Vabariigi President juuniküüditamise 59. aastapäeval 14. juunil 2000 (rahvusvahelise konverentsi 'Kommunismi kuriteod' avasõna)
14.06.2000

Armsad kaasmaalased ja konverentsi külalised!

Neljateistkümnes juuni on Eestile, Lätile ja Leedule traagiline sümbol, mille taolist mujal maailmas ei tunta.

Selle päeva koidikul, mis viiskümmend üheksa aastat tagasi oli niisama põhjamaiselt hele nagu täna, vangistati ligi kümme tuhat Eesti Vabariigi kodanikku ja küüditati loomavagunites Venemaale, perekonnapead lahus perekondadest. Tagasi pöördus neist vaevalt kümnendik. Tegelikult ei näinudki küüditajad meie tagasipöördumist ette. Meid viidi Eestist ära igaveseks.

See ei olnud esimene kuritegu, mille Nõukogude salapolitsei toime pani okupeeritud Eesti Vabariigi kodanike vastu. Inimesi hakkas kaduma kohe pärast Punaarmee valgumist üle Eesti piiri. Kuid neljateistkümnes juuni oli kõige massiivsem kuritegu enne Teise maailmasõja jõudmist Eesti pinnale ja on selle läbi muutunud kõigi varasemate ja hilisemate ohvrite sümboliks. Nõukogude Liit oli okupeerinud Eesti aasta enne Juuniküüditamist. Okupeerimine sündis Hitleri-Stalini pakti salaprotokolli põhjal, mis jaotas Euroopa kahe diktaatori vahel mõjupiirkondadeks ja päästis valla Teise maailmasõja.

Täna küsigem iseendalt ja maailmalt, mis järeldusi oleme kohustatud tegema, et mineviku koledused oleksid igaveseks aheldatud minevikku?

Eesti, nagu ka Läti ja Leedu ajalooline kogemus suudab arvukatele rahvusvahelistele konventsioonidele lisada üksnes mõru tõdemuse: demokraatia ja õigusriigi põhimõtete hülgamine tabab kõige rängemalt väikerahvaid. Siit ka meie enesestmõistetav kohustus lähtuda riikide ja rahvaste vaheliste suhete kujundamisel rahvusvahelisest õigusest ning valmisolek karistada üleastumisi rahvusvahelise õiguse sarnaselt nagu üleastumisi mistahes muust õigusest.

Demokraatliku elukorralduse ja inimõiguste väärtustamine on tänases maailmas kõrgem kui eales varem. Vähesed söandavad nende ühisväärtuste vastu avalikult välja astuda. Praegu tajun hoopis suuremat ohtu ahvatlustes lahendada teravaid majanduslikke, sotsiaalseid või vähemusrahvuste probleeme totalitaarsete vahenditega, kuid demokraatliku tuleviku tõotustega.

Maailma ajalookogemus kinnitab: totalitarism sünnitab üksnes totalitarismi; totalitarism ülendab kurjuse elu ülimaks eesmärgiks, mille kaudu ta määrab iseenese ohvriterohkele piinarikkale surmale. Nii läksid oma paratamatule lõpule vastu natsistlik Kolmas riik ja bolševistlik Nõukogude Liit. Hind, mida kümned miljonid süütud inimesed olid sunnitud oma eluga maksma totalitarismi maailmavaateliste ahvatluste eest, kohustab ja suunab meid ka täna.