Vabariigi President Rahvusvahelise Fennougristika 9. kongressi avamisel Tartus 7. augustil 2000
07.08.2000

Härra esimees,
härra rektor,
mu daamid ja härrad!

Kolmkümmend aastat tagasi esinesin esmakordselt ja viis aastat tagasi viimati teie ees. Vaatasin täna hommikul läbi oma kõne, mille pidasin 10. augustil 1995 Jyväskyläs, ning leidsin, et võiksin seda teksti ka täna kasutada. Iseäranis selles osas, milles tänulikult meenutasin oma lähedaste sõprade akadeemik Kustaa Vilkuna ja akadeemik Paul Ariste teeneid selle sõbraliku rahvusvahelise foorumi taastamisel tollel julmal ajal, mil raudne eesriie püüdis poolitada lisaks maailmale ka mõtteid, sõnu ja inimeste suhteid. Igaüks meist siin saalis, siin riigis ja siin maailmas võlgneb neile suurmeestele rohkem, kui oskame öelda, ja rohkem, kui suudame kujutleda.

Ei ole riigipea ülesanne kokkuvõtteid teha fennougristika saavutustest või eelseisvatest probleemidest, kuid poliitikuna tahan ometi peatuda kahel asjaolul.

Esiteks, kas on olemas soome-ugri kirjandust ja sellest tulenevalt ka soome-ugri kirjandusteadust? Esmapilgul on vastus kahtlemata eitav. Vastasel juhul peaksime kõnelema ka indo-euroopa kirjandusteadusest. Ometi soovitan jätta see küsimus lahtiseks ja mitte rutata lõpliku ja eitava otsuse langetamisega. Meenutagem kasvõi Castréni ja ostjaki-tatari pealiku vestlust rahvuslikust identiteedist, millele ma söandan kõrvale panna oma isiklikud mälestused. Minu küüditamise aegu Teise maailmasõja aastail ma ei kohanud mitte ainumatki marilast-tšeremissi, kes oleks olnud teadlik meie keelesugulusest. Kõigest kakskümmend viis aastat hiljem neissamus paigus filmides ma ei leidnud mitte ainsatki mari-tšeremissi küla, kus vähemasti üks inimene poleks olnud teadlik eestlaste ja marilaste keelesugulusest. Selle muutuse mõistmiseks peame meeles pidama, et kõik soome-ugri rahvad, ungarlased, soomlased ja eestlased kaasa arvatud, on maailma ja isegi Euroopa taustal väikerahvad, kes alateadlikult või teadlikult kaitsevad oma identiteeti, oma väikest saart selles suures indo-euroopa keelte ookeanis. Ja kui see nii on – ma küsin teilt, ma ei vasta – leiaksime oma kirjandustest ehk selle ühisosa, mis oleks omane kõigile meie kirjandustele ja lubaks järelikult kõnelda soome-ugri kirjandusest.

Mu teine märkus ei tulene esimesest. Ta on seotud meie ebakindlusega globaliseerumise ees. Ma arvan, et need hirmud ja kartused tulenevad meie puudulikust minevikutundmisest. Kultuuriajalugu on teadus maailma avatusest. Käesolev sajandivahetus on meile andnud ajaloolise geneetika ja rea võimalusi hoopis täpsemalt määrata aja, ruumi ja kultuuride vahekordi. Maailm on alati olnud globaalne, ja kui midagi ongi imestust äratav, siis on selleks inimkonna hämmastavalt ühtne areng Homo sapiens sapiens'i senise ajaloo vältel. Tänase tasmaanlase, Bamanguata bušmani ja eestlase kultuurantropoloogilised erinevused on kujunenud inimese kui liigi ajaloo viimase kahe sajandiku kestel.

Ma arvan, et selle kõigiti optimistliku noodiga oleks mul nüüd sobiv alanud fennougristide maailmakongressile soovida jõudu tööle!