Vabariigi President vastuvõtul austamaks Ameerika Ühendriikide 60 aasta pikkust ustavat toetust Balti riikide iseseisvusele Ameerika Ühendriikide Kongressis Washingtonis 14. juunil 2000
14.06.2000

Kongressi liikmed,
daamid ja härrad.

Ühel ilusal suvepäeval 59 aastat tagasi – olin siis kaheteistkümneaastane poiss – alustasin ma veoauto kastis pikka teekonda oma sünnimaalt Eestist Siberisse. Veoauto kastis ei asuta teele selleks, et imetleda selle tohutusuure territooriumi avaraid maastikke. Minu küüditajaks oli nõukogude võim, kes pidas minu isa, nagu veel sadu tuhandeid eestlasi, lätlasi ja leedulasi, ohuks totalitaarsele režiimile. Meid aeti öösel vooditest välja, meid lahutati öös, ja ööpimeduses algas ka minu poliitiline karjäär – kuigi teadlikuks sain ma sellest alles pool sajandit hiljem.

Sellele järgnenud meeleheite ja hirmu lõputus pimeduses oli ometi ka pisut valgust. Aastapäevad enne seda, kui Punaarmee meid Siberisse küüditas, pärast seda, kui Nõukogude väed olid okupeerinud Eesti, Läti ja Leedu, tegi Ameerika Ühendriikide riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles lühikese avalduse. Sumner Welles ütles, et Ameerika Ühendriigid ei tunnusta sõltumatute Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.

Kas see samm oli idealistlik? Kas oleks olnud mõistlikum selle fait accompli'ga lihtsalt leppida?

Vastus on lihtne: mittetunnustamispoliitika, millele pani alguse see ajalooline avaldus, oli põhimõtteline otsus ning kajastas väärtusi, millel rajaneb Ameerika ühiskond. Teie ustavus Euroopa vangistatud rahvastele oli lootuse valguskiir meie ajaloo kõige pimedamal perioodil.

Viiskümmend aastat hiljem andis teie mittetunnustamispoliitika meile seadusliku aluse meie ühiste demokraatlike väärtuste taastamiseks, mis viis meie iseseisvuse taastamiseni ja kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemiseni.

Põhimõtted on demokraatia ainsad tõelised relvad.

Toon teile veel ühe näite. Kas riigisekretär Dean Acheson oli 1949. aastal sinisilmne idealist, kui ta seisis vastu Lääne-Euroopa pragmaatikutele, kinnitades neile, et NATOt ei looda ilma Norra, Taani, tillukese Islandi ja koguni Itaaliata, kellest vaid paar aastat varem oli saanud demokraatliku kogukonna liige? Kõigist neist maadest said Ameerika Ühendriikide olulised liitlased, kes andsid oma panuse transatlantilise demokraatiavööndi ja ülemaailmse julgeoleku edendamisse.

Daamid ja härrad,

kõigest kuu aega tagasi tutvustasid üheksa Kesk- ja Ida-Euroopa maad Lääne liidritele uut reaalsust, uut nägemust NATOst. Kartuses, et vajadus külma sõja võitu kindlustada liikmesmaade tegevuskavas enam oluline ei ole, ning et NATO on vastu võtmas uusi väljakutseid, esitasid nad ühise avalduse, mis kutsub üles langetama otsust kutsuda neid kõiki NATOga ühinema aastal 2002. Peaksime alati meeles pidama, et NATO laienemine ei ole iludusvõistlus. See tähendab sajanditevanust unistust terviklikust Euroopast, see tähendab niisuguseid põhiväärtusi nagu demokraatia ja vabadus, stabiilsus ja kollektiivne julgeolek. Nagu ütles Dean Acheson Harvardi vilistlaste kokkutulekul viiskümmend aastat tagasi: ''… [Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon] on arendanud rahvusvahelist koostööd, et hoida rahu, et edendada inimõigusi, et tõsta elatustaset, ning et suurendada austust rahvaste võrdsete õiguste ja enesemääramise põhimõtte vastu''. See, ma usun, ongi kogu tõde NATO laienemisest.

Kui ma teel Washingtoni Eestist lääne poole lendasin, meenus mulle 1941. aasta 14. juuni – päev, mil ma vastu omaenda tahtmist pidin sõitma ida poole. Nüüd olen ma tulnud Ühendriikidesse kui Eesti president. Mõeldes neile kahele teekonnale, olen ma veendunud, et see suurejooneline nägemus ei ole mitte üksnes võimalik, vaid ka täiesti realistlik.

Tänan teid.

Daamid ja härrad,

Tänane sündmus on igati sobiv, et raamida austusavaldust Balti rahvaste ja NATO laienemise vanale sõbrale ja toetajale.

Kongresmen Gerald Solomon, Kongressi kauaaegne liige ja Balti Sõprusrühma esimees on väsimatult töötanud selle heaks, et meie nägemusest saaks reaalsus. Palju aastaid tegutses ta innukalt, et muuta meie maailmajagu vabaks ja turvalisemaks, püüdes kiirendada Vene vägede lahkumist ning hiljem toetada Balti riikide pürgimist NATOsse. Nüüd, kus ta on kahekümneaastase teenistuse järel lahkunud Senati Esindajatekojast, on meil minu arvates aeg talle austust avaldada, ja kas võiks selleks olla paremat võimalust kui tänane üritus, kus me ütleme tänusõnu Ameerika Ühendriikidele.

Mul on au anda üle Maarjamaa Risti orden Gerald Brooks Hunt Solomonile, tunnustades tema teeneid Eesti riigi ees.

Tänan teid.