Tema Pühaduse Oikumeenilise Patriarhi Bartholomeose toost Tema poolt ametiisikutele pakutaval õhtusöögil 31. oktoobril 2000
31.10.2000
Teie Ekstsellents, härra Eesti Vabariigi president!
Teie Ekstsellents härra peaminister!
Kõrgestipühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus!
Armsad lauakaaslased!
Me täname südamest teid kõiki, et tulite sellele söömaajale, mis on meie rõõmu ja tänu väljenduseks. Me pakume seda teile meie suure rõõmu ja liigutuse ning sügava armastuse märgiks kõigi teie vastu ja meie ametliku külaskäigu lõpu tähistamiseks sõbralikus Eestis, kus oleme saanud endale nii palju uusi sõpru. Kõik siinsed kohtumised ja kogemused on jätnud meie südamesse elavad ja kustumatud mälestused, mis toidavad meis siitpeale alati vennalikkuse ja ülemaailmse kokkukuuluvuse tundeid, mida Oikumeeniline Patriarhaat ja meie isiklikult teie vastu tunneme.
Oikumeeniline Patriarhaat on juba ligi tuhat seitsesada aastat palehigis teeninud õigeusu kirikuid üle kogu maailma ja võttes enda peale oma risti, käinud ustavalt meie Issanda Jeesuse Kristuse jälgedes ning viinud ellu Tema õpetust. Ta ei ole olnud teistele kirikutele valitsejaks või ülemaks, vaid nagu halastaja samaarlane on ta valanud teiste haavadele õli ja veini, et neid parandada. Seepärast ei ole ka au esikoht, mida terve õigeusu kirik talle alates teisest üleilmsest kirikukogust on omistanud, mingi võimu või kasu toov seisund, vaid kõige suurema vaeva ja teenimise amet, õigus kanda esimest, kõige raskemat risti.
Oikumeeniline Patriarhaat on kutsutud lahedama kõige keerulisemaid probleeme ja ta saab tihti kriitika odaliseks ühe või teise asjasse segatud poole ja tihtipeale ka mõlema poolt. Ent nagu armastav Ema proovib ta võrdse armastusega luua rahu kõigi oma laste vahel, isegi kui on sunnitud vahel asuma ühe poolele, kuna seda nõuavad pühad kaanonid, kirikute kasu, hetkeolukord või võrdne ja erapooletu armastus kõikide vastu.
Ta ei tee vahet kellegi vahel, ja kui olukord nõuab mõne kiriku elu paremaks korraldamiseks talle autokefaalse või autonoomse staatuse andmist, ei kõhkle patriarhaat vastavaid kanoonilisi samme astuda. Need sammud on ennast ajaloos alati õigustanud. Sellest vaimust kantuna andis Oikumeeniline Patriarhaat sajandite eest patriarhaadi staatuse Vene pühimale Kirikule ja edaspidi ka paljudele teistele kirikutele. Kõigil neil juhtudel paranes kirikutevaheline koostöö ja nende vaimne ühtusus säilis. Nõnda sai kinnitust juba apostlite aegne põhimõte, et paljudeks eri piiskopkondadeks jagunemine ei lõhu Kristuse Ihu ühtust. Sama silmas pidades andis patriarhaat 1923. aastal autonoomia ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule ja taasjõustas selle autonoomia hiljuti ning on teinud ja teeb kõik, mis tema võimuses selle kiriku parema korraldamise ja ülesehitamise heaks. Kõige sellega ei taheta kuidagi puudutada pühimat Vene Kirikut, vaid ainult aidata ateistlikes tagakiusamistes kannatada saanud Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut.
Me oleme kindel, et kui need algusaegade tormid raugevad ja hingerahu taastub, näevad kõik, kui hädavajalik oli see heade kavatsustega tehtud samm.
Tõstes nüüd klaasi, vaatame tulevikku kindla lootusega, et nägemus õitsvast ja viljakandvast apostlik-õigeusu kirikust Eestis saab varsti tõeks ja et Vene sõsarkirik saab terveks ateistliku tagakiusamise aegsetest hingehaavadest ning et armastus ja koostöö Kristuses valgustavad kõigi südameid. Joogem, Teie Ekstsellents selle kauni kristliku tulevikuvaate täitumise terviseks ning selle maa, tema rahva ja võimude terviseks, olles kindlad, et Kristus õnnistab kõiki häid ettevõtmisi.