Vabariigi President Euroopa Konverentsil Nizzas 7. detsembril 2000
07.12.2000

Härra eesistuja,
ekstsellentsid.

Algav Euroopa Liidu tippkohtumine on Eesti ja Euroopa jaoks ajaloolise tähtsusega. Ma keskendun sellele, kuidas peame tulevikus edasi liikuma pärast Nizzat – pärast õnnestunud tippkohtumist.

Niisiis, kuidas edasi?

Laienemise tähtaeg on poliitiliste otsuste ja kogu senise tegevuse tulemusena juba püstitatud. See on aasta 2003. Tähtis on, et valmisolevad kandidaatriigid aastal 2003 ka Euroopa Liiduga liituvad, tagades seega usalduse Euroopa poliitilisse tahtesse ühineda. Sellega kohtuvad kaks põhiprintsiipi, mida EL on käesoleva laienemise puhul järginud. Esiteks, kõik kandidaatriigid on kutsutud ja see tähendab poliitilist otsust. Teiseks, igat riiki käsitletakse omaette, ja see tähendab poliitilise otsuse elluviimist liitumistingimustest lähtudes.

Tegemist pole võidujooksuga kandidaatriikide vahel. Iga riik on valinud oma reformide sisu ja kiiruse, lähenedes Euroopa Liidule vastavalt oma võimalustele. On oluline, et radikaalseid reforme teostanud riigid saaksid Euroopa Liidult ka õiglase tunnustuse.

Selline lähenemine kindlustab laienemisprotsessi dünaamika. Ja mis veelgi olulisem: see kindlustab Euroopa Liidu laienemisele usaldusväärsuse rahva silmis. Laienemine toimub alustel, mis on kõikidele arusaadavad. Sest, kallid kolleegid, peaaegu kõikides liikmes- ja kandidaatriikides esineb raskusi avaliku arvamusega. Tahan siin tsiteerida Jérōme Monod ja Ali Magoudi sõnu: ''Euroopa Liit ei ole ei vabariik, ega monarhia, ei ole riik, ega impeerium. See formaalse definitsiooni puudus kujutab endast olulist takistust mõista suveräänset võimu, mis vermib oma raha, kujundab diplomaatiat, juhib sõjaväge ja kujundab maailma majanduse ja kaubanduse poliitikat''. Rahvas tajub nii tänast tippkohtumist kui valitsustevahelist konverentsi kui sündmusi, mis käivad üle mõistuse. Sellest tulenevalt oleme olukorras, kus Euroopa areng esitab igaühele meist uued väljakutsed. Kellelegi ei anta võimalust leiba luusse lasta ja nautida seda, mida oleme saavutanud. Olgu majanduses, poliitikas, julgeolekus või ka sotsiaalsel, või loodushoiu alal. ''Kodanike kartus kaotada oma rahvuslikud omapärad kaob, kui uutele asjadele antakse nimed nii pea, kui nad ilma sünnivad'', – julgen veel kord julgeda tsiteerida Monod' ja Magoudi mõtteid.

Kuid selles pole midagi üllatavat, et ''uusi asju'' kõheldes vastu võetakse. Ei võetud ju omal ajal varasemaidki laienemisi rõõmuhõisetega vastu. Küll kardeti massilist migratsioonilainet, ülejõulisi kulutusi, Euroopa Ühenduse nõrgenemist. Need kartused olid liivale rajatud ega ole paikapidavad ka praegusel laienemisel. Kõik siin esindatud kandidaatriigid on viimase aastakümnega läbinud silmapaistva arengutee. Me võime eeldada, et see areng ka jätkub. Poliitikutena oleme kohustatud mõistma inimest ja tema kõhklusi keeruliseks muutuvas maailmas. Ühest küljest peame neid kõhklusi mõistma, teisalt neist ka üle saama. See vastutus on meie õlgadel. Euroopa uuenemine ei ole asi iseeneses. See on Euroopa vastus muutuva maailma väljakutsele. Laienemine ongi Euroopa sisu, protsess ongi sisu, sest ei saa kunagi olema valmis Euroopat, rätsepa poolt selga õmmeldud Euroopa valmisülikonda.

Lõpetan Victor Hugo sõnadega, mida ta lausus enam kui 150 aastat tagasi, 21. augustil 1849: ''Nüüdsest peale on suure poliitika, tõelise poliitika eesmärk see: saavutada tunnustus kõikidele rahvastele, taastada rahvaste ajalooline ühtsus ning liita see ühtsus tsivilisatsiooniga rahulikul teel''.

Mu daamid ja härrad,
meil on see võimalus nüüd olemas.

Kasutagem seda.

Tänan teid.