Vabariigi Presidendi kõne 26. Saksamaa Liidumaade Euroopaministrite Konverentsil Hansalinnas Wismaris 9. novembril 2000
09.11.2000

Uus Euroopa Liidu laienemisring


Lugupeetud härra Peaminister,
Lugupeetud proua ja härrad Euroopaministrid,
Mu daamid ja härrad,

mul on hea meel olla siin Hansalinnas Wismaris. Sest just nimetus Hansa kehastab meie, Saksamaa ja Eesti, seotust. Kindlasti ei ole Teile uudiseks, et juba 13-14. sajandil kuulusid Hansalinnade Liitu ka Eesti linnad Tallinn/Reval, Tartu/Dorpat, Pärnu/Pernau ja Viljandi/Fellin. Eestimaa linnasid hakati juhtima Saksa linnade eeskujul läbi magistraatide, gildide ja tsunftide. Meie seadusandlus on olnud sarnane Saksamaa omaga alates 1248. aastast, mil esmalt mainitakse Lübecki õiguse kehtimist Tallinnas. Meie kombed, meie laulud, isegi meie mõtteviis on otsene tulemus 800-aastasest kuuluvusest Saksa kultuuriruumi - ja järelikult ka Kesk-Euroopa kultuuriruumi.

Minu tänane ettekanne ei käsitle Euroopa Komisjoni eilset dokumenti. Aruanne oli hea; aga seda me juba arvasime. Eesti on nii nagu ennegi kandidaatriikide seas üks esimesi. Pigem käsitlen ma Euroopa Liitu Eesti seisukohalt.

Esiteks: Laienemise ideoloogia.
Teiseks: EL-i sisemised reformid.
Kolmandaks: Liitumisläbirääkimised kui sellised.

Mu daamid ja härrad,

panin oma kõne pealkirjaks ''Uus Euroopa Liidu laienemisring'', sest usun, et me kõik tihtipeale kipume unustama, et tegelikult võib kogu EL-i suhteliselt lühikest ajalugu vaadelda ka kui laienemise lugu. EL-il on olnud stabiilne ja edukas areng ja tänases Euroopas valitseb majandusliku heaolu. Laienemine on olnud alati nende mõlema lahutamatuks koostisosaks ja on seda kahtlemata ka praegu. Tõstab ju seekordne laienemine kardinaalselt Euroopa Liidu majanduslikku võimsust nii majanduspotentsiaali kui tarbimisvõime seisukohalt. See on kõigile liikmesriikidele eluliselt oluline tänapäeva globaalse maailma tingimustes arengusuutlikkuse tagamiseks.

Kui me seda kipume unustama, loome ka müüdi ainulaadsest sündmusest, mis omab ettearvamatuid tagajärgi Euroopa Liidu arengu ja tuleviku jaoks. Kui kirjeldada praegust laienemist ajaloolises kontekstis, siis suudame ka kaotada osa väärmüüdist, mis selle arengu ümber on punutud.

Samas on aga ka tõsi, et käesoleva laienemise puhul on tegemist millegi märksa enamaga, kui lihtsalt liikmesriikide arvu suurenemisega ning EL-i majandusliku võimsuse kasvuga. Tegemist on Euroopas ajaloolise poliitilises, sotsiaalses ja majanduslikus mõistes uuenemise protsessiga, mille tähtsust Euroopa rahvastele on võimatu üle hinnata. Tegemist on kvalitatiivse uuenemise protsessiga, kus mitte teatud hulk uusi riike ei liitu Lääne-Euroopa riikide poolt loodud ühendusega, vaid kus külma sõja järgne Euroopa pärast kümne aastast vastastikkust kohanemist ja üleminekuperioodi liitub, et luua tänapäeva nõuetele ja väljakutsetele vastav uus Euroopa.

Kõik protsessid, mis täna Euroopas toimuvad, on paratamatud, aja enda kulgemise poolt tingitud ning kõikidele Euroopa rahvastele edasiseks arenguks uusi võimalusi loovad. Siiski kohtame me küllalt palju skeptitsismi selle arengu suhtes, seda küll ka kandidaatriikides, kuid siiski eelkõige praegustes liikmesriikides. Ja mitte ainult tavainimeste vaid ka poliitikute, riigitegelaste hulgas. Milles on asi? Probleem on selles, et ajastu poolt esitatud väljakutse ning Euroopa vastus sellele, strateegilise laienemise ning tihedama konsolideerumisega Euroopa riikide ja rahvaste vahel, esitab igale ühele meist uusi väljakutseid. Kellelegi ei anta võimalust ''aeg maha võtta'' ja saavutatut nautima jääda. Seda nii majanduslikus, poliitilises, julgeolekualases kui ka sotsiaalses, keskkonnaalases mõttes. Euroopa uuenemine ei ole eesmärk omaette, see on Euroopa vastus maailma arengu poolt esitatavale väljakutsele. Meie võimaluseks on see kas vastu võtta ja arenguga kaasas käia või lootusetult maha jääda ja sellega ka tänased hüved kaotada. Kolmandat võimalust lihtsalt ei ole.

Mu daamid ja härrad,

nii praegused liikmesriigid kui kandidaatriigid teevad paralleelselt laienemisläbirääkimistega oma kodutööd, mis on tarvilik Euroopa arengusuutlikkuse tagamiseks mitte ülehomsetes vaid homsetes tingimustes. See on mu teine teema. Euroopa Liit jälgib ja pidevalt analüüsib kandidaatide kodutöö kulgemist, sest see pole ainult uute liikmesriikide vastuvõtmise kriteeriumiks, vaid homse EL-i arengu tagatiseks. Kandidaadid jälgivad tähelepanelikult ja analüüsivad EL-i institutsionaalseid reforme puudutavaid läbirääkimisi, sest see pole ainult uute liikmete vastuvõtmise eelduseks, vaid tänaste kandidaatriikide homseks elukeskkonnaks.

Mõlemad pooled on ju võtnud endale läbirääkimiste alustamisega kohustuse endapoolseteks kardinaalseteks reformideks. Kandidaatriigid on kohustunud lühikese aja jooksul lõpuni viima õiguslikud administratiivsed aga eelkõige majanduslikud reformid, et tagada EL-i liikmesriigi staatusele esitatavate nõuete täitmine. EL-i liikmesriigid on kohustunud lühikese ajaga läbi viima EL-i institutsionaalsed reformid, et tagada peaaegu kahekordistuva arvu liikmete juures EL-i efektiivne toimimine ja edasiseks arenguks vajalike riikidevaheliste otsuste vastuvõtmise suutlikkus.

Te arutasite just Valitsustevahelise Konverentsi kulgu härra Voliniku Barnier'ga. Eesti ei istu veel liikmesriigina Euroopa Ülemkogu laua taga, mistõttu ma ei hakka siin pikemalt selle protsessi üksikasju analüüsima. Samas lubage mul siiski öelda mõned sõnad Eesti ootuste ja lootuste kohta.

Eesti soovib tugevat Euroopa Liitu. Me soovime tugevat ja tegusat Euroopat, mis on suuteline vastama uue sajandi väljakutsetele. Minu nägemus Euroopast on riikide Euroopa, kus aga Komisjonil on tugev roll. Euroopa Komisjon on lepingute valvur, ta on mootor, mis on alati ühisturu arengu taga seisnud ja seda tiivustanud. Ta on see organ, mis kindlustab, et Euroopa Liit, kus on riik nagu Luxembourg ja varsti riik nagu Eesti ja samas ka riik nagu Saksamaa, toimiks nii, et ka väikeriigid tunnetaksid nende huvidega arvestamist. Seetõttu on ka Eesti avalikult välja öelnud oma soovi, et tulevikus leiduks ka üks eestlane Euroopa Volinike seas.

Samas on ja jääb Euroopa Liit ka riikidevaheliseks ühenduseks. Oleme liialt palju võidelnud oma rahvusriigi nimel, et sellest nüüd loobuda. Riikide vahelises suhtlemises EL-i tasandil peame nõustuma tõsiasjaga et on olemas Saksamaa ja on olemas Eesti, et meie ei ole võrdse suurusega. Ja seega peame ka nõustuma Saksamaa õigustatud sooviga kujundada ümber valitsustevahelist hääletamismehhanismi, et suurusvahekordadel oleks senisest olulisem kaal. See on keeruline ülesanne: ühest küljest on suurtel riikidel õigus, kui nad soovivad, et nendega senisest rohkem arvestataks, kuid teisest küljest ei tohiks seda tegema väikeriikide arvel. Ei tohi tekkida suurriikide kolleegiumit, kus otsuseid tehakse teiste, väiksemate riikidega kooskõlastamata või kaasatakse neid vaid formaalsuste täitmiseks. Keeruline ülesanne, kuid olen veendunud, et me oleme - et Teie olete - suutelised selle ülesande väärilised olema ja et Nizza tippkohtumist kroonib edu.

Kolmandaks, liitumisläbirääkimised.

Mu daamid ja härrad, Eesti esmane ülesanne hetkel on liitumiseks omaenda valmisoleku kindlustamine. Oleme endale seadnud eesmärgiks olla valmis Euroopa Liiduga liitumiseks 31. detsembril 2002. See on reaalne ajakava. Majanduse reformimine on meil peaaegu lõpule viidud; Euroopa Komisjon kirjutab, et Eestis on toimiv turumajandus. Oleme välisinvesteeringute poolest per capita Kesk-Euroopas teisel-kolmandal kohal; möödunud aastal oli vaid Tšehhi Vabariik meist eespool. Samas on meie majandussidemed Euroopa Liiduga järjest kasvanud. 2000. aasta 1.poolel moodustas kaubavahetus EL-iga kogu meie väliskaubandusest 73%.

Kuid majanduskasv ja rahateenimine ei tohi olla ega olegi eesmärk omaette. See on vaid vahendiks ühiskonna heaolu tagamiseks. Siin on meil, sarnaselt teiste kandidaatriikidega, kindlasti veel palju teha, kuid ma võin uhkusega tõdeda, et Eesti on ainuke Kesk-Euroopa riik, kes on käimaslolevatel EL-i liitumisläbirääkimistel jõudnud sotsiaal- ja tööpoliitika peatüki sulgemiseni. Ka äsjasel Euroopa Metallitöötajate Liidu konverentsil Lissabonis tõsteti Eesti esile tema toimiva sotsiaalse dialoogi pärast. See on väga oluline osa Euroopa sotsiaalsest kultuurist ja usun, et te nõustute minu arvamusega, et sotsiaalne aspekt on väga tähtis ka EL-i laienemise kontekstis. Näiteks välistavad piisavad sotsiaalsed tagatised inimeste soovi võõrsilt paremat elu otsida. Hiljutine selleteemaline uurimus näitas veenvalt Eesti elanike kindlat seotust oma kodumaaga. Vaid ligi 15 000 elanikku (1,5%) oleks valmis välismaale tööle suunduma.

Liitumisläbirääkimistel on Eesti olnud edukas. Oleme sulgenud 14 ehk pea pooled läbirääkimiste peatükid. Tõsisemad kõnelused on ees mitmes väga mahukas peatükis nagu põllumajandus ja keskkonnakaitse. Samas oleme suutnud läbirääkimiste käigus viia taotletavate üleminekuperioodide arvu miinimumini, milledest pealegi kõik on eeskätt tehnilise iseloomuga. Eesti üleminekuperioodide taotlused ei ole seotud EL-i ühisturu toimimesega, sest me soovime liituda EL-iga võimalikult kiirelt ja kõikehõlmavalt. Me ei soovi ka näiteks kitsendada EL-i kodanike võimalust soetada maad Eestis ja seetõttu oleme esimene ja seni ka ainuke kandidaatriik, kes on suutnud sulgeda kapitali vaba liikumise peatüki. Küll aga oleme näiteks soovinud pikemat aega täielikuks üleminekuks EL-i kekskkonnanormidele, sest see nõuab tohutuid investeeringuid, millede kavandamine riigieelarvesse on võimalik ainult pikema ajaperioodi jooksul. Kuid see on postsotsialistlike riikide üldisem probleem ning samaaegselt on Eesti looduskaitsel pikaaegne põhjamaine traditsioon. Meie looduses on arvukaid looma- ja taimeliike, mis mujal Euroopas ammu kadunud. Näiteks lastakse Eestimaa metsades aastas sadakond põtra, karu ja hunti, et hoida nende arvukust tasakaalu piires. Ka puuduvad meil tuumaelektrijaamad, küll on aga palju nõukogude ajast pärit reostus.

Mu daamid ja härrad,

rääkides ajaloolisest võimalusest, siis käesoleva laienemise kontekstis tähendab see, et me ei tohiks hinnalist aega raisata tarbetutele vaidlustele laienemise tähtaegade üle. Laienemise tähtaeg on tehtud poliitiliste otsuste ja kogu senise tegevuse tulemusena juba püstitatud. See on 31. detsember 2002. See tärmini tähendab, et EL-i uute liikmete vastuvõtt algab 2002. aasta lõpus. Selleks on vaja täita kaks eeltingimust. Selle aasta lõpuks peab EL vastavalt Helsingis võetud kohustusele kokku leppima institutsionaalsete reformide küsimused ning hiljemalt järgmise aasta suveks hindama kandidaatriikide valmisolekut täita liikmesriigi kohustusi alates 2003. aastast. Sellega peavad olema läbirääkimised lõpetatud ning uute liikmete vastuvõtmise protseduurid tagatud. Volinik Verheugen pooldas ka eile neid optsioone. Kui palju riike esimesel ringil Euroopa Liiduga liituvad, me ei tea. See polegi tähtis. Tähtis on teada, et 2002. aasta lõpuks on EL uute liikmete vastuvõtmiseks valmis ning sellest ajast on uks avatud 12 kandidaatriigile, kellede igaühe konkreetse ühinemise aeg saab sõltuma ainult nende enda suutlikkusest täita liikmelisusega kaasnevaid kohustusi. Sellise asjade arenguga on tagatud kaks põhiprintsiipi, mis EL on käesoleva laienemise puhul kehtestanud. Esiteks, poliitiline printsiip kõikide kaasamise näol ning teiseks iga kandidaadi käsitlemine individuaalselt vastavalt tulemustele, mis tähendab poliitilise otsuse elluviimist vastavalt etteantud liitumise kriteeriumitele.

Oluline on siinjuures meeles pidada, et osade kandidaatriikide teistest enne ELi vastuvõtmine ei väljenda seda, et mõnes riigis kulgeb poliitilis-sotsiaal-majandusliku uuenemise protsess suurema kiirusega kui teistes. Seda tuleb aktsepteerida ja igaühe jõupingutusi tuleb hinnata. Kandidaatriigid ei pea esitama samu tulemusi sama ajaga ja veelgi vähem tohib ühe riigi tulemusi hinnata üldise skaalaga. Eesti teab omast kogemusest, et suurte üleminekureformide teostamine pole lihtne olnud. Esiteks polnud kellestki eeskuju võtta, rääkimata teoreetilistele alustele tuginemisest. Teiseks on reformid olnud ühiskonnale väga valuline protsess, mis väga sageli võib avalduda ka sisepoliitilistes tagasilöökides. Kolmandaks, alati on võimalik valida radikaalsema ja riskantsema lähenemise ning mõõdukama ning järk-järgulisema kuid pikemaajaliste ümberkorralduste teostamise vahel. Milline valik õigem on, pole võimalik kunagi eelnevalt öelda, vaid see sõltub paljuski iga riigi sisemisest olukorrast, mentaliteedist kui ka välisteguritest.

Seega tegemist pole võidujooksuga riikide vahel, vaid iga rahva võitlusega eeskätt iseendaga, oma sisetingimusi ning arenguvõimalusi arvestades. Kuid on oluline, et radikaalseid reforme teostanud riigid näeksid, et nende otsustavust ka praeguste liikmesriikide poolt hinnatakse.

Lõpetuseks, härra peaminister,
mu daamid ja härrad,

avaliku arvamuse juurde tagasi tulles, pole midagi üllatavat, et selliseid muudatusi mitte kõikide poolt ühesuguse entusiasmiga vastu ei võeta. See kehtib kandidaatriikide, kui eelkõige EL-i praeguste liikmesriikide suhtes. Ei võetud ju omal ajal ka Portugali või Hispaania liitumise perspektiivi vastu suurte rõõmuhõisetega; kardeti massilist migratsioonilainet, ülejõu käivaid täiendavaid kulutusi, Euroopa Ühenduse nõrgenemist jms. Need kartused, õigem oleks öelda hirmud, ei osutunud tookord tõeks ja nii on ka praeguse laienemise puhul.

Inimlikult arusaadavalt loodetakse sageli, et ehk on võimalik uusi pingutusi vältida, uue aja nõudeid kas ignoreerida või vähemalt paratamatuid otsuseid edasi lükata. Kuid see on kahjuks enese petmine. Selle visa, kuid kannatliku selgitamisega, tõelise avalikkuse avangardina peavad tegelema eeskätt poliitikud, riigijuhid kogu nende käsutuses olevate vahenditega. Me võime ja peame aru saama kodanikest, nende kõhklustest ja raskustest üha keerulisemaks muutuvas maailmas orienteeruda, kuid me ei tohi lubada nõrkuse märke poliitikute hulgas selgelt progressiivsete protsesside suhtes seisukohta võttes.

Laienemine on hea Euroopa jaoks, see on Euroopa tulevik ja me peame seda ka nii esitama.

Tänan Teid tähelepanu eest.