Vabariigi President emadepäeval 14.mail 2000
14.05.2000

Armsad emad,
armas Eesti rahvas.

Iga kord kõlab ''Ema süda'' ikka kaunimalt ja kaunimalt. Lubage mul kõigepealt laulupoisse ja dirigenti südamest tänada.

Selle aasta veebruaris saatsid Tartu Kivilinna Gümnaasiumi II B klassi õpilased mulle vabariigi aastapäevaks käsitsi kirjutatud raamatu. Lapsed kirjutasid Eestimaast. Lapsesilmad olid mõndagi tähele pannud ja nende pead olid mõelnud paljudele asjadele.

Eesti on väike, aga ta ei peagi olema suur, kirjutab Kairi.

Hea, et siin on talvel külm ja suvel soe, kirjutab Mari.

Eestis ei tuuselda tornaado. Ei ole uputusi ega maavärinaid, ütleb Kaspar.

Eesti Vabariigil on pidulik ja rahulik hümn. Mulle meeldib olla eestlane. Niimoodi ütleb Helen. Aga Kivilinna Gümnaasiumi lapsed tunnevad paljude asjade pärast ka muret.

Mul on väga kahju, et Eestis on vahel tapmist, varastamist ja et inimesed põletavad lõbu pärast mahajäetud maju. Nii kirjutab Emilie-Johanna. Ma tahaksin, et tapmisi ja röövimisi ei oleks enam kunagi. Need on julmad ja hirmsad, kirjutab Ekke. Eesti loodus oleks ilma reostuseta palju ilusam. Niimoodi alustab oma lehekülge Kätlin. Mulle ei meeldi, et mõned müüvad narkootikume. Vahel tapetakse inimesi, pannakse maju põlema ja juuakse viina. Mulle see ei meeldi. Nii on kirjutanud Paavo. Aga Kaidi kirjutab koguni, et tema ei taha Eestis elada, sest on väga palju röövimisi ja reostatakse palju. Mina tahaksin elada hoopis Saksamaal, ütleb Kaidi.

See on pilt tänasest Eestist läbi lapsesilma. Lapse silm pole lapselik, ammugi mitte lapsik.

Keegi teist küsib nüüd, mis tegemist on laste kirjadel emadepäevaga. Las ma vastan. Laste kaudu räägivad ju emad ja mõnikord valjemini, kui nad ise seda kunagi teinud on.

Iga laps on enda käest küsinud, kelleks ma tahan saada kui suureks kasvan, mis minust saab. Sedasama küsivad emad ja isad, küsime meie kõik koos Eesti kohta.

Igal inimesel on oma ettekujutus õnnest, oma nägemus Eesti tulevikust. Aga kõige olulisemad arusaamised peavad meil olema ühised. Ainult siis saame sihipäraselt kujundada meie ühist, meie kõigi Eestit.

Eesti majanduslik areng, sotsiaalne heaolu ning avaliku sektori ehk riigiametite kulutused on rohkem kui paljudes teistes riikides seotud meie väga väikese rahvaarvuga. Rahvaarvu püsiv vähenemine ei saa olla paratamatus. Selle vältimiseks peame lahendama kaks näiliselt vastandlikku ülesannet.

Kõigepealt: soodustama noorte perede suutlikkust hoolitseda laste eest. Oma kodu rajamiseks soodustingimustel peame andma noortele inimestele võimalusi. Koduta on raske luua peret. Kodu on pere ja pere on kodu. Neid eraldada ei saa ega saa ka küsida, mis tuleb enne: kas kodu või pere.

Teine ülesanne: muuta majanduse arenedes Eesti niisuguseks kohaks, kuhu tahab tulla haritud tööjõud.

Nende kahe ülesande ühendamisega tagame Eesti rahvastiku püsimise, Eesti suutlikkuse ja turvalisuse.

Pean teile ütlema, et neljapäeval Presidendi Akadeemiline Nõukogu oli pühendatud just Eesti demograafilise seisundi analüüsimisele. See seisund on kurb ja on seda paljudel põhjustel. Võime juba praegu teoreetiliselt välja arvutada, mis aastal eestlasi saab olema vähem kui 200 000. Tingimusel, et me laseme ohjad valla ja ei võta mitte midagi ette.

Oma eluviisi kujundades ei pääse me valikutest. Mugav ja mõnus oleks ju elada tarbimisele ja meelelahutusele orienteeritud riigis. Mõne arust Eesti ongi juba valmis ja nüüd on aega leiba luusse lasta. See ei ole sobiv eestlase mõttelaadiga.

Põlvest põlve on eestlane olnud töötegija igasuguste olude ja võimude kiuste. Korralik töö on olnud eestlaste jaoks auasi. ''Jõudu tööle!'' on viis, kuidas ütleme tere ja selle peale võime uhked olla.

Mul tuli praegu meelde üks õhtu. Umbes paarkümmend aastat tagasi tuli Juhan Viiding mulle külla. Ma rääkisin talle, et üheski teises keeles ei ole kahte nii ilusat pöördumist. Eestis ei öelda Marie-Antoinette kombel ''head isu''. Meil öeldakse ''jätku leivale!'' ja meil öeldakse ''jõudu tööle!''. Olin väga liigutatud, kui järgmisel õhtul helises kell ja kadunud Juhan Viiding oli uksel ja ütles, et tead, ma kirjutasingi öösel ühe luuletuse nendest kahest sõnast, mis paremini kui muud iseloomustavad eestlase olemust, eestlase ajalugu ja ma tahaksin väga loota, ka eestlase tulevikku.

Ma olen kohanud seisukohti, et nüüd, kui elame omal maal ja oleme vabad inimesed, on töö ainult vahend ja abinõu, töö on kratt või sampo, mis peab vara kokku tooma. Selles asjas, ärge pange pahaks, jään mina küll vana aja inimeseks ja oma põlvkonnale truuks.

Eestimaa peredest rääkides ei taha ma piirduda austuse ja heldimusega. Pere on mõistagi oma väike maailm. Iga pere on oma nägu, aga eranditult kõik pered on seotud ka ümbritseva keskkonnaga, ümbritseva maailmaga. Kellegi elu äraelamist ei saa riigi, õigemini valitsuse kätte jätta, aga samas on valitsuse asi luua laste jaoks elutingimused, mis Eesti Vabariigile au teevad. Õigupoolest, see pole isegi mitte auasi. See on elementaarne kohustus. Pool sajandit vägivaldset niinimetatud käsumajandust on tekitanud psühholoogilise tõrke: mõnikord peetakse sotsiaalpoliitikat millekski vananenuks, vaata et nõukogudeaegseks ja vaba Eesti uue eluga sobimatuks. Sellisest hirmust sõna ees tuleb lahti saada. Noorte perede toimetulekuraskused ei tohi jääda passiivse meelisklemise teemaks, vaid peavad saama konkreetse ja toimeka sotsiaalpoliitika objektiks. Oleksin õnnelik, kui meie pered senisest enam tunneksid, et valitsuse näol on neil olemas tugi ja tuulevari.

Toe all mõtlen aktiivset tööhõive poliitikat. Mõtlen ka sellisele ideaalile, et isa või ema, – ükskõik kumb on perekonnapea, – et perekonnapea sissetulek peaks võimaldama kogu perel toime tulla.

Iga murrangu ja ümberkujunemise aeg toob kaasa nähtusi, mis on ootamatud ja ehmatavad. Ma ei tea, et kunagi varem oleksid turvamehed koolides valvet pidanud. Ma tean küll seda, et Reaalkooli poisid või ka Nõmme Gümna või Westu poisid pidasid linnas korda. Nüüd on siis asjad vastupidi. Mitmes koolis peavad turvamehed valvet narkoäritsemise tõrjumiseks.

Nagu varasematel aastatel, tahan ka täna, et mõtleksime neile lastele, keda kutsutakse tänavalasteks. Et meie sotsiaalametnikud tõepoolest tegeleksid tänavalastega. Ja mitte nagu ametnikud. Ma tahaksin öelda, et nad tegeleksid nagu emad ja isad, aga seda ma ei saa öelda, seda ma saan üksnes loota. Meie rahalised võimalused on piiratud. Mõelgem siis sellele, mis saab rahanappuse puhul edasi lükata. Sest kodutuks jäänud laps on laps ainult täna ja praegu ja kui me teda täna ei aita, siis homme me teda enam aidata ei suuda. Lapsepõlv on üürike. Mõelgem sellele. Need lapsed, kes seisid Balti ketis, on täna juba emad ja isad. Kas me tänastele lastele suudame kaasa anda seda usku, lootust ja armastust, mida andis meile kõigile Balti kett? Suudame küll. Tahan korrata sõnu, mida ütlesin siinsamas aasta eest: tänavalaste arv on tühiselt väike ja meie jõud käib juba praegu nende õnnetusest üle. See ei ole isegi mitte eesmärk. See on algus, et hakata eesmärgi poole liikuma.

Täna toome lilli emadele. Kodu algab emast, nii on see ikka olnud. Ema hool ja armastus saadab meid kogu aeg, saadab mälestusena läbi kogu elu.

Ema armastus on armastuste ema, olen siitsamast kõnetoolist teile kunagi öelnud. Täna aga tahaksin lisada veel midagi. Te teate, et Eestis on praegu raamatuaasta, eestikeelse raamatu 475. aastapäev. Raamatuaasta on tähtis ettevõtmine, aga ikkagi ainult ühekordne sündmus.

Armsad emad, armsad vanemad, teie teha on, et eesti kodus ei lõpeks raamatuaasta mitte kunagi ära. Leidke päevas veerand tundi lastele õhtujuttude vestmiseks voodiveerel. Nad on tänulikud vastuste eest oma sadadele küsimustele. Ärge kaotage seda aega, seda väärtuslikku aega, kui tuleb külvata usku, lootust ja armastust. Lapsepõlv on lapse põld. Külvake raamatuid! Ärge vahetage ema häält elektroonika ja televiisori külma hääle vastu. Lugege üks lehekülg õhtul omal häälel ette. Niiviisi te õpetate last sõna abil kujutlema maastikke, mida ta ei ole iial näinud, kuulama loomade ja lindude mõtteid, mida ta ei ole kunagi kuulnud, ning mõistma ja ise kujundama piiri hea ja kurja vahel – eluks ajaks.

Mulle tundub, et Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpilastel on olnud õnne saada oma vanematelt ja õpetajalt vastuseid. Ka nendele küsimustele, mida nad ise ei osanud sõnastada.

Mu armsad emad, soovin teile kõigile usku, lootust ja armastust!
Kõige tähtsamat riigitööd teete teie.
Aitäh Eesti emale!