Vabariigi President Kommunismi musta raamatu eestikeelse väljaande esitlemisel Tallinna Raekojas 12.detsembril 2000
12.12.2000

Mu daamid ja härrad, ma vabandasin praegu härra Courtois' ees, et ma kõnelen eesti keeles sellest raamatust, ja ta naeratas ja ütles, et ma saan teie eesti keelest niikuinii aru.

Mul tuli meelde üks kohtumine Bonnis 1990, siis kui kõik oli veel ees ja väga palju oli juba saavutatud ja kui ühe auditooriumi ees, mis oli sellest umbes 10 korda suurem, ma ühele küsimusele vastasin, et kõik kõnelevad, et kommunism on juba surnud, aga keegi ei ole näinud kommunismi laipa. See oli üks mu vastus paljudele küsimustele ja mind on rõõmustanud, et aeg-ajalt Saksa ajakirjanduses ja kirjanduses seda vastust on tsiteeritud. Seda vastust on tsiteeritud ja vajadus seda tsiteerida on täna kindlasti palju suurem kui 1990. aastal, sest täna elab maailmas kommunismi all palju rohkem inimesi kui 1990.aastal. Eestil on muidugi oma ajaloolised kogemused. Ajaloolised kogemused, kus ma tahaksin täna eriti osutada sellele meie kohustusele kommunismi ja natsismi alati koos käsitleda kui ühe medali kahte külge. Tavaliselt öeldakse, et medalil on kaks erinevat külge. See on niisugune kummaline medal, kus isegi küljed ei ole erinevad.

Ma räägin teile ühe väikese loo, mis on peaaegu et intiimne. Siin Tallinna linnas, reaalkoolis, õppis, ja õppis väga edukalt Alfred Rosenberg, kes oli muuhulgas ka andekas akvarellist. Ta lahkus siit Riiga, Riiast läks Kiievisse, Kiievis oli ta võlutud Vene mustasaja mundritest. Kõigest 12-15 aastat hiljem, Müncheni putši aegu, kui ta siis pisut oli sunnitud ka vanglas viibima, joonistas ta nende mundrite põhjal tulevase SSi mundri. Ja kõigest 20 aastat hiljem marssis SS oma algsele kodumaale, Kiievi linna sisse. Küll lühiajaliselt.

Te näete, et äärmuslikud maailmavaated toetavad alati teineteist, sest nad sünnivad ühest allikast, võimu haaramise eesmärgist. Mille nimel võim haaratakse, on teisejärguline. Aga võimu haaramise tehnika ja võimu haaramise propaganda, need on need, mis peaksid meid edaspidi palju rohkem huvitama, sest need ohud ei ole maailmast kadunud.

Ma tahaksin teile nimetada mõned arvud. Kui Kolmas Riik oli oma võimu tipul, s.t. kui ta alasse kuulus ka Ostland, oli Gestapos tööl 16 000 inimest. Kui Nõukogude Liit oli oma võimu tipul, oli NKVDs tööl 1,2 miljonit inimest. Me võime sellest igasuguseid järeldusi teha, ka niisuguseid, et Saksa riigimasin oli efektiivsem kui Vene riigimasin, mis paraku on muidugi õige. Aga ma ei taha mitte selles suunas järeldusi teha. Ma tahan siit tulla kaasaega.

Ekstremism, äärmuslus, on maailmas praegu tugevam, kui ta oli viie või kümne aasta eest. Saksa Riigipäev võttis umbes nädal tagasi vastu otsuse keelata üks erakond, mis on paremekstremistlik erakond. Ja ma arvan, et see otsus vastu astuda kõigele sellele, mis on demokraatiavaenulik, on teretulnud, kuid teretulnud ainult tingimusel, kui ta on suunatud nimelt just ekstremismi vastu. Ja mind natukene häirib see, kui me ekstremismi jaotame kaheks: ühe nimi on vasakpoolsus, teise nimi on parempoolsus― ja ütleme, et parempoolne on ohtlik, aga vasakpoolne ei ole. Eesti ajaloo kogemus võib siin kaljukindlalt väita, et need ongi mitte ühe medali kaks erinevat külge, vaid ühe medali kaks ühesugust poolt.

Ekstremism saab olema ka edaspidi inimese suurim vaenlane, sest see on demokraatia vaenlane.

Seda raamatut lugedes pidagem meeles, et see on esimene üldistus, see on alles, nagu meile NATOs öeldakse, ukse avamine. Aga uks tuleb meil endil avada ja selleks tuleb meil tööd teha. Seda tööd on mitmed inimesed püüdnud ka Nõukogude tingimustes teha. Aga paratamatult olid need mälestused, millele nad said toetuda, sest pidagem meeles, et Nõukogude ajal olid arhiivid veel enam kaitstud kui vangilaagrite ja riigi enda välispiir.

Mul on kahju, et see töö seisab meil ikka veel ees, aga ma olen uhke, et eeldused selleks tööks on loodud, materjalid on kogutud. Meie vabatahtlikud töötajad on avaldanud ülevaate 220 tuhandest Eesti inimesest, kes on ühel või teisel viisil on hukatud, vangistatud, laagrisse viidud, välja saadetud, represseeritud. See on see lähtematerjal, millele me peame toetuma, millest me peame kiretult kõrvaldama isiklikud läbielamised selleks, et jõuda selle filosoofilise kivini, kust me näeme, et inimesel on ainult üks lootus, ja see on demokraatia lootus.

Demokraatia aga nõuab, et teda kaitstakse. Et teda kaitstakse mistahes ekstremismi vastu, ja seda on tänapäeva massimeedia tingimustes järjest raskem teha.

See raamat ei ole mitte lihtsalt ilmunud eestikeelsena, see raamat on meile kõigile üleskutseks edasi minna selle tööga ja mõista, et see töö on inimese tuleviku ainus eeldus.

Aitäh!