Vabariigi President parimatele kõrgkooli lõpetajatele Kadriorus 21. juunil 2000
21.06.2000

Kallid lõpetajad,
härrad ministrid ja rektorid!

Kavatsen jätta kõik ilusad sõnad haridusministrile ja teile öelda midagi, mida võib-olla tasub korrata. Neil päevadel te kuulete tõdesid, mida on korratud kogu teie haridustee vältel. Me leiame ilusaid sõnu haridusest ja teadmistest juba Kreutzwaldil. Meie minevikul ei olnud mitte alati kirjalikku katet ja kui ma minevikku nimetan, siis ma pean õieti silmas seda väga lühikest ajajuppi, kus meie kultuur, meie tsivilisatsioon toetus kirjasõnale. See moodustab vaid mõne sekundi meie minevikust, kui seda võrrelda päevaga.

Meie võimsus, riigi tugevus, ühiskonna jõukus on viimased kaks sajandit olnud otseses sõltuvuses sellest, kui palju on inimesel olnud kapitali ja kui palju on riigil olnud loodusressursse. Tundub täiesti loogiline. Ja see on omal kaunil poeetilisel ja ometi natukene masohhistlikul viisil avalduv ka Eesti ühiskondlikus teadmises, meie laulus ''ei seedreid, ei palme ei kasva me maal''. Me olime siis nõus omaks võtma selle, et me elame vaesel maal. See unustage nüüd ära. Sest kui 20. sajandi lõpp ja 21. sajandi algus on üldse meile midagi uut toonud, mis on põhimõtteliselt uus ja mida pole mitte kunagi varem kultuuride ja tsivilisatsioonide ajaloos tuntud, siis on see nimelt see, et teadmised määravad ühiskonna jõukuse.

Vanasti meenutas teadmiste baas Egiptuse püramiide ja teadmised olid selle tipuks. Baasiks olid need, kes oma füüsilise tööga viisid selle tipu kõrgele taevasse. Tänaseks on pilt muutunud. Teadmised peavad jõudma iga Eesti Vabariigi kodaniku koju hommikuse kohvitassi kõrvale. Me oleme selles suunas tegemas alles esimesi samme. Ja nagu alati oleme vasikavaimustuses oma esimestest sammudest. Ma pean silmas kogu seda informatsioonirevolutsiooni, mida me seostame interneti ja tiigrihüppega.

Ma võin teile rahulikult kinnitada, et samasugune vasikavaimustus oli siis, kui Gutenberg võttis hellalt ja uudishimulikult kätte oma esimese piibli. Väga paljud uskusid siis, et trükikunsti leiutamine – see tähendab, seni mitte kunagi trükitud sõna levitamist trükikunsti abil kümme, sada ja kümme tuhat korda laiemalt, kui seni oli võimalik rahva hulgas levitada käsitsi ümber kirjutatud sõna või isegi ainult mälus säilitatud väärtusi –, et see Gutenbergi suur avastus teebki inimkonna õndsaks. Me teame, et see ei olnud nii, me teame, et iga uuendust võib kasutada inimese hüvanguks ja inimese hävitamiseks. Ja ometi, kui teadmised on tänapäeva kõige võimsaimaks tootlikuks jõuks, siis ainult sel tingimusel, kui teadmise ja ebateadmise vahekord on teile endile selge.

See, mis teeb inimesest inimese – nimelt kohustus valida hea ja halva vahel, teadmiste ja ebateadmiste vahel, on saatnud inimest aegade koidikust saadik. Ärge arvake, et astronoomia, zooloogia, bioloogia ja anatoomia on alles viimase viie sajandi leiutised. Ilma nende teadmisteta ei oleks muistne kalastaja ja kütt osanud ennast toita ja ta oleks välja surnud sugupuuta.

Aga praegu on see teadmiste mass ometi nii suur, et annab igaühele võimaluse ja see võimalus on igaühel teist ja ka kõigil nendel, kes siia aeda ei ole mahtunud.

Ma loen teile ühe väikese rea saunas sündinud Karl Ristikivi luuletusest:

''Minagi olin Arkaadia teel
marssalikepike põues''.

Täna kõlab see teistmoodi:

''Minagi olin Arkaadia teel
Eesti Nokia põues''.

Meil on neid lolle, kes arvasid, et ma Nokia all pean silmas väikest musta karpi, mis surutakse vastu kõrva ja mille sisse räägitakse. See on ammu juba avastatud. Ma räägin sellest Nokiast, mis on avastamata ja mis selles mõttes ootab alles vabastamist teie põuest. Mille nimel te seda teete? Ma võiksin siin meenutada Doris Kareva sõnu, mida ma Vene ajal väga suure mõnuga meenutasin, aga mida ma täna meenutan ainult tingimisi: ''Me elu on me elu ainus mõte''. Totalitaarse režiimi aegu, kus elu ainus mõte oli totalitarismi taastamine, tugevdamine, ülesehitamine, taasloomine, olid need Doris Kareva lihtsad selged sõnad nagu allikavesi keset Vaikset ookeani, kus vesi on kaunis hoovav, nagu te ehk olete kuulnud. Ma ei arva, et Doris Kareva täna oma nägemuse nendesamade sõnadega kokku võtaks. Ma arvan, et meie elu ainus mõte on inimene ja ennekõike teine inimene, kes neid sõnu ei ole suuteline sõnastama. Ja see laiendab meie kohustusi ka selles suunas, mida nimetatakse kodumaa-armastuseks ja ligimesearmastuseks. See võib teile tunduda kummalisena, aga ma võin teile juba praegu ütelda, et te ei ole mitte õnnelikud, kui teie naaber on õnnetu. Selle poolest erineme me elutust loodusest, aga me ei erine mitte elus loodusest.

Kui see peaks teid kuidagi huvitama: ma ei ole kindel, kas see on piiblitõdedega seotud, tõenäoliselt kuidagi on, aga see on seotud eluseadustega ja te leiate sellele vastuse ühest väga põnevast raamatust, mis ilmus küll juba mõnda aega tagasi. See raamat on Wilsoni ''Sociobiology'', mida ma soovitan lugeda neil, kes tunnevad huvi ennekõike bioloogia vastu ja neile, kes ennekõike tunnevad huvi ajaloo vastu. Selles võluvas raamatus on need kaks ekstreemsust äkki väga kenasti ja veenvalt kokku sulanud.

Ma tahaksin rääkida sellest valmidusest armastada, ennast ohverdada, mõelda oma kodu peale, mis Karl Ristikivi puhul oli ainult saun ja saun oli Eestis mitte vannituba, vaid vaese mehe eluase. Ma tahaksin, et teil see vastutustunne Eesti vastu oleks seal samas põues, kus, ma loodan, marssalikepikese asemel on Eesti Nokia.

Ja kõik muud asjad, mida mul oleks võimalik veel teile öelda, on teile lugematute aktuste aegu juba pähe taotud. Te olete sellest väsinud. Võtke kaasa see kevadine hingus, mis täna on ükskord muutunud Eestimaa suvepäikeseks, võtke kaasa see meeletu lootus, mis meenutab mulle natuke 1988. aastat, kui ma äkki leidsin ennast Raekoja väljakult käest kinni kellegagi, keda ma ei tundnud, minu taga oli keegi, aga me kõik kordasime ühte lihtsat lauset, ma ei tea, kust ta sündis: ''Eestimaa on meie kätes''. Eestimaa on nüüd teie kätes ja kui kahekümne, kolmekümne, neljakümne aasta pärast keegi teie seast neid samu sõnu kõneleb nendele, kes siis on niisama noored kui teie praegu, korrake seda, sest Eestimaa jääb alati meie kätte, aga ta peab iga aastaga olema pisut rohkem Eestimaa, mis muidugi tähendab olla ka pisut rohkem Euroopa. Hoidke seda Eestimaad, sest see olete teie ise, hoidke oma tulevikku, sest see on teie vanemate, teie vanavanemate ainus elumõte. Ja kahelge, õppige säilitama kahtlust. Ainult kahtlused viivad kahtluse ületamiseni ja ainult kahtluse ületamine viib selle teoni, millel on mulda all, ja mis kasvab kunagi niisama suureks, nagu see põlistamm mu selja taga, mis on 450 aastat vana ja on näinud ordumeister Plettenbergi jõudmist Tallinnasse. Kõik on ühes sõlmes koos ja Eesti tulevik on nüüd teie põues.

Aitäh teile kõigile ja naeratage ometi, ja jõudu tööle, sest see alles algab.