb enamikust Euroopa riikidest selle poolest, et meie ajalookogemus tunneb niihästi nõukogulikku kui ka natsistlikku diktatuuri. Vahel mulle tundub, et Eesti avalikkus on väsinud minevikust, väsinud kuritegudest, millele iga normaalne inimene tahaks selja pöörata. Ja nüüd pööramegi selja, aga ikkagi ainult sellel tingimusel: kui see halb, kui see kuri, kui see mehhanism, mis tootis hirmu, meil meeles püsib. Ja ma ei ole väga kindel, et ta püsib meeles. Ka Eestis olen ma tähele pannud valmisolekut vaadata läbi sõrmede kuritegudele, millest meid lahutab 60, 50, 40 aastat, ja seda siin väikeses riigis, kus veerand meie kodanikest on kannatanud, on tapetud, Siberis rasketes koonduslaagrites olnud või siis paadirahvana pidanud sügisel üle Läänemere otsima endale vabadust ja puutumatust demokraatlikest maadest.

Mulle tundub, et niisugune kõikeandestav suhe minevikku on meile ja meie riigile ohtlik. Ma usun, et neid tunnuseid on väga palju ja ma tahaksin teile ette lugeda ühe kirja, mille ma sain mõni aeg tagasi, mis paljudele võib-olla on juba tuttav. Selle on kirjutanud meie sõjaeelse Vabariigi Presidendi pojapoeg Matti Päts ja katkend, millega ma lõpetan, kõlab nõnda:

''Vaadates ühte mälestustahvlit Eesti parlamendi seinal, nägin, et lisaks mu vanaisale, president Konstantin Pätsile ja mu isale, Viktor Pätsile, oli nimekirjas ka Eesti NSV esimese siseasjade rahvakomissari Maksim Undi nimi. Eesti Vabariigi okupeerimist juhtinud Andrei Ždanovi poolt kvislingite ''valitsusse'' ja ''riigikokku'' määratud punaagent Maksim Unt oli see mees, kes 30. juulil 1940 juhtis meie pere küüditamist. Kolmele meie kuueliikmelisest perekonnast, sealhulgas kahele Riigikogu liikmele, tähendas see surma. Kuidas võis niisugune jälkus sündida Eesti Vabariigi 83. aastal? Kelle räpane käsi püüdis puhtaks pesta Eest Vabariigi reetnud agente? Tuletan meelde, et ainsaks kriteeriumiks Eesti Vabariigi parlamendiliikmete hindamisel on nende poolt antud pühalik tõotus, mis on avaldatud Riigi Teatajas 1937. aastal ja kõlab järgmiselt: ''Asudes Riigivolikogu (Riiginõukogu) liikmekohuste täitmisele, olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees, ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eest Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.''''

Mu kallid kaasmaalased, meil on tugev kogemus selja taga. Me teame, et vabadust võib röövida püsside ja tankidega ning vabadust võib veel tegusamalt röövida sõnade ja luiskamistega. Sellel viimasel põhjusel tulebki meil mäletada minevikku, mäletada kauget minevikku ja lähedast minevikku, selleks et hoiduda nendest vigadest, millest paljud meist palju vanemad demokraatiad ei suutnud hoiduda ja mis viis Euroopa vastu uskumatutele kannatustele.

See näitus, mis siin majas nüüdsama avatakse ja mille eest ma olen Saksa Liitvabariigile väga tänulik, annab teile ülevaate sellest, kuidas töötas hirmumasin nn Saksa Demokraatlikus Vabariigis, kus ei olnud vabariiki, kus ei olnud demokraatiat ja kus ei olnud ka saksa kultuuri, vaid oli totalitaarne võimumasin. Ma tahaksin, et meil kõigil oleks aega mäletada, selleks et ette rutata vigadest ja neid mitte kunagi korrata. Et demokraatia saar ja Eesti sõltumatu riigi saar oleksid kindlustatud meie lastele ja lasetelastele täna, ja nagu kirikus öeldakse, igavesti.

Tänan teid.