Vabariigi President pidulikul õhtusöögil Läti Vabariigi presidendi ja hr Imants Freibergsi auks 2. mail 2000
02.05.2000

Proua president,
Härra Imants Freibergs,
Ekstsellentsid,
Daamid ja härrad.

Tervitan kogu südamest Läti Vabariigi presidenti Vaira Vīķe-Freibergat ja tema abikaasat. See on Läti esimene riigivisiit Eestisse. Kas me oleme aega kaotanud? Kas sellest tuleks teha negatiivseid järeldusi? Mu vastus on kindel ei. Me ei ole aega kaotanud. Läti ja Eesti presidendid on kohtunud kaks-kolm korda aastas. Proua president ja mina kohtume täna kuuendat korda. Meie riikide läbikäimine ei ole iial veel nii tihe olnud. Oleme osanud ajaloost õppida.

Mida oleme siis õppinud oma ajaloost?

Meil on olnud samad keisrid ja kuningad, samad seadused ja kohtud, sõjad ja võidud; meil on sama kliimavöönd, sama meri, samad metsad ja põllud, samad viljad, teed ja tööstustooted. Kaugelt vaadates sulavad meie riigid, Leedu kaasa arvatud, kokku üheks Baltikumi-nimeliseks riigiks, sarnaselt nagu Balkan. Vähesed teavad, et kõneleme erisuguseid keeli, laulame erisuguseid laule ja et meie kunstid on erisugused kunstimaailmad. Ning veelgi vähesemad mõistavad põhjusi, miks me seda kultuurilist erisugusust nii oluliseks peame, hoolimata meie poliitilise ajaloo kokkulangevusest.

Ma ei taha ajas ette rutata, kuid arvan, et just Läti, Eesti ja Leedu poliitilise ajaloo sarnasus ja kultuuride erinevus on meie ühine ja ainulaadne kogemus, mida me meelsasti jagame Euroopaga. Pean silmas Euroopa Liitu kui iseseisvate riikide liitu ja mitte kui tsentraliseeritud Euroopa Ühendriike.

Uue aastatuhande künnisel on sobiv üle vaadata ja kokku võtta eelmise sajandi sisu. Lätlastele ja eestlastele oli selle sisuks iseseisvuse kättevõitmine ja oma riigi loomine, – jah, oma riik ongi nii Läti kui Eesti rahva ajaloo ülim mõte. Kuid eelmine sajand tähendas ka okupatsioone ja kuritegusid meie rahvaste kallal, meie visa püsimist ja ellujäämist ning omariikluse taaskehtestamist. Kõik see on lätlaste ja eestlaste jaoks niivõrd sarnane olnud, et otse kisendab ühise uurimise, ühiste järelduste, ühiste otsustuste järele.

Ja see pole pelk ajalooteaduse võlu, mis sunnib mind seda toonitama.

Nähtavasti ei saa 20. sajandi kroonikat veel sulgeda, sest 1939. ja 1940. aastat ning samuti järgnenud aastakümneid ikka veel tõlgitsetakse, interpreteeritakse, kuigi tegemist pole relatiivsete moraaliküsimustega, vaid riigiõiguslike kategooriatega. Väiksus ei tohi takistada meie hääle kõlamist. Just meie väike hääl peaks aitama Euroopal lahti saada 20. sajandi taagast ja minna uude sajandisse puhastunult, uuenenult. Väikeriikide päralt on tänapäeva maailmas enamus: Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on viimastel aastakümnetel kasvanud ainult väikeriikide lisandumise arvel. Maailmas on tunda selle ''vaikiva enamuse'' suurenevat rolli rahvusvahelise poliitika kujundamisel, selliseid ülesandeid peame oskama endale võtta ka meie – Euroopa Liidu tulevaste liikmetena. Ja väikeriikide kooris laulavad Läti ja Eesti muidugi ühte häält. Selleks peame, seljad vastakuti, oma koostööle andma tegeliku sisu: välispoliitilised eesmärgid langevad meil ühte – Euroopa Liidu ja NATO täisliikmeks saamisel pole me konkurendid, vaid teineteise püüdluste aktiivsemad toetajad. Proua President, Eestimaal pandi tähele Teie hiljutisi tunnustavaid sõnu meie riikide kooskõla kohta välispoliitilistes küsimustes ja Teie kõrget hinnangut Läti ja Eesti kaitsealasele koostööle. Ka mina vastaksin ajakirjanikule niisamuti. Niiviisi, tegeliku partnerluse kaudu – mille all mõistan Balti riikide omavahelist koostööd, meie lähedasi suhteid NATO ja Euroopa Liiduga ning igapäevast tõsist kodutööd – anname vastuse, et see, mis oli võimalik enne Teist maailmasõda, pole võimalik nüüd. See tähendab, et meile on antud võimalus ajaloost õppida. Kasutagem siis seda.

Meie omavahelisest suhetest mõeldes tahan pragmaatikast kõrgemale tõustes rõhutada ühise ajalootunde kohustavat seost. See kohustus on eetilise poliitika läbiviimine. Korduvalt deklareeritud põhimõte, et ühe Balti riigi edu ja edasiliikumine on samaaegselt kõigi kolme Balti riigi edu, – see põhimõte peaks olema meie suhete vankumatu printsiip uuel sajandil.

Sellele võime toetuda ka kahepoolsete küsimuste klaarimisel, ütleme otse – omavaheliste vaidluste puhul. Mis Teie kena võrdlust kasutades meenutavad õdede-vendade suhteid. Aga nendelgi puhkudel on peamiseks teguriks tahe ja valmisolek ning kaugemate eesmärkide kokkulangevuse tunnetamine. Riigipeadena saame selles vaimus suunata läbirääkijaid ja usun, proua President, et me ei jäta seda tegemata. Balti ühtsus ka nendes küsimustes, millel pole esimesel pilgul globaalset tähtsust, on praegu välja joonistuvas 21. sajandi pildis ülioluline.

Proua President, Te olete juba saanud heita pilgu kevadisele Eestile. Meie ülikoolilinn Tartu ootab Teid homme. Sealne Balti kaitsekolledž on näide meie omavahelisest edukast koostööst ja samas koostööst kogu maailmaga. Seal näete reaalset tööd, mida teeme sihipäraselt ja üheskoos. Usun, et olete juba võinud kogeda ja kogete veel, kui soojad, tahaksin öelda – omainimeselikud on eestlaste tunded Läti vastu. Selle taga on peale ajaloo, millest rääkisin, isiklikud mälestused, kultuurisuhted, jätkuv vastastikune hariduskontakt - Lätis õppivad Eesti kodanikud ja Eestis õppivad lätlased.

Soovin Teile ilusaid akadeemilisi hetki Tartu Ülikoolis ja professionaalset rõõmu Eesti Rahva Muuseumis.

Lubage mul proua Helle Meri ja iseenda poolt soovida Teile, proua President, ja härra Imants Freibergsile jõudu ja tarmukust töös Läti Vabariigi hüvanguks.

Daamid ja härrad.

Tõstkem klaasid Läti Vabariigi presidendi ja tema abikaasa terviseks.

Läti õnneks ja õitsenguks.