Vabariigi President Riigikogu avaistungil 11. septembril 2000
11.09.2000

Lugupeetav Riigikogu,
lugupeetav Riigikogu esimees,
lugupeetavad valitsusliikmed,
armsad kaasmaalased ja külalised!

Hilissuvi avab noortele kooliaasta ning riigile ja rahvale poliitika-aasta. Kõnelesin koolides, ning koolid kõnelesid rõõmust, töötahtest ja Eesti tulevikku suunatud lootustest. Tajusin taas, kui suurt võlga me kanname oma õpetajate ees. Nüüd kasutan Riigikogu kõnetooli poliitilise aasta alustamiseks. Ma toon kaasa noore Eesti rõõmu ja sära, aga ka oma põlvkonna mure väärtuskriisi pärast, mida ma tajun Eestis ja maailmas.

Me oleme suutelised värvikalt ja kaasakiskuvalt kirjeldama maailma ja Eestit varitsevaid ohtusid: süvenevat lõhet tema rikaste ja vaeste vahel, rahvastiku plahvatust maailmas ja rahvastiku hääbumistendentsi Eestis, rasside ja kultuuride teravnevat vastasseisu ja nende valmisolekut relvastumiseks, mida, nagu tundub, mitte keegi ei ole võimeline peatama, tuumarelva ohtu, loodusvarade laastamist, elu liigirohkuse hävitamist, osooniauke ja maailma kliima soojenemist. Mida enam me neid ohtusid tunneme, seda vähem – nagu mulle paistab, oskame neile vastu astuda, ja see teeb kõhedaks.

Ärge palun arvake, nagu püüaksin globaalprobleeme loetledes vältida Eesti omi. Ühel või teisel viisil esinevad nad kõik ka meil niisama kriitilisel moel. Nende tajumiseks ja väljapääsu leidmiseks näen vaid ühte võimalust. Peame jõudma iseenda uue mõistmiseni, oma võimaluste mõistmiseni, peame mõistma oma vahekordi maailmaga, avastama ja kujundama uue vahekorra oma vahetute naabrite ja suure maailma metafüüsilise olemusega, mis on moraalse korra allikas.

Sellel suvel istusin kord väljas mere ääres. Tool, milles istusin, oli äravahetamiseni sarnane tooliga Paslepas. Kuulsin muusikat, mida mängitakse enamikus Eesti restoranides. Reklaamplakatid olid koduselt tuttavad. Ja ennekõike ümbritsesid mind needsamad noored, vabad, sarnaselt riietatud Eesti noortega, kes jõid neidsamu jooke, mida juuakse Eestis. Kuid nad olid enamasti noored jaapanlased, ja linna nimi oli Vancouver.

Jah, ka see on üks minule oluline kogemus. Mõtlesin, mida tähendab niisugune globaliseerumine Eesti väiksele kultuurile. Me kõik vaatame CNNi, tunneme Schumacherit, Salman Rushdiet või Tina Turnerit. Võiks ju loota, et niisugune universaalne side, vahendades peale muu ka ühiseid emotsioone ja ühiseid väärtusi, tugevdab ja kaitseb maailma kõige vastu, mis asub väljaspool seda ühist elektroonilist elu?

Ma arvan, et me peame ka sellele mõtlema ning mõistma, et meid katab võib-olla ühine määratusuur moodne nahk, kuid selle all töötavad endistviisi erinevate kultuuride elundid ja toimib tundlik närvikava. See moodne elektrooniline nahk varjab lugematute rahvaste, usumaailmade, ajalootraditsioonide ja ajalooliselt kujunenud väärtussüsteemide erinevusi. See on õhukene lakikiht, ning rõhutagem, kaitsev lakikiht, sest sarnaselt universumiga on ka kultuuridel omadus laieneda, süveneda, häält tõsta, õigusi nõuda. Mitte kunagi ajaloos pole inimkond olnud nii rikas kultuuride erinevate värvide, laadide ja keelte poolest.

Siit lähen üle poliitilistele järeldustele.

Äsjaöeldu polnud mõeldud lohutuseks euroskeptikutele, kelle esimeseks ja sügavat lugupidamist väärivaks mureks on Eesti kultuuri saatus ühinevas Euroopas. Võin teile, mu kallid võitluskaaslased venestamise aegadest, veendunult ja kindlalt vastata: üksnes ühinenud Euroopa Liidus on väikeste keelte ja kultuuride püsimine tagatud. Kultuur suudab püsida ja tugevneda üksnes avatud maailmas, mitte dieedil.

Teiseks. Euroopa Liit ühendab suveräänseid riike. Sellest tulenevalt ei ole referendumi korraldamine vältimatu, kuid ma pooldan referendumit – mida varem, seda parem, et Eesti rahvas saaks kindlalt otsustada oma saatuse üle.

Kolmandaks. ESTO päevad Torontos, Vancouveris ja laiemalt Kanadas osutasid, et meie kaasmaalased laias maailmas on tundnud ja tunnevad ka edaspidi oma võimalusi ja vajadust poliitilise jõuna edendada oma ajaloolist kodumaad. Nad on endiselt Eesti esindajad välismaal. Eesti on nüüd iseseisev riik, kuid sellega ei ole nende poliitiline tegevus mitte lõppenud, vaid uue vormi omandanud. Meie kaasmaalastel on võimalusi, mis meil kui riigil puuduvad. Neil on võimalus oma parlamendisaadikute kaudu vahetult mõjutada oma asukohamaade valitsusi arvestama Eesti huvisid ja toetama meie riigi eesmärki. Korrastagem kultuurivahetuse kõrval ka pidevat ja täpset informatsioonivahetust poliitiliste eemärkide saavutamiseks, et meie kaasmaalaste kodumaa-armastus toetaks Eesti Vabariiki eeskätt prioriteetides, millesse meie väikese personaliga saatkonnad sekkuda ei saa või ei tohigi.

Neljandaks. Kahe aasta eest tsiteerisin siit avaistungi kõnetoolist kadunud suursaadik Ernst Jaaksoni lemmikautori Benjamin Franklini sõnu: ''Me andsime teile vabariigi, kui teie suudate seda hoida.''

Nende sõnadega lähen üle riigikaitsele. Tahan teid kõigepealt tänada, et toetasite 28. augustil minu ettepanekut kaitseväe uue juhataja osas. Te toetasite tsiviilkontrolli kaitseväe juhtimises. Kaitsevägi on eriline organisatsioon, kelle kätte oleme andunud võimsa relvastuse ja kelle liikmetele oleme õpetanud, kuidas vajaduse korral võtta teiste inimeste elu. Seetõttu seab Euroopa tava relvajõududele ka palju täpsemad nõudmised allumises tsiviilvõimule, rahva valitud võimule, palju täpsemaid kui ühelegi teisele institutsioonile. See on kogu Eesti rahva, iga praeguse ja tulevase Riigikogu huvides.

Riigikogu vabastas kaitseväe juhataja vastavalt põhiseaduses ette nähtud protseduuridele. Londoni ülikooli professor, juhtivaid rahvusvahelise õiguse spetsialiste professor Rein Müllerson annab Eesti Päevalehes toimunule rahuliku ja kaaluka juriidilise hinnangu. Selle kogenud juristi riigimehelikkusest võime kõik ainult õppida.

Paljud ei suuda aru saada kaitseväe juhataja kohast moodsas ühiskonnas, vaid otsivad mudelit kindral Laidoneri ajast, kui sõjavägede ülemjuhataja käsitas oma ametit eluaegsena. Ei maksa ennast lasta segadusse ajada sellest, et kaitseväe juhataja kinnitamine toimub põhiseaduses samal viisil, kui riigikontrolöri või Riigikohtu esimehe kinnitamine. Sellest hoolimata pole ometi tegemist Vabariigi Presidendist ja valitsusest sõltumatu, otsekui iseseisva institutsiooniga. Kui meie politiseerunud õigusspetsid seda väidavad, siis saevad nad oksa, millele ise istuvad. Kaitseväe juhataja kas allub tsiviilvõimule selgelt ja vastuvaidlematult, või ei allu ta üldse. Teist võimalust siin ei ole.

Algav aasta seab nii presidendi, Riigikogu kui ka valitsuse ette suured ülesanded riigikaitse alal. Olen alati ja tugevalt toetanud kaitsekulutuste tõusu kahele protsendile rahvuslikust koguproduktist. Palun parlamendil seda toetada ka järgmise, 2001. aasta eelarve arutamisel. Loomulikult tähendab see ka reforme riigikaitse alal, mis tagaksid suurenevate rahaliste vahendite täpse ja mõtestatud kasutamise. Me peame igal aastal endalt küsima: kui palju on sel aastal reaalselt suurenenud Eesti kaitsevõime? See on meie kulutuste kõige parem mõõdupuu. See on oluline meile, see on oluline ka meie sõpradele NATOs.

Riigikaitse loob endale praegu kindlaid raame ja selge institutsionaalse süsteemi. Mul on hea meel, et staabireformi töörühm, mis töötab Riigikaitse Nõukogu juures, esitab peatselt oma lõppraporti. See peaks lahendama Eesti riigikaitset pikka aega vaevanud tüliküsimused ja kujundama euroopaliku kaitsevägede juhtimise tänapäevase struktuuri. Oleme paljudel aladel uhked oma moodsatele ja efektiivsetele lahendustele. On loomulik, et me seame endale sama kõrgeid sihte ka riigikaitses.

Parlamendile esitatakse peagi rida olulisi seaduseelnõusid, muu hulgas uus rahuaja riigikaitse seadus ja kaitseväe seadus. Ma loodan, et nende seaduste menetlemine toimub erakondlikke ja institutsionaalseid piire ning lähenevaid presidendivalimiste kirgi ületaval moel. Eesmärk on vältida laialivalguvaid sõnastusi, mis suurendaksid tõlgendamis- ja hämamisruumi, ning sõnastada kogu kaitseväe juhtimine selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt. See on eesmärk, mida ma Vabariigi Presidendina toetan.

Viiendaks: Euroopa Liit. Meie valmisolek Euroopa Liiduga liitumiseks ei tähenda mitte seda, et liitumise kuupäeval jõustub rida integratsiooniks vajalikke seadusi. Liitumine tähendab seda, et meil juba töötavad kõik integratsiooniks vajalikud seadused. Kahjuks kehtivad Eestis ikka veel Eesti NSV tsiviil- ja kriminaalkoodeks. Selles kontekstis loodan, et võlaõigusseaduse ja karistusseadustiku menetlus Riigikogus sujub tegusalt. Näiteks võlaõigusseadust ootab ühtviisi nii väiketarbija kui ka suurettevõtja. On selge, et tsiviilkäivet reguleeriva euroopaliku seaduseta pole meie koht Euroopa Liidus. Ja kahetsusväärne on, et vormiliselt kehtib meil ikka veel totaalse riigi kriminaalõiguse loogika. Eesti kodanik ootab uutest seadustest tekkivat turvalisust.

Kuuendaks: Eesti koht maailmas. Eesti suveräänsus on kõige otsesemas sõltuvuses tema positsioonist maailmas. Käesoleva aasta juunis Washingtonis tähistasime Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamispoliitika aastapäeva. See on olnud oluliseks toeks meie riigi õiguslikul püsimisel ja riikluse taastamisel.

Seitsmendaks: Riigi võime ettenägeliku juhtimisega lahendada tema ees seisvaid probleeme. See viib meid tänaste probleemide juurde. Nafta hinnakriis maailmas, pingete tõusud ja mõõnad – oleme kõik sellega seotud. Meie ülesanne on selles mõjude ja vastumõjude mõõnamises tugevdada Eesti heaolu ning maailma turvalisust. Riigikogu on näidanud, et suudab ajada tasakaalustatud ja perspektiivikat eelarvepoliitikat. Riigi kulutuste kokkuhoid on andmas esimesi positiivseid tulemusi. On väga oluline, et Riigikogu alustatud teelt kõrvale ei kalduks. Eesti on tubli ja tõsiselt võetav väikeriik. Kuid meilt oodatakse veelgi rohkem. See ei tee elu lihtsamaks. Riigi ettenägemisvõime arendamine, ettenägeliku juhtimise arendamine on iga riigi üks põhiküsimusi. Sellest sõltub ka Eesti oskus lahendada meie vaesuse, regionaalse arengu või kasvõi muuseumide ehitamise probleeme.

Ja lõpuks: Mulle valmistavad muret opositsiooni ja koalitsiooni pingelised suhted. Loodan alanud istungjärgul kohtuda nii opositsiooni kui koalitsiooni juhtidega, et püüda leida võimalusi konsensuse tekkeks teatud küsimustes, teineteisemõistmiseks ning vastastikuseks tunnustamiseks. Pingelises suhetes on peidus mõlemapoolset tahtmatust ja potentsiaali, ja seda tuleb meil sepistada mõlemapoolseks suutlikkuseks.

Seekordsele Riigikogu istungjärgule eelnes kohtumine fraktsioonide esindajate ning põhiseaduskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni juhtidega. Mul on hea meel, et kontradmiral Tarmo Kõutsi kandidatuur on leidnud poliitiliste erakondade toetuse. Ka õiguskantsleri kandidaat Priit Kama on enamuse Riigikogu fraktsioonide jaoks tõsiselt võetav kandidaat. Meil tuleb noorele põlvkonnale anda võimalus võtta vastutus Eesti eest. Ainult totaalsele riigile omasest mõtlemisest vabale inimesele saame usaldada Eesti õigusriigi ülesehitamise ja kindlustamise koorma.

Selles veendumuses ja nende sõnadega soovin ma Riigikogule töörohket, vaidlusterohket ja ma loodan, et üksmeelset tööaastat.

Jumal hoidku Eestimaad!