Vabariigi President Karli Ülikooli aumedali vastuvõtmisel Prahas 31. mail 2000
31.05.2000

Rector Magnificus
asepresident
dekaan
mu daamid ja härrad,

teie poolt annetatud autasu on mulle suureks auks. Tõsiasi, et selle annetajaks on üks vanimaid ülikoole Euroopas, teeb selle minu jaoks eriti väärtuslikuks.

Tänan teid.

Mu daamid ja härrad,

Saksamaa välisminister Joschka Fischer pidas paar nädalat tagasi Berliini Humboldti Ülikoolis väga tähtsa kõne. Ta rääkis sellest, milline on tema visioon meie mandri ja eriti Euroopa Liidu tulevikust. Täna tahaksin ma siin, sama väärikas Karli Ülikoolis, seda teemat jätkata, keskendudes küll mitte niivõrd EL-i institutsioonilisele tulevikule, per se, vaid Euroopa tulevikule, punkt. Millises suunas liigub meie manner ja milline on meie, niinimetatud postkommunistlike riikide roll?

Aga enne seda, kui asun kirjeldama tulevasi arenguid, lubage mul heita pilk minevikku ja võtta kokku meie senised saavutused.

Tegemist pole kaugeltki mitte tühise asjaga; õigupoolest peaksime me seda palju rohkem tegema. On tõsi, et Tšehhi Vabariik, Eesti ja teised Kesk-Euroopa riigid, kes peavad Euroopa Liiduga ühinemisläbirääkimisi, peavad veel mitu aastat kõvasti tööd tegema. Aga me oleme juba palju saavutanud. Meenutagem, et vaid kümme aastat tagasi raputasime me endalt kommunismi ahelad. Meie kaubandus oli siis itta suunatud, meie majandussüsteemid olid ebaefektiivsed – tegelikult ei töötanud nad üldse. Vaid kümne aasta jooksul olete teie siin, Tšehhi Vabariigis, nagu meiegi Eestis, taaskehtestanud turumajanduse, mille peamiseks kaubanduspartneriks on Euroopa Liit. Kümme aastat tagasi polnud see sugugi enesestmõistetav. Kuigi mõned võivad tänagi öelda, et areng pole olnud piisavalt kiire ja et ümberkujundamise protsess on oodatust kauem kestnud, väidan ma siiski, et teie siin ja meie Eestis oleme liikunud palju kiiremini ja palju kaugemale, kui paljud oleksid oodata osanud. Me oleme tõestanud, et kapitalismi jõu vallapäästmine annab tõepoolest tulemusi. Me oleme valla päästnud dünaamilise jõu, mis ohjesse panduna ei vii edasi mitte ainult meie oma riike, vaid tervet mandrit.

Mu daamid ja härrad,

meie ja terve Euroopa ees seisev ülesanne on seda jõudu kasutada, seista hea selle eest, et keegi ei loobiks kaikaid selle masina kodaraisse, mis meid ühtse Euroopa poole viib.

1997. aastal kutsus Euroopa Nõukogu Luksemburgis kuus riiki Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi pidama. Minu arvates võime kõik nõustuda sellega, et läbirääkimised Luksemburgi kuuikuga on äärmiselt kiiresti edasi liikunud. Alles eelmisel nädalal alustasime me acquis uusi ja raskeid peatükke. Me loodame, et oleme varsti läbinud kõik acquis communautaire peatükid ning läbirääkimised on lõpule lähenemas. Olen veendunud, et Eesti, kui meil seda vaid teha lubatakse, suudab läbirääkimised õigel ajal lõpetada, mis omakorda võimaldaks meil 2003. aasta alguses Euroopa Liidu liikmeks saada. Täna on see siiski veel üks “suur aga”.

Mu daamid ja härrad, ei ole enam õige väide – kui see üldse kunagi õige on olnud – et laienemise kiirus sõltub ainuüksi kandidaatidest. Ma arvan hoopis, et paljud teist nõustuvad pigem minu arvamusega, et viimasel ajal on Brüsselist ja liikmesriikide pealinnadest meieni jõudnud mitmeid rahutukstegevaid signaale. Praegu räägitakse, et laienemine muutub võimalikuks alles 2005. või isegi 2006. aastal. Räägitakse riikide grupeerimisest, isegi kõigi kümne või kaheteistkümne kandidaadi vastuvõtmisest ühe hoobiga.

Need ei ole head signaalid. Nad ei ole halvad mitte ainult meie jaoks, kes me soovime ühineda Euroopa Liiduga nii kiiresti kui võimalik, vaid ka praeguste liikmesriikide ja kogu Euroopa Liidu jaoks, kuna nad diskrediteerivad arvamust, et liitumine peab toimuma individuaalsete saavutuste alusel. Kandidaatide silmis viivad sellised spekulatsioonid järelduseni, et oma riigi struktuuride reformimine polegi nii tähtis – lõplik otsus laienemise kohta tehakse poliitiliste, mitte faktiliste kriteeriumide alusel. Praeguste liikmesriikide ja kogu EL-i jaoks ei ole see hea, kuna selline protsess, kus uute liikmete vastuvõtmisel lähtutakse geopoliitilistest kaalutlustest, viib paratamatult Liidu nõrgenemiseni, kuna temaga liituvad riigid, kes selleks veel valmis ei ole. Ainus võimalus tagada, et Euroopa Liit – ja seega kogu Euroopa – muutuks tugevamaks ja mitte nõrgemaks, on jääda kindlaks objektiivsetele kriteeriumidele. Kes on valmis, see on valmis.

See filosoofia vastab ka nende poliitikute kaalutlustele, kes soovivad tagada, et Euroopa Liit suudaks funktsioneerida ka pärast kümne, vahest isegi viieteistkümne uue liikme vastuvõtmist. Valitsustevaheline Konverents, mille eesmärk on EL laienemiseks ette valmistada, peab hääletamise struktuurides ja protseduurides vajalikud muudatused tegema. Aga ta ei saa lubada laienemisprotsessi edasilükkamist ja peab seetõttu lõppema detsembris toimuvaks Nice’i tippkohtumiseks, nagu ette nähtud. Euroopa Liit on alati pingelises olukorras paremini töötanud ja selle pinge säilitamiseks tuleb kindlasti järgida konverentsi kokkulepitud ajakava.

Saage minust õieti aru: Eesti soovib liituda tugeva ja efektiivse liiduga. Ma ei saa küll kõigi kandidaatide eest sõna võtta, kuid usun, et see on meie ühine soov. Vastasel juhul ei allutaks me ennast vabatahtlikult acquis communautaire vastuvõtmise vaevarikkale protsessile! Me soovime efektiivset liitu, kuid me ei soovi seda laienemise arvelt. Need kaks eesmärki on omavahel ühildatavad ja tegelikult isegi tugevdavad teineteist, kui me seda vaid soovime.

Euroopa Liidu ja kogu Euroopa jaoks on kõige tähtsam, et oleks olemas õige ettekujutus sellest, millises suunas toimub liikumine. Vajalikud elemendid on olemas; küsimus on selles, kas me suudame need kõik kokku koguda ja arusaadava terviku moodustada.

Mu daamid ja härrad,

kaldun nüüd traditsioonilise euroopateemalise kõne rajalt pisut kõrvale ja keskendun hetkeks Euroopa arhitektuuri teisele sambale, see tähendab transatlantilisele sidemele ja eriti NATO-le.

Viimasel ajal on palju räägitud Euroopa julgeoleku ja kaitsepoliitikast, ehk ESDP-st. Tegemist on kahtlemata äärmiselt tähtsa ehitusplokiga Euroopa struktuuris. Eesti on valmis seda projekti igal võimalikul viisil toetama. Kuid Euroopa julgeoleku teine oluline sammas – vahest isegi kõige olulisem sammas – on kahtlemata NATO. Sellepärast ma arvangi, et pole võimalik tõmmata selget eraldusjoont NATO ja EL-i liikmestaatuse vahele; need kaks organisatsiooni on ju ühe ja sama mündi kaks külge ning selleks mündiks on turvaline Euroopa.

Liiga sageli ma näen, kuidas arutlused NATO laienemise küsimuses takerduvad seal, kus Euroopa Liidust rääkides mingeid probleeme ei teki. Ja samas pole ju nende vahel suuri erinevusi. Kummagi organisatsiooni laienemises ei ole ju ei filosoofilisi ega poliitilisi erinevusi. Mõlemad loodi peale Teist maailmasõda eesmärgiga tagada meie mandri stabiilne areng ja mõlemad on suveräänsete riikide vabatahtlikud ühendused. Nende funktsioonid võivad küll erinevad olla; õigupoolest ei oleks nad ju saanudki viimased viiskümmend aastat koos eksisteerida, kui see nii ei oleks. Aga nende põhifilosoofia on ühesugune. Seetõttu on mul raske mõista väiteid, et EL-i laienemine võib küll sobiv ja isegi soovitav olla, samas kui NATO laienemine on midagi peaaegu et räpast, midagi sellist, mida tuleb teha salaja, nagu mingit õõnestustegevust. Nagu oleks NATO laienemise vastastel õigus, nagu oleks NATO tõepoolest ohtlik organisatsioon. Kõige hullem on, et selliseid argumente kuuleb ka tänapäeval, peaaegu kümme aastat peale seda, kui NATO liikmed otsustasid uusi riike endaga ühinema kutsuda.

Mu daamid ja härrad,

juba ajafaktor üksi kujutab endast alliansi laienemise küsimuses olulist, isegi elulise tähtsusega elementi. Protsessi aeglustamist ja isegi peatamist pooldavad argumendid ei arvesta tõsiasja, et NATO ja tema liikmesriigid on maailma silmis laienemise endale ülesandeks võtnud. Oleks äärmiselt raske, kui mitte võimatu, selgitada liituda soovivatele riikidele, et peale kümme aastat kestnud läbirääkimisi protsess hoopis katkestatakse. Äkiline keeldumine võtta vastu riigid, keda alliansi enda dokumentides on ametlikult NATO kandidaatideks nimetatud, tekitaks hoopis rohkem küsimusi kui annaks vastuseid. On selge, et peale kümme aastat kestnud laienemisdiskussioone on protsessi jätkamine ainuke vastutustundeline võimalus.

See ei tähenda, nagu oleks kerge langetada otsust kutsuda 2002. aastal toimuval NATO tippkohtumisel uusi liikmeid alliansiga ühinema. Riikide alliansi või liidu laiendamine ei ole kunagi kerge; seda võib kergemaks teha hoolika ettevalmistustööga, kuid kõiki võimalikke probleemkohti ei saa kunagi ette näha. Lõpuks on ju ikkagi tegemist poliitilise valikuga – kas laieneda või mitte. Peale kümme aastat kestnud ettevalmistusi võlgneb NATO selle endale, riikidele, kes on end liikmekandidaatideks seadnud ning ennekõike Euroopa mandri stabiilsusele ja julgeolekule. Laienemisprotsess peab 2002. aastal jätkuma.

Mis tahes muud otsust – olgu see siis kandidaatide läbikaalumise edasilükkamine või koguni laienemise peatamine – võetaks kui drastilist muutust NATO poliitikas. See oleks sama, kui öelda, et “me ei taha neid kandidaatriike”. Seda ei saa allianss – ja Euroopa – endale lubada.

Tegelikult ei saagi ju NATO laienemist Euroopa Liidu omast kliiniliselt eraldada. Mitte sellepärast, et nad on mehaaniliselt seotud; tegelikult nad ju polegi seda. Pigem sellepärast, et NATO laienemisega kaasnevad positiivsed – või negatiivsed – signaalid mõjutavad paratamatult kogu julgeolekut Euroopas. Ja selle kaudu ka Euroopa Liitu ja tema liikmesriike.

Mu daamid ja härrad,

homne Euroopa ehitatakse vundamendile, mis koosneb täna langetatud otsustest. Me peame kasutama meie mandril toimuvate muutuste jõudu ja leidma endas julguse astuda õigeid samme ning teha õigeid otsuseid, mis aitavad meil kindlustada turvalise ja õitsva Euroopa. Siin jõuangi oma viimase küsimuse juurde. Milline on meie roll, Kesk-Euroopa riikide roll?

Turvalise ja õitsva Euroopa olulised elemendid on kõik olemas. Laienemisprotsess, olgu see siis EL-i või NATO oma, ei ole veel lõppenud. On aga äärmiselt tähtis, et meie – ja siinkohal mõtlen ma meid kõiki, kõiki suure Euroopa Liidu liikmeid – kasutaksime ära meile antud võimalused. Kui vaatame tulevikku, nagu seda teeb Joschka Fischer, siis peame keskenduma sellele, kuidas kasutada Kesk-Euroopa riikide dünaamikat ning muuta see kogu Euroopat edasiviivaks dünaamikaks. See on meie ülesanne; meie ülesanne siin Kesk-Euroopas, kes me ikka veel mäletame, et on ka teisi võimalusi, et Euroopa poolt pakutav rahu ei ole vääramatu fakt. Et pidev edasiliikumise, muutumise ja arenemise vajadus on tõepoolest olemas, kuna paigalolek tähendab ikka veel stagnatsiooni.

Tegemist on millegagi, mida me saame tagada ja peame tagama ning mida me tegelikult ka juba tagame. Eelseisev laienemine on kindlasti ka EL-i siseseid reforme kiirendanud. See on aidanud ka keskenduda vajadusele muuta Euroopa Liidu rahastamispoliitikat ja aidanud liikmesriikidel liitu uue sajandi väljakutsete vastuvõtmiseks paremini ette valmistada. Tulevased liikmed on Liidu ukse taga seistes ka Brüsseli läbirääkimisruumides teatava pakilisuse õhkkonna loonud. See tähendab ainult head. Meile ja eriti praegustele EL-i liikmetele esitatud väljakutse on kasutada seda positiivset energiat. Muutused on postiivsed tegurid ja selliselt tuleb neid ka võtta. Muutused otsustus- ja rahastamispoliitikas ega ka Euroopa laienemine kui selline ei ole midagi hirmuäratavat, mis tuleks kusagile tulevikku lükata, vaid võimalus, millest tuleb kinni haarata ja mis tuleb ära kasutada.

Mu daamid ja härrad,

see ongi meie missioon, Kesk-Euroopa riikide missioon. Me muutume kiiresti ja seega anname ka tõuke uuteks muutusteks. Praeguste liikmete missioon on sellest võimalusest kinni haarata ja laiendada Euroopa Liitu – ja NATO-t – nii kiiresti kui võimalik tugevama ja dünaamilisema Euroopa huvisid arvestades.

Tänan teid.