Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri kõne Saksamaa Liitvabariigi presidendi poolt pakutud pidulikul õhtusöögil Bellevue's 7. novembril 2000
07.11.2000

Austatud liidupresident Johannes Rau,
lugupeetav proua Christina Rau,
ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Lubage kõigepealt väljendada südamlikku tänu Teie sõbralike sõnade eest. Oleme Saksa Liitvabariigis alati tundnud saksa rahva poolehoidu.

Minu riigivisiit tahabki rõhutada nende tunnete tähtsust. Alates Saksamaa taasühinemisest ja Eesti taasiseseisvumisest oleme läbinud pika tee. Meie suhted on head, sest tunneme ühtviisi vajadust laiendada Euroopa Liitu, meie ühiste väärtuste kodumaad.

Eesti, eesti rahvas ja eesti kultuur on viiskümmend sajandit olnud Euroopa. Me elasime oma kodumaal ja rääkisime oma keelt Läänemere ääres juba siis, kui antiikse Rooma esimestele hüttidele laoti õlgkatuseid. Me kaubitsesime lääne ja ida, põhja ja lõunaga. Rahvasterände keeristormid ei ole Eestit mitte kunagi puudutanud, küll aga erinevate kultuuride kiirgused. Eesti oli mõnda aega kõige põhjapoolsem piirkond maailmas, kus hariti põldu ja müüdi naabritele teravilja.

Need muinaspõllud on tänagi nähtavad. Need on meie identiteedi osad, niivõrd enesestmõistetavad, et me ei ole kunagi endalt küsinud, missuguse jälje Eesti ja Eesti teravili on jätnud Põhja-Euroopa või kasvõi Schleswig-Holsteini muinasaega. Või Püha-Rooma-Saksa keisriaega, mille kõige põhjapoolsemaks provintsiks sai Eesti. Me olime avatud, jäime alles ja jäime ellu ainult seepärast, et oleme olnud avatud ja oleme täna jälle avatud sellele, mida poliitikud kutsuvad pisut salapärase sõnaga ''Euroopa ühisväärtusteks''. Eestis tähendab see meie muinasõiguse ja saksa õiguse sulandumist, mis erinevatel aegadel on andnud Eestile õiguskatuse, sisemise väärikuse ja raudse usu isiku õigustesse ja õiglusse. Meie linnad on teile tuttava siluetiga hansalinnad ja ometi Eesti linnad, sest nad on ehitatud Läänemere paest ja eestlaste oskusega. Tänavune aasta on Eesti raamatu 475. aasta, kuid oma esimesi raamatuid ja ajalehti kirjutasime me gooti šriftis ja raamatud trükkisime Saksamaal. Rahvusliku ärkamise filosoofia jõudis Eestisse saksa kirikuõpetajate kaudu, kes pastoriameti taotlemiseks pidid esitama kirjalikult jutluseteksti nii eesti kui saksa keeles. Seitsmeteistkümnendal sajandil, Rootsi krooni all, kadus Eestist kirjaoskamatus ja üheksateistkümnendal sajandil astus Eesti suuline laululooming elavast mälust kirjutatud paberile: miljonid värsiread, vahest maailma suurim kogu, muutus ajalooks, järelikult paberil sõnastatud lootuseks, järelikult poliitiliseks programmiks. Põhja-Euroopa esimesed manufaktuurid muutusid Põhja-Euroopa esimesteks tehasteks ja Põhja-Euroopa sotsiaaldemokraatia keskusteks. Sealt alates on meie kultuuride lähedusele lisandunud õigluse ja vendluse igatsus ning vastutus homse eest.

Meid ei üllata, kuid sakslasi üllatab, et esimene Friedrich Schillerile püstitatud ausammas maailmas seisab aastast 1813 Eestis, aga mitte Saksamaal. See oli üks torm, üks tung (Sturm und Drang) kahes erinevas keeles. Meie raskeimad ajad ja suurimad kaotused on sündinud totalitarismi väärõpetustest, sovjetlikust sotsialismist ja rahvuslikust sotsialismist. Selle ideoloogilised allikad olid erinevad, kuid tagajärjed kokkulangevad: Eesti kaotas veerandi oma kodanikkonnast ja suleti aastakümneteks raudse eesriide taha. Meie võitlust parema tuleviku nimel ühendab ka Eesti ja Saksa ühine tähtpäev: 31. augustil 1994 lahkus nii Eestist kui Saksamaalt viimane punaarmeelane, totalitarismi kandja ja totalitarismi ohver temagi, ning sellel päeval pühitseti vabanemist mineviku varjudest nii siin, Berliinis kui ka meil Tallinnas. Me ei ole kunagi unustanud Saksa riigipäevasaadiku von Stetteni vennalikke õnnitlusi, mida ta tõi sel päeval Berliinist Tallinna ja mis avasid uue peatüki ühe suure ja ühe väikese riigi ajaloos.

Selle uue peatüki sisuks on Euroopa tagasitulek Läänemere kallastele. Mitte Eesti tagasitulek Euroopasse, sest Eesti ei ole Euroopast kunagi lahkunud. Eesti on olnud truu ja tugev, Euroopa oli see, kes paljude tegurite toimel oli truudusetu ja nõrk. Sellel Euroopa tagasitulekul Läänemere äärde on ka oma nimi: Euroopa Liidu laienemine Eestisse, NATO liidu laienemine Eestisse. Need kaks eesmärki on olnud Eesti viimase kümne aasta sisuks ning meie rahvas võib olla uhke, et oleme kiirel sammul nende eesmärkide poole astumas. Võime olla kahekordselt uhked, sest meie liikumise kiirust ja oskust ei ole toetanud Lääne-Saksamaa, mida meil ei olnud kusagilt võtta, vaid meie poliitiline tahe, mis ammutas jõudu meie ühisest kultuuriruumist ja Eesti valusatest ajalookogemustest.

Oleme Eesti uuendanud, oleme Eestist loonud euroopaliku seadusandlusega õigusriigi, liberaalsema, kui seda on olnud Saksamaa, ja see riik on leidnud usaldust, omaksvõttu ja imetlust. Seda kibedam on mul öelda, et saksa otseinvesteeringud Eesti majandusse moodustavad kõigest 3% meile investeeritud kapitali koguhulgast. Raudse eesriide taga, veerand sajandit tagasi kirjutasin raamatu Läänemere avastusloost ning praegu ma tunnen, et peaksin kirjutama saksa majandusele uue raamatu Eesti Vabariigi avastusloost. Oleme jõudnud Eestis kaugele.

Oleme esimesed Kesk-Euroopas ja kuulume Euroopa Liidu esimesse poolde oma informatsioonitehnoloogia arengutaseme poolest, oleme abisaajatest muutunud abiandjateks; oleme üles ehitanud tugeva pangandussüsteemi, lõpule viinud erastamise ja, mis mind kõige enam rõõmustab: me ehitame. Ehitame lisaks moodsatele pankadele moodsaid ühepereelamuid ning ekspordime neid ka siia, Saksamaale. Seepärast, kallid saksa sõbrad, ei saa Eesti leppida poliitilise tahte nõrgenemisega Euroopa Liidus. Me tahame kiireid ja selgeid vastuseid küsimusele, mis tähtajal Eesti võib astuda Euroopa Liitu. Eesti, - lubage seda rõhutada -, on selleks valmis aastal 2002. Ja saage minust õigesti aru: seni on lagunenud kõik need liidud, mille eesmärgiks on olnud üksnes liit ise. Säilida võivad üksnes need liidud, mille eesmärgiks on liidu laienemine ja uute loomejõudude kaasahaaramine.

Eesti oskab väärikalt täita oma ülesandeid Euroopa Liidus.

See on Eesti panus tugevasse ja stabiilsesse Euroopasse, mida me raudse eesriide tõttu alles nüüd saame Euroopale pakkuda. See on Euroopa võlg kahekümnendale sajandile. See on, lugupeetavad külalised, meie ühine tee.

Härra president, proua Christina Rau, lubage mul Eesti Vabariigi, Eesti delegatsiooni, mu abikaasa ja iseenda nimel soovida edu, kordaminekuid ja moraalset rahuldust sellel meie ühisel teel.

Tõstkem klaasid Saksa presidendi ja proua Christina Rau terviseks, Saksamaa õnne ja Euroopa Liidu õitsengu nimel!