Vabariigi President Raamatuaasta lõpetamisel 22. aprillil 2001
22.04.2001

Armas raamaturahvas,

aasta eest raamatuaastat avades ütlesin, et raamatuaastad ei lõpegi. Täna raamatuaastat lõpetades kordan seda veel suurema veendumusega. Elu kvaliteet minu silmis on taandatav sellele, kui täpselt üks põlvkond järgmistele põlvkondadele oma kogemusi edasi annab. Niiviisi mõeldes kaob piir informatsiooni ja elu vahel ning alles jääb säilimine. See kehtib kõigi aegade kohta, ka nende kaugete aegade kohta, kus inimest veel ei olnud.

Kui sellest peadpööritavast igavikust inimese ja eestlase juurde tulla, on see muidugi väga tühine osa minevikust, kuid meie jaoks oluline, sest me kõneleme ajajärgust, kus suurenes eestlase organiseeritus, järelikult eestlase informatsioon, järelikult eestlase kirjaoskus, järelikult raamatu osa eestlase säilimisel ja tugevnemisel. Suurenenud kommunikatsioon on eestlasele teiste rahvastega võrreldes silmnähtavalt enam andnud võimu looduse üle ning sealt edasi täitnud tühimikke, mis on igale rahvale piiriks olemise ja mitteolemise vahel. Läbi sajandite on meil olnud väga nõrkade tunnustega riik ja meil on puudunud oma lipp, oma sõjavägi, oma teadus, omad suurmehed ja väejuhid. Kas enesetunnetus ootab vastuseid või äratab küsimusi? Inimesele on omane see, et ei taha saada vastuseid, ta tahab vastuseid leida. Siin, ma oletan, peitubki põhjus, miks raamatul on olnud ja on nii keskne osa meie rahva ajaloos, järelikult ka meie riigi kujundamise ja väljakuulutamise ajaloos. Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin oma päevikusse 1937. aasta statistikat: Eesti oli Euroopas 10. kohal raamatutoodangult ja esikohal raamatute arvult ühe inimese kohta.

Millega te seda seletate?

Täna lõppeval raamatuaastal on selgitatud ka Eesti elu enim mõjutanud sada raamatut. Tahan siia küsimusi lisada. Sajast raamatust kuulusid 93 ilukirjandusse. Ma ei usu, et see oleks täpne. Pigem peegeldab see pilt meie veidi ühekülgseid ajaloo ja kirjanduse õpikuid ning ennekõike meie liigagi valusaid mälestusi viimasest venestusajast. Hans Kruus, kellesse ma suhtun jahedalt, kirjutab oma mälestustes, kuidas tema isa ostis oma esimese laenatud raha eest kotitäie superfosfaati. Kust jõudis see, Keisri-Venemaal tundmatu sõna talupoja leksikasse? Kust ilmusid õuna- ja pirnipuud, sõstrad ja tikrid ning jumalaime, lilled taluaedadesse? Ning sordiviljad ja meiereid ning kõik need ühingud, ühistud, pasunakoorid ja spordiseltsid, mida Eesti- ja Liivimaal oli rohkem kui kogu Keisri-Venemaal - mis muutsid kogu meie maastiku euroopalikuks ammu enne iseseisvust? Eks ikka raamatutest.
Raamatuaastat juhtusid lõppenud nädalal kokku võtma kaks iseenesest kauget ettevõtmist: keelatud raamatute näitus Tartu Ülikooli raamatukogus ning suur äriline Balti raamatulaat Tallinnas. Need on meie ajastu vastandpooled: möödanikus, selja taga totalitaarsed keeluajad, kus raamatuaustus tugevnes koos vihaga keelava võõrvõimu vastu, ning tänane iseseisvusaeg, mis on raamatute avaldamist aina kiirendanud.

Raamatuaastal on õigustatult tähtsustatud asjaolu, et raamatud kannavad endas edasi eesti keelt, mis on teadagi üks meie enesetunnetuse olulisemaid aluseid. Ka selles mõttes elame keset ajastu vastandpooli: mäletame, kuidas veel mõneteistkümne aasta eest pidi Eesti meeleheitlikult seisma vastu võõrvõimu süsteemikindlale püüdlusele ahistada eesti keele kasutusala, ning teisalt võib tänapäeva toorturumajanduslik karjalaskeaeg kaasa tuua kultuuri- ja keelehoolimatuse, kui raamatute asemel üksnes raha lugeda. Kuid õnneks on meil sellele vastukaaluks seada piisavalt põhjamaist alalhoidlikkust - millest oli kantud ka raamatuaasta idee. Ning kui seda toetab Eesti Vabariigi poliitika, eelkõige edukad liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga, siis sõltub ainult meist endast, kuidas avanenud võimalusi kasutada oskame. Volinik Verheugen küsis kolm päeva tagasi mu käest: kas olete mõelnud sellele, et eesti keelt hakatakse nüüd ka Malta saarel tõlkima? Eesti keel on meie kätes, järelikult on Eesti raamat ja Eesti tulevik meie kätes.

Raamatuaasta on korda läinud, nagu südametulega tehtud asjad ikka. Raamat on jõudnud eestlasele lähemale ja kirjaniku sõna ja mõte on teinud meie inimesi natukene paremaks. Südamlik tänu ettevõtmise korraldajaile: teie töö tõttu on ka Eesti saanud natuke tugevamaks.

Aitäh.