Vabariigi Presidendi intervjuu YLE-televisioonile 4. septembril 2000
04.09.2000

Lühendatult eetris 4. septembril A-studios


Härra president, kas te kunagi kohtusite president Kekkosega?

Ma ei ole kunagi president Kekkosega kohtunud. Olen talle saatnud terviseid ja öelnud, et Eestis mäletatakse, et ta oli ja on Soome-Eesti Ühingu esimees. Ta oli seda aastal 1944. Ma ei ole kuulnud, et ühing oleks vaherahu järel ametlikult suletud.

Milline mees teie arvates Kekkonen oli poliitikuna?

Mina saan vastata ennekõike eestlasena. Kekkonen tegi midagi, mida Soomes võib-olla ei osata hinnata ja mis meie poliitikute nooremal põlvkonnal on teadmata. Aastal 1964 kõneles Mao Zedong, et Hiina Rahvavabariik ei lepi kunagi Eest, Läti, Leedu alistamisega Vene hegemooniale. Teine mees, kes palju dramaatilisemalt, aga ilma sõnadeta mõjutas Eesti ajalugu, oli president Kekkonen. Miskipärast oli Nõukogude valitsus väga mures meie pagulasorganisatsioonide tegevuse pärast. Kremlil oli alati mingisugune liialdatud hirm, et imperialismi karvane käsi Soome kaudu sirutab ennast Eesti õitsva sotsialismi kapsaaeda. Kekkosele käidi peale, et Soome katkestaks oma vahekorrad Eesti pagulastega. Kekkonen kui hea poliitik tegi sellest hea kauba. Ta ütles, et Soomes on soome-ugri teadused enesestmõistetavad. Ta võib suhteid pagulaseestlastega katkestada üksnes siis, kui ta selle asemele saab pakkuda suhteid Eestiga. Siin tegi Nõukogude Liidu juhtkond saatusliku vea. Nad andsid loa turismilaeva käikupanemiseks. Esimene turismilaev jõudis Helsingisse juulikuus 1965. Kreml ei osanud korrutada laevasõitusid 25 aastaga. Tulemus oli käegakatsutav. Eesti ja Soome vahel kujunes tavalise turistliku ühenduse asemel midagi, mis maailmas oli täiesti ainulaadne. Kirjeldaksin seda statistiliselt. Pooled soome turistidest tulid Tallinnasse ega tulnud mitte kunagi tagasi. Ülejäänud pool tuli tagasi Tallinnasse järgmisel aastal koos naise ja lastega. Sellest poolest tuli pool tagasi iga aasta ja mingisugune osa jäi Eestile niivõrd truuks, et nad külastasid oma laste ja lastelastega Eestit kakskümmend viis aastat järgimööda. See ei olnud enam turism, see oli poliitiline kohustus, mis oli maskeeritud turismiks. Aastail 1965 kuni 1991 külastas Eestit statistiliste arvestuste kohaselt üle kolme miljoni soomlase. Kas te suudate mõista, mida see Eestile tähendas? Põhja-Eestis, aga ka Tartus oli Eesti perekondadel vähemasti kaks või kolm lähedast Soome perekonda. Veerand sajandiga tekkis teine ja kolmas põlvkond, lapsed omakorda tundsid teineteist, tekkis läbikäimine, mille tihedust ja poliitilist mõju on raske ülehinnata. Iga perekond tõi kaasa Pauligi kohvi ja vähemalt ühe ajalehe või ajakirja või koguni raamatu. Nõukogude toll katsus püüdlikult neid piiril ära võtta, aga pooled jõudsid ikkagi läbi. Siin peitubki põhjus, miks Eestile oli selge, kui saabus meie suur ajalooline hetk, mida tuleb teha, mis vahenditega tuleb teha, mis keelt tuleb selles uues maailmas rääkida, mis vahepeal oli muutunud võrreldes sellega, milles elasid meie vanemad põlvkonnad. Olen täiesti veendunud, et venelased langesid omaenda lõksu: nad oletasid, et raudne eesriie võib-olla tõhus ka siis, kui ta on ainult ühepoolne. Nad alahindasid ideede vaba liikumise tähtsust. Kokku võttes: me oleme üsna hästi ennast ette valmistanud Euroopa Liitu astumiseks, ja selle eest me võlgneme tänu Soomele.

See laevaliikluse asutamine oli tähtis, aga Kekkoneni visiit Tallinnasse aastal 1964 oli Eestile tähtis?

Kõigis Soome dokumentides rõhutati, et see on mitteametlik visiit. Seda rõhutati seal, kus seda tuli rõhutada ja rõhutati ka täiesti võimatutes kohtades. William Hough New Yorgist kirjutas aastal 1985 raamatu sellest, kuidas erinevad riigid on mittetunnustanud Eesti annekteerimist 1940 Nõukogude Liidu poolt. Huvitav on peatükk, mis on Soomele pühendatud. Hough järeldas, et Soome praktiline poliitika püüdis seda küsimust vältida, aga Kekkose visiidi aegu annekteerimise mittetunnustamine võis väljenduda ainult nii, et Soome protokoll rõhutas igal pool, et president Kekkonen on Eestis mitteametlikul visiidil. Mul tuleks lisada, et Kekkosel olid head sõbrad, kes olid ka minu sõbrad. Akadeemik Kustaa Vilkuna või minister Lauri Posti või, kui soovite, Leo Meller Mainostelevisioonist, kes oli mitte ainult minuga hea sõber, vaid oli ka Oke Jokise otsene ülemus ja Oke Jokinen omakorda oli esimene soomlane, kes üldse Eestit külastas ja kellest sai mu noorema poja ristiisa. Kanaleid, mida mööda Kekkonen võis endale pildi Eestist luua, oli mitu, ja ta kasutas neid aktiivselt oma sõidu ettevalmistamiseks

Ma ei taha rääkida kenast anekdoodist, mille kohaselt Kekkonen salajastest asjadest rääkis oma saunas eesti keeles. See anekdoot meeldib eestlastele, aga jäägu anekdoodid anekdootide juurde. Mulle tundub, et need inimesed, kes olid oma tegevuse kaudu Eestiga enam seotud, kellel oli mingisugune raskesti defineeritav kohustus Eestimaa suhtes, et need mehed aeg-ajalt andsid Kekkosele nõu, kuidas vahekordi Eestiga kujundada. Eesti-Soome vahekorras näemegi kahte kihti: näeme rohujuuretasandit, mida püüdsin turismi kaudu kirjeldada, ja me näeme ametlikku suunda, kus küsimust Eesti okupeerimisest kunagi ei tõstatatud.

Aastal 1985 olin just saanud William Houghi raamatu. Läksin esimest korda elus Soome välisministeeriumi ametniku jutule ja küsisin tema käest, missugune on Soome positsioon Eesti annekteerimise mittetunnustamise kohta. Ta püüdis sellest küsimusest eemale vingerdada, mis muidugi oli tema kohus. Peale muu ta ei võinud ju kindel olla, kas ma ei tule mitte provokatiivsetel eesmärkidel. Siis võtsin Houghi raamatu oma portfellist, tegin selle Soome peatüki kohalt lahti ja küsisin, et kas Soome ametlik seisukoht vastab peatükile, nagu see raamatus oli esitatud. Mees luges peatüki hoolikalt läbi, vaatas raamatu kaanepilti, vaatas veelkord peatükki ja ütles: jah, kui te nii küsite, ei saaks mina selle vastu küll midagi väita.

Te siis ei arva, et suhete katkestamine väliseestlaste organisatsioonidega 1964-1965 oleks olnud tunnistus annekteerimisele?

Ma usun, et Kekkonen oli alati palju targem kui need mehed Kremlis. Need mehed Kremlis olid ju omaenda KGB vangid. Nad nägid tervet maailma väänatult ja valesti. Nad elasid pidevas hirmus, et välismaa eesmärgiks on Nõukogude Liitu õõnestada. See on omaette teema ja ma ei taha seda siin käsitleda. Tahan ainult öelda, et eesti pagulased, kes olid võimelised juba 1945 looma Saksa põgenikelaagris oma pagulasülikooli, kes lõid omad ajalehed ja omad teatrid ja omad teadusseltsid ja kes näitasid üles hämmastavat organiseerimisoskust, nendele tuli Kekkose otsus muidugi raske löögina. Siin ma ei kahtle üldsegi ja pean täiesti enesestmõistetavaks, et pagulastel oli Kekkose vastu suur eelarvamus. Pidage meeles, et Soome ülikoolid saatsid enne Kekkose visiiti oma üliõpilased keelepraktikale mitte Eestisse, vaid pagulaste suvelaagritesse. See lõpetati ära. See oli kahtlemata pagulastele raske löök. Nad võisid seda tõlgendada kui soomlaste püüdu tunnistada Nõukogude anneksiooni Eestis. Aga ma ei ole praegu kirjanik, mind ei huvita mitte see, mida üks või teine inimene tundis ja mõtles, mind huvitab poliitiline tulemus. Ning poliitiline tulemus on see, et Eesti on praegu teel Euroopa Liitu.

Milline oli see Kekkoneni aja Soome Eesti silmade läbi? Lääneriikides räägiti, et Soome on Moskva surve all, aga kuidas oli, kui vaatame siin Eesti poolelt?

Ma võin teile tuua kolm näidet. Kui ma sain loa filmima minna ''Linnutee tuuli'', elasin hotellis Aurora. Hotell Aurora asub Helsinginkatul raudteesilla kõrval. Silla betoonsammastele oli suurte tähtedega kirjutatud ''Angoola'', ''Ameeriklased Angoolast välja'' ja nii edasi. Teiseks, kui ma Matti Kuusiga jalutasin presidendi lossi ees turuplatsil, käis rahakogumine Tšiili jaoks. Tudengid tundsid oma professori ära, tulid korjanduskarbiga ja palusid annetada Tšiili jaoks. Küsisin üliõpilaste käest, millal hakkate Eesti jaoks raha koguma? Nad vaatasid mulle otsa, vaatasid Matti Kuusile otsa ja ei saanud mitte millestki aru. Kui üliõpilased olid ära läinud, küsisin Matti Kuusi käest, mida need Soome tudengid mõtlesid. Matti Kuusi oma kena maheda huumoriga naeratas ja ütles, et nad imestasid, missuguse konservatiivse tegelasega Matti Kuusi ringi jalutab. Läks 10 aastat mööda, ja kogu Soome õpilased korjasid Eesti jaoks raha. Mina olen Soome seisundit kokku võtnud väga lühidalt: Soome on ainus riik maailmas, kes ei kaotanud Teist maailmasõda. Võib kaotada territooriume, võib kaotada põhimõtteid, võib kaotada eesmärke, mille nimel üldse sõditakse. Kõik riigid kaotasid midagi, Soome ei kaotanud.

See oli hästi öeldud, aitäh!


Anti Halinen