Vabariigi President ESTO avamisel Torontos 8. juulil 2000
08.07.2000

Armsad kaasmaalased,

täna hommikul istusin laua taha ja mõtlesin kaua, missuguste sõnadega pöörduda teie poole ESTO avamisel.

Kõigepealt olen teile kõigile, mu kallid, tänulik. Tänulik selle eest, et kõigi nende pikkade aastakümnete kestel olete hoidnud Eesti lippu. Et olete hoidnud Eesti hümni. Et olete hoidnud mälestust väikesest, puhtast, kaunist ja uhkest Eestimaast ning olete oma truudust Eestile pärandanud lastele ja lastelastele. See, mida te põlvest põlve edasi andsite, ei olnud perekonna-album ilusate piltide ja armsate mälestustega kaugest noorpõlvest. Seda ka. Aga ennekõike oli see kindel veendumus, et ükskord saabub aeg, kus Eesti vabaduse lipp lehvib mitte ainult Torontos või Washingtonis või Stockholmis või Melbournis, vaid kus Eesti lipp heisatakse kümnetes tuhandetes kodudes üle kogu Eesti. Ja sellega seoses kuulub meie ühine tänu ka Kanada valitsusele, kes mitte kunagi ei tunnustanud Eesti ega Läti ega Leedu okupeerimist. Teie truudus Eestile, mille kõige võimsamad avaldused olid ESTOd, oli poliitiline programm. Lääneriikide mittetunnustamispoliitika, mille läbiviimise eest ma möödunud kuul Washingtonis tänasin Ameerika Ühendriikide Kongressi, oli selle poliitilise programmi esimene peatükk. See kinnitas, et rahvusvahelise õiguse rikkumisest ei sünni uut õigust. Et Eesti Vabariik kestab õiguslikult edasi. Et võõrvõim Eestis on demokraatliku maailma silmis ainult ajutine. Ei vähem, aga ka mitte rohkem. See oli lääneriikide mittetunnustamispoliitika sisu. Teie, mu kallid kaasmaalased, siin ja kogu maailmas, kirjutasite selle poliitilise programmi teise peatüki ja vastasite küsimusele: mis tuleb teha selleks, et ajutine olukord kiiremini lõpeks. Selle peatüki me kirjutasime juba koos, nii Kanadas kui kodumaal. Programmi teise peatüki eesmärk oli meile kõigile ühtmoodi selge: tuleb kasvatada survet võõrvõimule ja nii kiiresti kui võimalik, nii väheste kaotustega kui võimalik taastada Eesti Vabariik kõigi tema põhiseaduslike institutsioonidega ja suveräänse riigivõimuga, mis lubaks maailma riikidel taastada oma vahekorrad Eestiga kui iseseisva riigiga.

Mu kallid kaasmaalased, Eesti Vabariik on meie ühislooming.

Selle eest mu tänu teile kõigile kõikjal maailmas!

Teine tunne, mida tahan teiega jagada, on uhkus.

Mõistke mind õigesti: olen uhke, et Eesti Vabariigi presidendina avan ESTO pidustused siin Torontos. Olen uhke, et võin esindada rahvast ja riiki, kes on tõusnud unustusest, käised üles keeranud ja tänaseks kätte võitnud rahvusvahelise usalduse, veel enamgi: oma selge pilgu, sihipärase töö ja kasvava eneseteadlikkusega kätte võitnud ka rahvusvahelise imetluse.

Ma ei esine teie ees esimest korda.

Maikuus 1979 esinesin Toronto Ülikoolis teie ees ja näitasin kahte oma filmi soome-ugri rahvaste identiteedist ehk eneseteadvusest. Olin liigutatud kui kadunud Heino Jõe avaldas siinses lehes ümberjutustusi mu raamatust ''Hõbevalge''. Me teadsime ühel või teisel viisil juba tookord, et totalitaarsed riigid on ajutised. Mida me ei teadnud, oli see, kuidas me sellest supist välja pääseme. Ja ammugi ei võinud ma teada, et kõnetan teid ühel päeval Eesti presidendina. Sel kaugel ajal oli eesmärk selge, kuid teed eesmärgi poole udused, sest kodumaal ei olnud meie käes poliitilisi tööriistu. Olid ainult kultuurivahendid – laulupeod, muusika, teater, kujutav kunst, film, muinsuskaitse ja ennekõike raamatud. Kui kunagi tulevikus ajalugu hakkavad kirjutama poliitikute asemel ajaloolased, annavad nad Eesti enesesäilitamise loorberipärja eestlaste kultuuriloomingule, ainsale pilule, mille kaudu rahvas sai sovetiseerimise raske ikke all ilmutada oma poliitilisi eelistusi. Kuid poliitilised hoovad olid neil aegadel ennekõike teie kasutada, ja te kasutasite neid maksimaalselt. Võin teile tunnistada, missuguse poolehoiu ja tänuga me jälgisime kasvõi peaminister Diefenbakeri esinemist Kanada ESTOl 1972 – ka see jõudis raudse eesriide taha mu Tartus sündinud sõbra Bengt von zur Mühleni televisioonifirma vahendusel neil tummadel aegadel, kui Eestil ei olnud omi peaministreid. ESTO oli siis eestlaste ainus välisministeerium ja parlament ja kaitsevägi, mis kaitses meid rahvusvahelise unustamise eest.

Tänaseks on olukord muutunud.

Eesti Vabariigil on oma eeskujulikult tegutsev välisministeerium. Meil on omad poliitilised hoovad kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides. Mõned kodukootud tarkpead nii välis- kui kodueestlaste hulgas on sellest järeldanud, et ESTOde aeg on ümber saamas.

Ma olen kategooriliselt selle vastu.

Kui maailm muutub, peavad paindlikult muutuma ka need organisatsioonilised vormid, mille abil tahame Eesti huvisid kaitsta muutuvas maailmas.

Kui kohtusime nelja aasta eest Stockholmis ja Tallinnas, osutasin Euroopa Liidule ja NATOle kui kahele välispoliitilisele prioriteedile, mille abil Eesti tahab oma riigi, rahva ja kultuuri püsimist põlistada. Nii ühe kui teise organisatsiooni liikmeks saamine eeldab liikmesriikide parlamentide nõusolekut. Olgu meile siin eeskujuks poola rahvusest Kanada ja Ühendriikide kodanike lobbytöö, mis aitas oluliselt kaasa Poola vastuvõtmisele NATOsse. Muidugi eeldab see tihedat koostööd meie saatkondadega, kuid on pikematagi selge, et teie kui Kanada ja teiste riikide kodanike võimuses on teha niisugust tööd oma parlamendisaadikutega, mida ühe välisriigi saatkond endale lubada ei saa ega tohigi. Arvan, et tänavuse ESTO ülesanne on sõnastatav ühte lausesse: kaks teed, üks eesmärk. See kehtib ka Eesti majanduse ülesehitamise kohta. Tutvustage Eestit oma naabritele, sõpradele ja tuttavatele, julgustage Kanada ja oma asukohamaade ettevõtjaid tulema ja investeerima Eestisse. Võtkem eeskuju Iisraelist ja sellest, kuidas juudi vähemused kogu maailmas toetavad oma riiki. Kordan: kaks teed, üks eesmärk.

Kallid kaasmaalased, lõpetuseks loen siit kõnetoolist teile ette Halliste koguduselt Mulgimaalt tulnud kirja, mis kõlab järgmiselt: ''Tänuks Eestimaa heaks tehtu eest kingib Eesti Evangeelse Luteri Kiriku Halliste kogudus ESTO päevadele ja Ülemaailmsele Mulkide Seltsile Halliste koguduse kunagise leerimaja valla keskuses Kulla külas, kirikust ja uuest koolimajast umbes 1 km kaugusel. Maja sobib hästi ESTO päevadele Eestimaa staabiks ja Ülemaailmse Mulkide Seltsi Eesti koduks. Maja võib mahutada muuseumi ja näitusesaali, koosolekusaali, söögiruumi, köögi, sauna ja külalistetoad. Maja juurde anname maad vastavalt vajadusele. Palume meie inimeste kingitus tehtud töö ja nähtud vaeva eest, võitluse ja vapruse eest, eesti meele ja eesti keele alleshoidmise eest ja kõige muu hea eest lahkesti vastu võtta''.

Mul on aeg lõpetada ja ESTOl on aeg alustada. Laul, mis nüüd järgneb, on ''Põhjamaa'' ja selle kirjutas mu hea sõber ja töökaaslane Eesti Raadio päevil Ülo Vinter. Ta maeti Käsmu kalmistule eile, kui ma istusin lennukis ja parajasti sõitsin teie poole. Muidu ma oleksin olnud Käsmus. Lennukis ümisesin ma laulu vaikselt omaette kusagil Gröönimaa kohal ja tundsin eriti selgesti, et rahvast võib saatus paisata küll maailma eri otstesse, aga see on ometi niisugune rahvas, kes ka maailma eri otstes on laulnud, laulab ja saab laulma ühte laulu. Kaks teed, üks eesmärk, üks uhke Põhjamaa!