Õpetatud Vabariik - ja see on tsitaat 1815. aastast -,
külalised!
Tahaksin seda väga ilusat medalit käes hoides öelda mõned tänusõnad täna siin huvitavate ettekannetega esinenud autoritele. Ma ei taha eritleda põhjusi, mis lubavad rääkida moraalikriisist Eestis. Peeter Oleskile tahan ütelda, et eestikeelne ''klike'' tuleb venekeelsest sõnast ''клика'', mis pärineb III Internatsionaalist ning mida võis hakata siinmail leidma alates 21. juunist 1940 ja kahjuks kuni 1999. aastani. Kallid sõbrad, sellest tuleneb, et me toodame küll Eesti Vabariiki, aga samal ajal ka sovetlikku võimu. Ja selle põhjused, et me ei oska üht eristada teisest - pidagem meeles, et Eesti keeleteadlased nõukogude venestamise aegu hoidsid eesti keelt: miks ei tee nad seda praegu või ühe-kahe aasta eest? - selle põhjused on selles, et see muutuse suurus ei ole jõudnud puudutada peale hinge ka mõistust.
Põhiprobleem on see, et Eesti Välisministeeriumi välispoliitilise olukorra analüüsis on kirjas, et Eesti Vabariigi sõltumatust ei ohusta praegu ükski välistegur. On põhjust sellele rõõmsalt alla kirjutada. Just nimelt ''rõõmsalt'', sest see juhib meie pilgu järgmisele tegurile, mis on ohustav: harimatus. Mis ei avaldu mitte hariduse kättesaamatuses, vaid hariduselu inflatsioonis: elame õhkkonnas, mis on Eestis kunstlikult esile kutsutud, see on kunstlik õhkkond ja mitte selle piirkonna oma, kus on tulnud elu sees hoidmiseks rasket tööd teha. Selles olukorras on kiusatus harimatusele meie ohtlik vaenlane. Eriti siis, kui harimatu saab rohkem palka kui haritu.
Tahan Margus Laidret tänada ilusa ja kauni kõne eest ja tsitaadi eest minu raamatust, et olime siin juba siis, kui Roomas hakati majadele õlgkatuseid peale panema. Ma pole aga nõus küsimusega, et ''kus on siis Eesti püramiidid''. Lähema kümne aasta jooksul jõuame seda küsimust sõeluda. Olen hakanud ajalugu, keeleteadust, geneetikat, inimeste migratsiooni lõunast põhja nägema suurema tervikuna. Peame mõistma põhjusi , miks inimeste elu muutus jäävälja taganedes võimalikuks just siin, ning peame oskama hinnata antiikautoreid, kes ei pidanudki elu siin alati võimalikuks või pidasid näiteks neenetseid inimsööjateks. Oleme hämmastavalt vähe osanud siduda ajalugu inimese energiavajadustega. Mõistkem, et sellel on väljund olevikku ja tulevikku, et Eesti on ainus piirkond Läänemere laiemas ümbruses peale Norra, kes on energeetiliselt sõltumatu - miks me pole teinud siis midagi, et üles ehitada sidet Põhjala energiavõrguga?
Tagasi ajaloo juurde. Missugune suur saavutus see oli, et üles ehitada kultuuri ja väga tegusa kultuuri. Ent küsida, kas see kultuur on õigustatud või kas see pole ainult talupoegade kultuur...? See lisatöö, mida tuleb teha elu hoidmiseks laiuskraadi suurenedes, ongi see, mis meid eraldab troopilistest ja eriti subtroopilistest aladest, kus on inimese päriskodu, Vahemeremaadest. Selle lisatööga loodud kultuur on loonud selle imelise olukorra, et väärtusi nagu puhas õhk, puhas loodus, puhas vesi on meil põlevkivi kõrval rohkem kui ühelgi teisel arenenud piirkonnal.