Vabariigi President Tartu rahu 81. aastapäeva aktusel ''Estonia'' kontserdisaalis 2. veebruaril 2001
02.02.2001

Härra peaminister,
härra admiral,
härrad kindralid, ohvitserid ja allohvitserid!
Daamid ja härrad!

Täna 81 aastat tagasi sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. See lõpetas ligi poolteist aastat kestnud Vabadussõja, milles Eesti oli kaotanud 3588 meest ja ligi 14000 mehe tervise, kuid võitnud oma iseseisvuse.

Mida see tähendab? See tähendab maailma demokraatliku murrangu algust, mille lõppu me täna veel ei näe. See tähendas Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni sõnastatud enesemääramisõiguse kaitsmist ja teostamist olukorras, kus endised koloniaalvõimud sellest huvitatud ei olnud. See tähendas Eesti enesekindlust, ennekõike siis Eesti võitu Eesti enda sulasementaliteedi üle.

Eesti võttis enesele suure vastutuse maailma ees, tunnustades esimesena Nõukogude Venemaad. Ning vastupidi, Nõukogude Venemaa võttis endale kohustuse tunnustada igavesteks aegadeks Eesti Vabariiki kui iseseisvat rahvusvahelise õiguse subjekti.

Siit ongi alguse saanud Eesti õiguslik järjekestvus, mis Nõukogude Liidu lagunemisel juhtis meie riiki tagasi demokraatlikku maailma ja taastas meie diplomaatilised, majanduslikud, julgeolekupoliitilised ja ennekõike vaimsed sidemed selle maailmaga, kuhu me oleme ka kõige raskematel aastatel kuulunud.

See ei olnud kerge algus 81 aastat tagasi. Ärgem unustagem, et Tartu rahu lõpetas lisaks Vabadussõjale ka Esimese maailmasõja, niisiis kuus aastat Eesti rahvast ja majandust kurnanud sõjad. Eesti Vabariik oli vaene, muserdatud ja näljas, ning, mis peamine, ta oli üksi. Sõjaline abi, mida Entente'i riigid andsid eestlastele, ei olnud mõeldud Eesti Vabariigi loomiseks. See oli mõeldud Vene keiserriigi või vähemasti Venemaa kui liitlasriigi taastamiseks. Soome välja arvatud, ei võidelnud mitte keegi Eesti Vabariigi loomise nimel peale Eesti rahva enda. Enesemääramisõigus, millest sündisid Ameerika Ühendriigid, tundus utoopilise unistusena nii väikese, nii tundmatu, nii tühise piirkonna suhtes, kes enesekindlalt nimetas ennast Eesti Vabariigiks.

Millest see meile täna kõneleb?

See kõneleb ennekõike rahva tahtest, kes viis võidule oma unistuse elada peremehena oma enda kodumaal. Iseseisvuse Manifest, Vabadussõda ja Tartu rahu ei ole ajaloo eksitused, mis hakkasid vilja kandma tänu paljude juhuste kokkulangemisele. Vastupidi, rahva tahe oli see jõud, mis suutis paljude juhuste kokkulangemisest ära kasutada sõltumatu riigi loomiseks, mis läbi aegade on olnud Eesti ajaloo sisu ja Eesti ajaloo eesmärk. Tollane ''Päevaleht'' kommenteeris rahulepingut üsna prohvetlikult, silmas pidades, et Nõukogude Venemaa ei olnud demokraatlik riik. Me tsiteerin: ''Siin pole hariliku vastasega tegemist. Ei saanud vaenlane murda meid relvaga, siis püüab ta kindlasti seda teha ''rahulikul'' teel. Ja küsimus on, kumb relv on tema käes mõjuvam.''

Täna peame mõrudalt tunnistama ajalehe paikapidavust – meenutagem kasvõi terroristlikku riigipöördekatset aastal 1924 või Eesti ajutisest okupeerimist aastal 1940. Kuid me ei ole siia saali kogunenud mineviku ajaloost kõnelemiseks, vaid tuleviku ajaloo kujundamiseks.

Aastad 1924 ja 1940 ei kordu. Maailm, Vene Föderatsioon ja meie ise oleme selleks liialt muutunud. Eestil on aktiivne välispoliitika, mis on taganud korrektsed suhted kõigi meie naaberriikidega. Välispoliitika on meie kõigi ülesanne, kuid täna ja siin, teie ees, tahan eriti rõhutada: üks olulisemaid garantiisid Eesti julgeolekule on Eesti Kaitsejõudude valmisolek Eesti kaitsmiseks ja rahvusvaheliseks koostööks teiste riikide kaitsejõududega rahu tagamiseks.

Eesti kaitseväe juhtimisel ja Eesti kaitseväes teenides ei saa me rahulduda keskpärase tasemega. Ma olen mõnikord ütelnud ja ütlen seda täna siin veel kord: meil on vähe aega. Mida see tähendab? See tähendab seda, et meil ei ole aega teist korda proovida, uuesti otsast peale hakata. Seda peab meeles pidama iga mees ja naine, iga ohvitser ja ajateenija. Aeg on kallis ja aega on väikesel riigil alati vähe.

Eesti riik on viimase kümne aastaga tõestanud maailmale ja iseendale, et me oleme võimelised toimima kui riik. Kuid milline on meie sõjaväe võimekus oma riiki kaitsta täna? Ei ole mõtet mõnuleda kõlavate deklaratsioonide kõmas. Meie kaitsevägi on teinud kiiduväärt edusamme, kuid seda tean mina ja teate palju paremini teie, kui pikad need edusammud oleksid võinud tegelikult olla. Kartke keskpärasust!

Me oleme oma riigikaitse arendamisel jõudnud aega, kus me peame hakkama täitma oma lubadusi partnerite ees: ei ole mõtet lõpmatuseni heietada, et üks või teine kontseptsioon on veel puudu – kirjutatagu need siis ometi valmis! Ma tean, et see töö nõuab vaeva – aga vaev ei ole õigustuseks tegematajätmisele.

Meile ei ole antud palju aega, kui me vaatame tulevikku, silmas pidades Eesti eesmärki liituda Põhja-Atlandi Alliansiga. Järgmisel aastal langetatakse otsused, kas sellesse liitu võetakse uusi liikmeid ja kes võetakse. Kõige rohkem on meil võimalik neid otsuseid mõjutada oma reaalse tegevusega täna. Meil ei ole võimalik neid homsesse või ülehomsesse lükata. Meie sihiks ei saa olla midagi muud kui parim hinne.

Ja lõpuks: Eesti kaitseväe arendamise eesmärk on enam kui NATO liikmeks saamine. Eesti kaitseväge ei ole võimalik arendada väljapool NATO standardeid. Nende järgimine tähendab võimet teha koostööd teiste riikide kaitsevägedega. Meie jõud või meie nõrkus peitub meie koostöövõimes või võimetuses koostööd teha.

Daamid ja härrad! Head sõbrad!

Oleme palju teinud ja meil on veel palju teha. Kui vahel läheb raskeks, mõelgem oma isadele ja vanaisadele, oma ametivendadele minevikus, kes selle riigi meie jaoks kätte võitlesid ja Tartu rahuga kindlustasid.

Tänan Teid!