Vabariigi President Väikeriikide auhinna vastuvõtmisel Herbert Batlineri Instituudis Salzburgis 23. juulil 2000
23.07.2000

Austatud härra Liidupresident dr. Klestil,
Teie Hiilgus, Liechtensteini vürst Hans Adam,
härra senaator dr. Batliner,
härra maavanem dr. Schausberger,
härra eruasekantsler dr. Busek,
maavalitsuse liikmed, linnapea,
daamid ja härrad!

Lubage mul kõigepealt tänada dr. Herbert Batlineri Euroopa Instituuti tema senise tegevuse eest, ennekõike aga otsuse eest asutada Euroopa Instituudi Väikeriikide auhind. Ning lubage teile kinnitada, kõrgesti lugupeetav senaator dr. Herbert Batliner ning siin pidulikul koosolekul viibivad daamid ja härrad, et oskan kõrgesti hinnata teie otsust määrata Euroopa Instituudi esimene Väikeriikide auhind Eesti riigipeale. See on mulle suureks auks ja suureks kohustuseks. Kuid ennekõike olete selle auhinna kaudu väljendanud oma tunnustust ja poolehoidu Eesti rahvale, kes pärast sovetliku okupatsiooni maharaputamist on suutnud imekspandava kiirusega taastada oma riigi ja oma koha maailmas. Need teie hulgast, mu daamid ja härrad, kes on jälginud Eesti rahva sihikindlat tegevust ja tunnevad põhjusi, miks Eesti Vabariik on valitud Euroopa Liidu laiendamise esimesse lainesse ehk esimesse korvi, võivad puhta südamega kinnitada: Eesti sümboliseerib seda, mida me nimetame sõnadega 'small is beautiful.'

Otsuse autasustada Eesti riigipead Väikeriikide auhinnaga langetas Euroopa Instituudi teadusnõukogu. See julgustab mind täna peatuma siin Salzburgi residentsi kaunis saalis mõnedel tähelepanekutel, mis puudutavad ennekõike väikeriike. Ma teen seda rõõmuga, sest olen väikeriikide osast maailmas kahel korral pidanud vajalikuks kõnelda Ühinenud Rahvaste peaassambleel New Yorgis ning jään sellele küsimusele truuks ka edaspidi, kuivõrd see on ennekõike Eesti Vabariigi eksistentsiaalne probleem.

Kõigepealt aga mõned üldistused, mis on nii üldtuntud, et võivad siin saalis kõlada peaaegu banaalselt.

Esiteks. Meie maailm ei kasva, kuid riikide arv kasvab. Ei ole mingeid märke, et see tendents lakkaks. Väikeriikide hulk suureneb ka edaspidi, ja maailm oleks kergemeelne, kui ta selle realiteedi ees silmad kinni pigistab. Väikeriikide hulk võib suureneda üksnes suurriikide arvel. Demokraatliku elukorraldusega maailmaosades see suurenemine lahendab pingeid ja äratab uut loomispotentsiaali, maailma ebademokraatlikes osades aga kasvatab pingeid ja äratab kriisikoldeid. Viimane kehtib eriti nende piirkondade suhtes, kus kolonistlikud vahekorrad toidavad totalitarismi või, vastupidi, kus totalitaristlik elulaad on säilitanud kolonialistlikke vahekordi.

Teiseks. Maailma viies kõige väiksemas riigis elab kokku vähem kui pool miljonit inimest, mis on umbes kuus tuhat korda vähem kui elanike arv viies kõige suuremas riigis. Siit tekib küsimus: kas on olemas mingi alampiir, millest väiksem riik lihtsalt ei ole suuteline riigina toimima? Ja selle küsimuse peegelpilt: kas on olemas ka mingi ülempiir, millest suurem riik ei ole võimeline efektiivselt toimima?

Kolmandaks. Üheaegselt uute (väike)riikide esilekerkimisega, mis on vahest kõige iseloomulikum tendents kogu möödunud sajandile, toimib ka vastupidine tendents, mida me nimetame globaliseerumiseks ja supranatsionaalsete struktuuride kujunemiseks. Kas esimene lahustub teises? Kas väikeriik kujutab endast mingit embrüonaalset vaheetappi, millest tuleb pärast ilmale sündi loobuda? Selle küsimusega, mu daamid ja härrad, on seotud Eesti lootused ja mured, mida me tunneme Euroopa Liidu sisereformide kulgu jälgides. See tänaseks nii aktuaalseks kerkinud küsimus viibki mind viimase ning minu jaoks kõige olulisema küsimuse juurde, nimelt:

Neljandaks. Väikeriigi omahind on kõrge. Väikeriigi põhiseaduslike institutsioonide, diplomaatiliste esinduste, riigikaitse, rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksude, õigussüsteemi ja loendamatute muude struktuuride ülalpidamise ja rahvusvaheliste kohustuste hind on maksumaksjale hoopis suurem koormus kui suurriikides. Mis on siis see tegelik põhjus, mis sunnib väikese rahva liikmeid eelistama näiliselt irratsionaalset lahendust: eelistama suveräänset, ehkki kulukamat eluviisi?

Mu daamid ja härrad, mu vastus on lihtne. Inimene on surelik. Inimesele on talumatu mõte, et ta on oma rahva, oma keele, oma eluviiside, oma harjumuste, oma väärtushinnangute, oma ajaloo ja kõigi oma põlvkondade viimane esindaja. Inimene elab üksnes omas kultuuris, ta sünnib sellesse ja lahkub sealt teades, et ta on oma elutöö kaudu sellele lisanud surematust.

Inimene teostab ennast oma identiteeti ja oma riigi identiteeti süvendades. Veelgi enam: mutrite ja poltide standardiseerimine, mõõtude, kaalude, bensiini oktaanarvu või inimõiguste standardiseerimine on vabastanud inimese loovuse rutiinist ning andnud talle võimaluse loominguliseks tööks, sellise identiteedi kujundamiseks, mis on omane ennekõike või ainult temale endale, tema kultuurile, tema keelele, tema riigile. Mõtlemisviiside paljusus, kui see toetub Euroopa demokraatlikele ühisväärtustele, on Euroopa tugevus ja arengumootor. Niisiis kui Euroopa tahab Euroopaks jääda, peab ta hoolt kandma selle eest, et ta toetab ja süvendab Euroopa kultuuride paljusust, teiste sõnadega Euroopa sisemisi erinevusi.

Selles avaldubki väikeriikide missioon Euroopas. Väikeriik on haavatavam, järelikult tundlikum ja kiiremini reageeriv Euroopale võõra hegemonismi suhtes. Väikeriikide osa on olla Euroopa tasakaalu baromeeter. Väikeriiki saab määratleda ainult suhteliselt. Eesti on Soome suhtes väikeriik, Soome on Rootsi või Poola suhtes väikeriik ning Poola on Saksamaa suhtes väikeriik. Ja Venemaa Hiina suhtes. Me võime järelikult kõnelda üksnes tendentsidest.

Kui Euroopa areng võtab kasvõi kõige väiksema väikeriigi suhtes paternalistliku hoiaku, võib seesugune tendents lõpptulemusena hävitada Euroopa fenomeni. Väikeriigid võivad olla tülikad, aga nad on Euroopa tasakaalu kandjad. Kui Euroopas poleks väikeriike, tuleks suurriikidel need välja mõelda. Ja ei ole juhus, et Euroopa Liit ongi oma alguse saanud kolme väikeriigi algatusest.

Euroopa fenomen on tasakaalu hoidmise kunst ja veel midagi: kunst seda tasakaalu nihutada väikeriikidele soodsas suunas Euroopa kui idee säilitamise huvides.

See ongi Euroopa Liidu sisereformide kõige raskem pähkel, mille me Eestis, nagu näete, oleme edukalt lahti purenud või vähemalt sõnastanud.

Tänan tähelepanu eest!