Vabariigi President Hansapanga majanduskonverentsil 18. mail 2000
18.05.2000

Lugupeetud daamid ja härrad!

I Uus majandus

Kapital, nagu meie teda tunneme, on surnud. Viimastel aastatel on järjest rohkem hakatud rääkima maagilisest uuest ajast ning uuest majandusest, mis muutvat meie seniseid tõekspidamisi ja teadmisi inim- ja majandussuhetest. Uue majanduse mõiste tekkis vajadusest seletada majandusteadlastele ja praktikutele senitundmatut asjaolude kompleksi, kus senised investeeringute riski hindamise kriteeriumid on – vähemalt ajutiselt – unustatud. Kapitali ülekülluse ja ideede vähesuse kombinatsioon kogu maailmas on üles puhunud enneolematu börsimulli, mille lõhkemist on juba kaks aastat tulutult oodatud. Ettevõtted ostavad kasvõi laenurahaga tagasi oma aktsiaid, sest neil napib paremaid ideid raha paigutamiseks. Mu esimene küsimus ongi: kas majanduse muutumine on seotud üksnes meid ümbritsevaga või muutub ka inimene ise, kas inimene ise on suuteline sellega kohanema?

Võrreldes tänaseid ja viie või kümne aasta taguseid Eesti majanduskirjutisi, võime näha, et muutunud on ajamõõtmed, aja erikaal. Kümme aastat tagasi tehti äriplaane mõneks kuuks, tublimad pooleks aastaks, kuid tänasel päeval on järjest rohkem ärijuhte, kes mõtlevad tulevikule 3–5-aastase perspektiiviga. Esimesel pilgul võib tunduda, et olemegi jõudnud tavapärasesse majandusruumi, kus ajaline mõõde peakski olema pikem, kui me seni harjunud olime. Samas tundub, et ajamõõde on maailmas muutumas pigem lühenemise suunas. 18. ja 19. sajandil loodi tehaseid ja ettevõtteid ning pärandati neid perekonnas edasi mitmeid põlvkondi. Meenutan Eestiski: Puhk ja pojad, ja oleksid ajad normaalselt edasi läinud: Puhk ja pojad ja pojapojad. Tänapäeval, vastupidi, kuuleme järjest rohkem firmadest, mille omanike eesmärk on tegutseda pool aastat või aasta ja siis müüa oma firma – loodetavalt kasuga – mõne suurkorporatsiooni kätte. Miks ei soovi tänane ettevõtjate põlvkond olla pikaajaline omanik?

Vaadates Eesti viimaste aastate arengut, võime rahuloluga nentida, et Eestisse on tehtud otseseid välisinvesteeringuid 38 miljardi krooni ulatuses. Ühe elaniku kohta on see tipptulemus kogu Kesk-Euroopas. Arvestades seda, et üle 80 protsendi investeeringuid on Eestisse tulnud Soomest, Rootsist ja teistest arenenud Euroopa riikidest, võiksime otsekui järeldada, et omanike struktuuri kaudu olemegi juba integreerunud Euroopa Liitu. Kas see on aga endaga kaasa toonud uusi töökohti, kas on avatud uusi tehaseid, kas on kasvanud Eesti sisemajanduse kogutoodang? Vastus on ehk küll jaatav, aga kas selle jaatuse kvaliteet rahuldab meid? Minu meelest mitte. Liiga suur osa otseinvesteeringuid on läinud töökohtade loomise asemel ettevõtete endistele omanikele, kes kahjuks mitte alati pole kulutanud seda uute väärtuste loomiseks. Ma olen siin sunnitud kordama oma varasemat mõtet, et Eesti ärimehed on liialt vara asunud puhkama. Mis on, nagu me teame, väga raske ''töö''. Veel viis aastat tagasi võrreldi omavahelistes vestlustes seda, kui palju keegi on suutnud kasvatada firma käivet või millise uue seadme ta on hankinud. Nüüd kipuvad vestlused suunduma sellele, kes kui eksootilises riigis puhkamas käis või kui kallid sokid keegi oma golfivarustuse juurde ostis.

Mõelgem sellele, miks ei oska Eesti juhtivad ettevõtted äärmiselt ebasoodsast maksuseadusest hoolimata leida muud kasutust oma tuludele, kui see dividendideks jagada. Vastus ei ole just rõõmustav: sellepärast, et Eestis on kapitali rohkem kui ideid. Ideed ei pea enam kapitali taga ajama, küll aga peab kapital ideede järele jooksma. See tõsiasi annab põhjust murelikult kukalt sügada nendele, kes elavad usus, et Eesti on valmis saanud. Luksusjahi pardalt terendab Eesti tõepoolest peaaegu heaoluriigina. Neilegi, kellel on voli omaenese palka mitmekordistada, sõltumata töö tulemustest, hakkab kergesti näima, et ka ülejäänud eestlaste õnn õitseb. Nii mõnigi, kes jõudis segastel aegadel osakese rahva varast enese nimele kirjutada, naudib rantjeeseisust ega soovi mitte mingisuguseid muutusi. Kerge on endale sisendada, et miljoni või paari intressid või siis mugav riigiamet, kus midagi jagada on, toidavad igavesti. Ärgake üles, kallid sõbrad! Hinnangute järgi on Eestis kapitali tootlus tublisti alla ühe protsendi. Kes oma raha tööle panna ei mõista ega taha, ei sobi omanikuks. Majandus- ja loodusseadused hoolitsevad kindlasti selle eest, et laisa mehe tee ja tema raha tee löövad lahku ja ei ristu enam mitte kunagi. Isegi parasjagu virkade käsi võib käia kehvasti, kui puudub arusaamine uuest majandusest, olgu see siis öeldud jutumärkides või ilma jutumärkideta.

Liialt sageli kuuleme kurtmist selle üle, et Eestis pole võimalik suurt midagi teha, sest rahva ostujõud olla väike, turg piiratud ja teiste riikide firmadel olla põhjendamatud konkurentsieelised. Samas pole aga minu meelest vaevutud otsima võimalusi, mida muutunud maailm tänapäevaoludes pakub.

II Turismiühendused

Ma toon lihtsa näite.

Kas te teate, kes on Astha Arora? See tüdruk sündis täpselt nädal aega tagasi Indias ja teda loetakse miljardendaks India elanikuks. Kui ma käisin eelmisel aastal Eesti äridelegatsiooniga, s.t teiega siin, riigivisiidil Indias, küsisid Bombay ärimehed, kas me ei tahaks seada sisse otselendu Bombay ja Tallinna vahel koos vahemaandumisega mõnes Kesk-Aasia riigi pealinnas, näiteks Alma-Atas, reisijad oleks Bombays piisavalt. Kas keegi on võtnud seda ideed tõsiselt? Mulle tundub küll, et mitte. Miks muidu seisavad Tallinna lennujaamas jõude eri lennufirmade lennukid, mille liisingumakseid tasutakse, aga mis raha ei teeni? Mõeldakse, et see on natuke liiga julge idee – kui selline reis võiks end ära tasuda, siis lendaksid sinna juba suured lennukompaniid. Mina ei arva nii. Umbes viiendik eestlastest käis eelmisel aastal vähemalt korra välismaal. Kui meie teenus pakuks huvi kasvõi 1/10 protsendile Bombay paarikümne miljonilisest elanikkonnast, tähendaks see Tallinna Lennujaama läbivate reisijate arvu kasvu 5 protsendi võrra vähemalt. Või võtame Saksamaa taastärganud pealinna Berliini, ikka veel avastamata linna. Mai alguses avati seal esimesed otselennud Kanadasse. Olukorras, kus Frankfurti lennujaam on ammendamas oma võimsusi, on üksnes aja küsimus, millal Aasiasse või Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse lendavad firmad Berliini teenuseid aktiivselt hakkavad kasutama. Kas ei peaks me selleks valmis olema, et oma uuenenud lennujaama võimalusi ka sel viisil rakendada, et omaksime otseühendust selle Euroopa südames asuva pealinnaga? Kas see tundub tõesti liialt riskantsena? Kui iirlaste väike lennufirma Ryanair 1986. aastal tegi oma esimesed lennud Londoni ja Dublini vahel, arvasid paljud, et see firma jääbki kahe väikese lennukiga pisitegijaks. Kuid nemad otsustasid asuda aktiivselt konkureerima osalt riigi omanduses olevate suurfirmade ja nende hinnakokkulepetega. Nad valisid selleks uue lähenemise, lennates suurlinnade ümbruses asuvate väiksemate lennuväljade kaudu. Alates 1997. aastast on nad laiendanud oma tegevust väljapoole Briti saarestikku. Ja tänaseks tulemuseks on 6 miljonit reisijat aastas, 35 eri sihtkohta ning järsult alanenud lennuhinnad kõikidel liinidel.

Võtkem näiteks turism, millest lõviosa moodustavad odavad pühapäevareisijad Soomest, keda me suudame paeluda vaid hinnavahe ja Kadaka turuga. Eestile vajalik turist ei tule Eestisse mitte selleks, et magada eurohotelli eurotoas. Meile oluline ja väärtuslik külaline ootab ainulaadsust ja kordumatust. Enamik eurooplasi ei ole iial näinud soid, jõhvikaid, männimetsa, valgeid öid või Põhja-Euroopa vanimaid kirikuid, mis asuvad kobaras koos Saaremaal.

Ma paneksin teile kõigile südamele vajaduse luua tingimused ükskõik millise uue idee ja vaimsete väärtuste loojatele. Riik, nagu ka ettevõte, ei tohi ennast taandada paljasteks bilansinumbriteks. Visiooni, missiooni ja strateegiata ei ole ei ühel ega teisel tulevikku, ammugi siis niisugust tulevikku, mis säraks. Aeg, kus meie visioon piirdus ainult finantskapitali kaasamisega iga hinna eest, on minevik. Maksusüsteem, mis soodustab tööjõu kui tootmisfaktori asendamist kapitaliga, hakkab oma aega ära elama. Ma ei pea tuleviku seisukohalt eriti soodsaks olukorda, kus vabalt saada oleva kapitali juurdekasv pääseb maksuta, kuid loova töötaja tasu kannatab ränkade maksude all. Me oleme maksustanud loovuse.

Selle tulemusena pole tööturult välja tõrjutud mitte ainult laisad ja lollid, vaid ka alles tööturule astuvad noored, lapsepuhkuselt naasta soovivad emad ning elukogenud töötajad. Väliskapitali puhul rändab teenitud tulu lõpuks tagasi välismaale, loovuse väärtustamisel jääb see aga inimese elukohta. Kapitali ajakohatu soosimine ongi meie tööjõu vähese tootlikkuse üks põhjuseid.

III Infotehnoloogia

Need olid näited. Mida tahan ma nende näidetega öelda? Eelkõige seda, et rääkides uuest ajast ja uuest mõtlemisest, ei tohiks keegi keskenduda üksnes avardunud infotehnoloogia võimalustele. Ka paljudes pikkade traditsioonidega majandusharudes on olemas suur hulk võimalusi oma tegevuse laiendamiseks ja mitmekesistamiseks.

Üks hiljutine uuring jõudis tõdemusele, et sõltumata sellest, kui kiiresti infotehnoloogia võimalused arenevad, on ka kümne aasta pärast kõige edumeelsemates riikides hõivatud nn kaugtööga 15 protsenti tööjõust. Suurem osa inimesi jääb ikkagi seotuks kohapeal pakutavate töövõimalustega. Muidugi on 15 protsenti väga suur arv ning tähendab paljudele vajadust oluliselt muuta oma harjumusi nii tööaja kasutamisel, kui ka suhtlemisel teiste kaastöötajatega, kes võivad asuda mis tahes maailmajaos. See tähendab tegelikult ka järjest suuremat integreerumist tööjõuturul, mis seni on ilmselgelt maha jäänud näiteks kapitali- või rahaturgude integreerumisest. Infotehnoloogia on juba jõudnud muuta näiteks ametiühingute liikumist. Selle kõige eredamaks näiteks olid suured protestiaktsioonid hiljuti Seattle'is, Washingtonis ja Davosis. Keegi Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor nimega Rudiger Dornbusch on koguni väitnud, et internet on muutumas töölisliikumise ühendavaks jõuks, mis annab uue, seninägematu näo ka demokraatiale ning lööb hingekella traditsioonilistele poliitilistele parteidele.

Jäägu see ennustus professor Dornbuschi hingele, kuid infotehnoloogia ning teadus laiemalt on juba muutnud inimeste igapäevaelu. Mõned aastad tagasi polnud paljudel eestlastel arvetki pangas ning suurem osa tehinguid tehti sularahas. Tänaseks on tele- ja internetipanganduse ning pangakaartide kasutamine muutunud niivõrd aktiivseks, et paberil maksekorralduste arv on langenud 15 protsendini kõigist tehingutest. Areng panganduses näitab kõige selgemalt, kui palju võib riigi areng sõltuda tema valmidusest minna kaasa uute, kaasaegsete lahendustega. Ameerika Ühendriikides on ka praegu maksevahendina oluline roll tšekkidel. See on eilne päev. Eesti jättis selle etapi vahele ning läks otse üle elektronpangandusele. Praegu on Skandinaavias internetipanga klientide arv üle ühe miljoni, samas kui Saksamaa suurpankadel Deutsche Bankil ja Dresdner Bankil on kahepeale kokku vaid 300 000 internetipanga klienti. See iseloomustab ka Eestit, kuid me ei tohi unustada, et suur osa elanikest pole mitte kunagi kokku puutunud Eestis ei arvuti ega internetiga. Iga uuendus nõuab õppimist ning muudatused, mis puudutavad meid kõiki kui rahvust, peavad arvestama ka kõigi ühiskonnagruppide vajadusi.

Olen teadagi rõõmuga jälginud uudiseid, mis räägivad kasvanud võimalustest hankida oma igapäevaseks eluks vajalikku informatsiooni, kaupu ja teenuseid interneti abil. Eriti hea meel on mul, et selliseid võimalusi pakub järjest rohkem oma kodanikele ka meie Eesti riik. Interneti kaudu saab täita tuludeklaratsioone, vaadata, kui palju on sinu eest tasutud sotsiaalmaksu, valmimas on võimalus hankida teavet äriregistrist. Samas peaksime ometi kõik mõtlema sellele, et kui kasvavad võimalused, kasvavad ka ohud. Ka kuritegevus on muutunud kiireks, paindlikuks ja globaalseks. Oleme suutnud julgeolekupoliitikas vältida bioloogilise sõja ohtu, kuid elektroonne maailm on arendanud viirusi, mis võivad laastada ja edaspidi ka laostada ettevõtteid, inimesi, võib-olla ka riike.

Teiste sõnadega – suurem võim toob kaasa ka suurema vastutuse. See ammune Euroopa õigusruumis juurdunud tõde seisab täna meie ees abitult ja abipaluvalt: kas seaduskeskkond suudab pidada sammu nende muudatustega, mida uus, n-ö virtuaalne majandus endaga kaasa toob? Paljud saalisistujad on kindlasti kuulnud praegu vältavatest kohtuprotsessidest Microsofti vastu. Nende protsesside riigipoolne juriidiline alus põhineb trustidevastasel seadusel, mis võeti vastu 110 aastat tagasi! Eeldatavasti see protsess kestab 5-6 aastat. Soovimata süveneda küsimusse, kellel on selles protsessis õigus, tahaksin vaid viidata probleemile: ei seadusandja ega õigusemõistja pole piisavalt paindlikult kohanenud muutuvate oludega. Ka Moosese käsulauad pandi kirja alles pärast Abeli tapmist. Eesti võttis küll esimeste seas Euroopas vastu digitaalallkirjaseaduse, kuid kas ärimehed peavad selle kasutamisest loobuma üksnes seetõttu, et valitsus pole suutnud kindlaks määrata reegleid? Kas Eesti õigussüsteem suudab sammu pidada uue majanduse võimalustega? Need on küsimused.

Tänavuse kevadkonverentsi raamatu autor Rolf Jensen osutab, et informatsiooniühiskond on otsa saamas, – veel enne kui ta jõudis oma tiibu lennuks laotada, lisaksin mina. On see õige? Vahest ootasime imet, õndsaks saamist nagu Gutenbergi aegadel?

Ikka veel on põhimureks riistvara võimsuse kasvatamine, et see jõuaks paisuvat tarkvara toetada. Ikka veel toodavad kontorid enam pabereid, kui eales varem. Inimese võime informatsiooni vastu võtta on piiratud. Tippjuhid loevad ainult alluvate koostatud sisukokkuvõtteid. Ministrid langetavad otsuseid vaid mõne protsendi põhjal võimalikust infohulgast. Järjest võimsamate masinate toodetud infohulka tarbivad suuremalt jaolt masinad ise. Kvantiteet on uus, kvaliteet on vana.

Õigete otsuste langetamisel ei ole määrav informatsiooni hulk, vaid selle kvaliteet. Vaimne potentsiaal astub kapitali asemele kui uus ja otsustav tegur.

IV Eesti loovpotentsiaal

See on mõneti vastuolus sellega, mida me mõistame Eesti mentaliteeti all. Meile meeldib ennast mõelda Euroopa ääremaaks. Meile meeldib tukkuda seitsmesaja-aastases – nüüd juba kaheksasaja-aastases uhkes orjaöös. See masohhistlik väljamõeldis sunnibki haritud noori Eestist lahkuma. Viimaste aastatega on sadu eestlasi omandanud hea hariduse, eeskujuliku hariduse paljudes välismaa tuntud kõrgkoolides. Ainult osa on tagasi tulnud. Sageli tuuakse põhjuseks asjaolu, et Eestis ei suudeta piisavalt hinnata hariduse eeliseid. Mul on raske hinnata, kas selline suhtumine on tingitud äriliidrite hirmust, et peale on kasvamas uus põlvkond, või on põhjuseks suhtumine, mis eelistab haridusele töökogemust.

Tavaliselt toimub majandusjuhtide edutamine lihtsalt nii, et vanemad olijad suunduvad pensionile. Eestis on praegu ohjad 40–50-aastaste omanike-tegevjuhtide käes, kes oma positsioone loovutada ei kavatse. Üheks lahenduseks võiks siin olla meie kogenud ärijuhtide suundumine suuremate, rahvusvaheliste firmade tippjuhtkonda. Kahjuks ollakse meil suures osas iseõppijad ning see kogemuste pagas võib väljaspool Eestit osutuda üsna illusoorseks.

Soome peaminister Paavo Lipponen ütles oma hiljutise Eesti visiidi lõpus, et talle jätsid sügava mulje kaks asja, külaskäik soomepoiste lahinguväljadele Pupastveres ning Richard Villemsi geenivaramu projekt. Viimane on teoks saamas tänu haritud eestlastele, kes arendavad kodumaist teadust. See kodumaine hea teadus on tänapäeval rahvusvaheline teadus, mida tehakse Eesti laboratooriumides. Soome peaminister lubas osaleda selle projekti arendamises. Nüüd on juba teie otsustada, kas need saavutused viiakse ellu Eestis või väljaspool Eestit. See eeldab valmisolekut teha asju, mida teised veel ei ole teinud. Ma tervitan teie tahet midagi ära teha. Paraku jääb heast tahtest üksi napiks. Peab oskama teha õigeid otsuseid.

Haritud silmaring ei ole asi iseeneses, vaid konkurentsis edu saavutamise nüüd juba kõige olulisem vahend. Kõrgema hariduse olulisimaks ülesandeks jääb loovuse stimuleerimine ning selle kaudu õigete otsuste langetamine.

V Lõpetussõnad

Eesti jaoks, nagu te teate, algas üks uus ajaetapp juunis 1997, kui meid kutsuti Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistele. Liialt sageli on Eestis räägitud Euroopa Liidust vaid kui mingist klubist, kus on teatud hulk reegleid, mida peame hakkama täitma, meeldib see meile või mitte. Euroopa Liit tegelikult kujutab endast teatud kindlaid demokraatlikke tõekspidamisi ennekõike. Sealhulgas kirjutatud ja kirjutamata äritavasid. Kiputakse unustama, et just Euroopa Liidu direktiivid on sageli need, mis on sundinud meid leidma raha mitmesugustele keskkonnaprojektidele, innustanud paljusid ettevõtteid kohandama oma toodangut Vene turult Lääne turu nõuetele, koolitama inimesi tööle kaasaegsemate seadmetega. Vaadates Eesti viimase aastakümne arengut, võime olla rahul, et oleme ilma suuremate vapustusteta suutnud oma majanduse ümber korraldada. Ekspordis on tõusnud Euroopa Liidu osatähtsus 70-80 protsendini, erasektori osakaal sisemajanduse kogutoodangus on kasvanud, oleme Saksamaa ja USA kõrval peamised investorid meie lõunanaabrite juures. Kõik see viitab sellele, et Eesti majandus on konkurentsivõimeline, Eesti ärieliit on suutnud kohaneda uute olude ja reeglitega teatud piirini. Liikumine Euroopa Liidu suunal tähendab selgelt ka inimeste vastutuse kasvu. Oma otsuste eest peame vastutama ise, me ei tohi vastutust oma tegematajätmiste eest veeretada teiste kaela. Just võime kanda vastutust, mu daamid ja härrad, peab saama meie edaspidise, uue aja reegliks ja seda nii üksikisiku, ettevõtte, valitsuse kui riigi tasandil. Koos ümbritsevaga peame muutuma ka meie ise, ja peame muutuma keskkonnast ja meid ümbritsevast maailmast kiiremini. Kui tahame trammi peale jõuda, peame trammist kiiremini jooksma.

Mu napid kokkuvõtted. Niisiis: internet ei ole eesmärk, vaid vahend, ja nagu Gutenbergi esimene raamat, ei tee ta iseenesest kedagi õndsaks.

Teiseks: ma soovin teile suuremat auahnust. Maailm ei lõpe Eestiga. Euroopa taustal on meie majandus tühine. kasutage dollareid ja eurosid, kui bilanssi teete.

Kolmandaks: vähem rahulolu, vähem imetlust, vähem tegelemist omaenda puhkusereisidega.

Neljandaks: üksikult ei suuda keegi turule minna ja oma kaubamärki kujundada, ühendatud Eesti kapitalile aga avaneb nišš. Ja kui me oleme andekad ja targad, siis seda nišši suudame laiendada maailmaturuks.

Ma tänan.