Vabariigi President kolmandal Soome-ugri Maailmakongressil Helsingis 11. detsembril 2000
11.12.2000

Austatud Soome Vabariigi president,
austatud Ungari Vabariigi president,
austatud soome-ugri rahvaste esindajad,
ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Ajaloolises Finlandiatalos toimub soome-ugri rahvaste kolmas maailmakongress, milles saavad võrdselt osaleda kõik meie suuremad või väiksemad sugulasrahvad. Lubatagu mul selle külalislahkuse eest südamlikult tänada Soome Vabariiki ja meie kokkutuleku korraldajaid ning Soome presidenti, kes tuli otse Nizza-lennukilt siia! Tagapõhi, millelt pärineme, on teadagi keeleline ja kultuuriline. Olgugi meie rahvad antropoloogiliselt, geneetiliselt, ajalooliselt ja kultuuriseltki eriilmelised, ometi eristume selgete saartena määratus indoeuroopa meres. See meri on sajandeid kujundanud maailma nägu ja määranud jõujooni. Ometi on meie ühtekuuluvustunne maailmas tajutav. Soome-ugri Maailmakongress on nagu saarte liitumine mandriks. Iga saare esindajal kaasas omad mured ja omad seisukohad. Ning muidugi ka lahendused nendele muredele ning valmidus võtta vastu abi ja koostöö teiste poolt. Saarerahva mured on igal pool natuke sarnased ja sarnasuses leiavad paljud probleemid ka sarnast rohtu. See oli selge ka nendele, kes kaheksa aastat tagasi kutsusid ellu esimese Soome-ugri Maailmakongressi Sõktõvkaris. Maailmakongressidest on saanud ilus tava: neli aastat hiljem toimus kokkutulek Budapestis. Täna oleme siin Finlandiatalos ning aastaks 2004 on mul rõõm paluda teid kõiki Eestisse.

Soome-ugri rahvaste kokkutulekud pole komme mitte kombe pärast, vaid korrapärane arutelu, kus sihte seada ning vaadata, kuhupoole edasi. Kas oleme aga juba midagi saavutanud, kas juba on miskit liikuma hakanud nendest nõudmistest ja üleskutsetest, mille kiitsime heaks neli aastat tagasi Budapestis või kaheksa aastat tagasi Sõktõvkaris? Resolutsioonid pole ju luuletused, vaid tegevusjuhised iseenda teostamiseks. Meie rahvad on avanud endale ukse tulevikku. Kas see on käidav uks?

Mu daamid ja härrad, kui ma kõneleksin keeleteadlastele, puuduksid mu avasõnas küsimärgid. Soome-ugri, samojeedi ja paleoaasia keeli uuritakse ja avaldatakse Ühendriikides, Jaapanis, Lõuna-Koreas, Kanadas ja enamikus Euroopa riikides. Jukagiiri keele sõnaraamat ilmus Hamburgis, veel enne selle rahva väljasuremist, ja viimast kamassi, Klaudia Plotnikovat võite ka täna veel liikumas näha, elamas näha filmis ''Veelinnurahvas''. Keeled ei sure arhiivides, sõnastikes, helilintidel. Kuid me ei kõnele keeltest, me kõneleme rahvastest, me kõneleme oma keelesugulaste elavast kultuurist. ''Greenpeace'' kaitseb loodust, mis on eelduseks elavale inimesele. Oleme kaitse alla võtnud vaalad ja oleme kaitse alla võtnud robirohu, mis terves maailmas kasvab üksnes Saaremaal. Kas oleme unustanud kaitse alla võtta väikerahvad? Kas oleme kohustatud ''Greenpeace'i'' tegevust laiendama inimesele?

Umbes nii sõnastaksin siinse maailmakongressi peaülesande, kuid mitte selleks, et minevikutuhka pähe raputada, vaid selleks, et käsikäes Vene Föderatsiooniga otsida lahendusi probleemidele, mida soome-ugri rahvastele on pärandanud stalinlik rahvuspoliitika. See ei ole lihtne ülesanne. Tegemist on väikeste saarte, suurte vahemaade ja erinevate probleemidega. Venemaad ja Lääne-Euroopat kütab gaas ja nafta, mis tuleb hantide ja manside põlistelt asualadelt. Need on maailma kõige rikkamad ruutkilomeetrid ja maailma kõige vaesemad rahvad, sest nende maapõue rikkus on muutunud nende endi needuseks ja ökoloogilise konflikti vallandajaks. Seepärast tuleb tervitada Venemaa Föderatsiooni Duuma 1995. aasta 26. mai dekreeti, mis hindas väikeste põhja- ning idarahvaste olukorda äärmiselt kehvaks ja soovitas vähemusõiguste inspektsiooni loomist, – ehkki see õilis otsus on tulnud võib-olla fataalselt hilja hantidele ja mansidele.

Kuid seda enam pööraksin ma oma tähelepanu nendele soome-ugri rahvastele ja keeltele, kes on elujõulised ja identiteedi-tahtelised. Teen seda veendumusest, et maailma iga keel ja iga kultuur on meie ühine rikkus, mida mõistame praegu, kiiresti globaliseeruvas ja massikultuurile allutatud tsivilisatsioonis paremini hinnata. Ma hindaksin eriti kõrgelt kongressi panust emakeelse keskhariduse ettevalmistamisse ning suuna võtmist emakeelse kõrghariduse rajamisele. See oleks soome-ugri rahvaste lojaalne viis toetada Venemaa Föderatsiooni demokratiseerimist iseenda kultuuripanuse ja loovusega. Tulevik algab alati haridusest. Selles eneseteostuses võite Venemaa Föderatsiooni kõrval kindlasti arvestada Eesti Vabariigi ning, ma usun, Soome ja Ungari toetusega. Ma hindan kõrgelt muusikat, folkloori, rahvatantsu ja etnograafiat, kuid tuleviku saame rajada ikkagi vaid kahekümne esimese sajandi haridusele. Mul on hea meel, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on kuulutanud aastad 1995–2004 Põlisrahvaste aastakümneks. Kasutagem neid aastaid vennalikult!

Soovin kongressile jõudu tööle ja ütlen: ''Kohtumiseni Tallinnas aastal 2004, neljandal Soome-ugri Maailmakongressil!''