Vabariigi Presidendi loeng St. Olafi Ülikoolis Northfieldis Minnesotas 6. aprillil 2000
06.04.2000

Härra rektor,
Daamid ja härrad,

Lubage mul alustada oma esinemist kõnet ühe eesti naljaga nõukogude okupatsiooni aegadest:

''Küsimus: Missugune on maailma suurim riik?
Vastus: Eesti, sest ta asub Läänemere kaldal, aga pealinn on Moskvas ja rahvas Siberis.''

Eile õhtul, rektor Mark Edwardsi toredal vastuvõtul, küsisin temalt, missugusele kuulajaskonnale mul täna esineda tuleb ja mida sel kuulajaskonnal oleks huvitav kuulda. Professor Edwards soovitas mul kõnelda kaasaegsest Eestist, meie eesmärkidest, saavutustest ja igapäevasest elust. Täna hommikul, väljendades oma sügavat tänu teie ülikooli õigusteaduste audoktoriks valimise eest, leidsin end taas kord rääkimas Eesti kaunist keskaegsest pealinnast Tallinnast, selle hansalinna kiriku- ja müüritornidest, ning tundsin end kuulajate ees süüdlasena. Kas on meie juured liiga sügaval minevikus? Kas oleme liialt kiindunud minevikku, ja seda tuleviku arvelt?

Ehk on see sobiv lähtepunkt, et teile selgitada – Eesti on kogenud midagi, mida teie kogenud ei ole, ning see kogemus on väärtuslik tuleviku seisukohast ja väärtuslik meile kõigile. Ma ei leidnud selle tähistamiseks paremat väljendit kui ''ajaloo tapmine''. Nõukogude okupatsioon minu kodumaal algas ajal, mil vaba maailm ja kolmas maailm seisid silmitsi globaalse dekoloniseerimise raske ülesandega. Paradoksaalsel viisil seisis Nõukogude Liit samal ajal silmitsi täiesti vastuolulise vajadusega tagada koloniaalsüsteemi püsimine oma territooriumil ja võidelda koloniaalsete süsteemidega väljaspool seda territooriumi. Tal oli kasutada üksainus strateegia: rahvuslike identiteetide hävitamine, mida üritati saavutada totaalse venestamise ning nii rahvusliku ajaloo kui ka rahvuskeelte täieliku mahasurumise kaudu.

Nagu ikka, oli nende püüdluste tulemus sootuks vastupidine. ''Ajaloo tapmine'' andis Eestis võimsa tõuke nii meie ajalooteadvuse kui ka keeleteaduse arenemisele. Kõik minevikuga seonduv muutus väärtuseks iseeneses. Väikesi külamuuseume tekkis nagu seeni pärast augustikuist vihmahoogu. Mäletan külaskäiku ühte säärasesse muuseumi, ühele kalurile kuulunud väikesesse küüni täis vanu tööriistu, ajalehti, raamatuid ja mööblit. Eriti uhke oli omanik paki sõjaeelsete sigarettide ja sõjaeelsest ajast pärineva tikutoosi üle. Isamaaliste tunnete ajel lubas ta mul suitsetada ühe sigareti sellest pakist. Teile võib see kõlada anekdoodina, kuid see polnud seda. Selle kaluri meelest oli see tema kohus, miski, mida ta tegi, et Eestit alal hoida. Ma usun, et see seletab, miks me viitame ka oma poliitilistes avaldustes ajaloole tihedusega, mis Euroopas on tundmatu ja unustatud.

Tegelikkuses on Eesti kaasaegne riik selles Euroopa osas, mida tuntakse Baltoskandia nime all, Läänemere – Põhjamaade Vahemere – kirdepoolsel kaldal. Poolteisemiljonilise rahvaarvu ja neljakümne viie tuhande ruutkilomeetrise pindalaga oleme me üks väiksemaid riike Euroopas. Nii väikesel riigil on omad probleemid, kuid ka palju väärtuslikke omadusi, millest me alles nüüd hakkame teadlikuks saama. Ehk olete kuulnud ühe mu poolakast sõbra Adam Mičniku ütlust: elusatest kaladest suppi keeta on lihtne, aga seda, kuidas kalasupist elus kala teha, ei tea keegi. Ometi on Eesti sellega hakkama saanud, ning oma edu eest võlgneme osalt tänu ka oma väiksusele, nagu ka oma ajalookogemusele. Hiiglaslikul tanklaeval kulub kursi muutmiseks kuusteist meremiili. Eesti ent on nagu eskimo kajakk, mis suudab kurssi muuta kohapeal. See seletab meie edu majanduse ja ühiskonna ümberstruktureerimisel koloniaalsest käsumajandusest kaasaegseks vabaks turumajanduseks ja avatud ühiskonnaks.

Viimase kahe aastaga on Eesti veelgi enam integreerunud maailmamajandusse. Me toodame ja ekspordime keemiakaupu, tekstiili, paberi- ja puidutooteid, informaatika-alast oskusteavet, teenuseid. Oleme Euroopas esikohal ekspordi suhtelt sisemajanduse kogutoodangusse. Enam kui 60% Eesti kaubanduskäibest on seotud Euroopa Liidu maadega ning Euroopa Liidu osa otseste investeeringute kogusummas Eestisse on veelgi suurem. Üks meie kõige edukamaid alasid on infotehnoloogia. Oleme selles valdkonnas Kesk-Euroopa juhtiv riik ning kui võrrelda meid Euroopa Liidu liikmesmaadega, jääme vaid pisut maha Suurbritanniast. Möödunud aastal ühinesime Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ning võime nüüd kaasa rääkida maailmamajanduse kujundamises – mängus, mida me seni vaid kõrvalt jälgida olime saanud.

Selles kontekstis mõistate kindlasti, et peame oma välispoliitilisi prioriteete – nimelt Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organsitsiooni NATO täisliikme staatust – realistlikeks ja saavutatavateks. Eesti on astunud kaalukaid samme oma kaitsekulutuste suurendamiseks. Ma pean silmas meie kaitsekulutuste tõstmist kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, mis on NATO liikmestaatuse saavutamiseks nõutav tase. Valitsusel ei olnud kerge säärast eesmärki püstitada, veel vähem saavutada – ja seda nii rahanduslikus kui poliitilises mõttes. Ometi on need kaks eesmärki – Euroopa Liidu ja NATO liikmestaatus – olnud prioriteetsed kõigi kuue minu presidendiks oleku ajal tegutsenud valitsuse jaoks, ning möödunudaastaste parlamendivalimiste eel, vastusena minu kui presidendi otsesele üleskutsele, otsustasid kõikide võistlevate poliitiliste jõudude esindajad üksmeelselt, et kaitsepoliitika küsimused vaidlustamisele ei kuulu.

Niisugune ongi põgus pilt tänasest, uude sajandisse ja uude aastatuhandesse astuvast Eestist. See pilt on optimistlik ning teenib ohtraid kiidusõnu meie sõpradelt. Pean tunnistama, et see kiitus, mis Eestile küll õigusega osaks saab, mulle sugugi mitte alati rõõmu ei tee. See meenutab mulle otsekui mingit äraspidist pilti Robinson Crusoest: näen Eestit välja astumas nõukogude rõhumise süngest laanest ning saamas vaimustuse osaliseks kui üllatavat Reedet, kes hämmastab kõiki annete ja oskustega, mida osatakse oodata vaid Robinsonilt. Ehk on see veel üks põhjus, miks me oma ajaloost nii tugevasti kinni hoiame. Enne Teist Maailmasõda olid eestlased sõbralik ja töökas, elava rahvuskultuuriga rahvas. Saatsime ülikoolidesse märksa suurema osa oma rahvastikust kui Euroopas üldiselt tavaks. Eestis ilmus ühe elaniku kohta kõige rohkem raamatuid maailmas, samuti olime me esikohal teatrite külastamises. Põlevkivitehnoloogia alal kuulus meile maailmas juhtiv koht ning mitmedki lennurekordid saavutati Eesti konstruktorite ehitatud lennukites. Me ise teadsime seda, ning tõeliste soome-ugrilastena ei pidanud me oluliseks, kas maailm seda teab või mitte. Tänapäeva ülemaailmses külakogukonnas seisame silmitsi täiesti uut laadi väljakutsetega: väike rahvas võib globaliseerumise survele vastu panna vaid siis, kui Euroopa ja maailm väikeste kultuuride säilimist vajalikuks peavad. Niisugused väited ei ole poliitikutele alati arusaadavad. Mõnikord on raske seletada, et Eesti vajab Euroopat sama palju, kui Euroopa vajab Eestit. Mu isiklik kogemus Siberi-ekspeditsioonidelt kinnitab, et mets elab alati kauem kui üksik puu; et samaaegselt tehnoloogilise standardiseerumise survega vajame me ka kultuurilise mitmekesisuse vastusurvet, et saavutada see moraalne tasakaal, mille poole Inimene on püüdnud kõikides kultuurides ja religioonides mäletamata aegadest peale. See ongi minu arvates väikeriikide lootus, tulevik ja roll meie igavesti muutuvas maailmas.

Tänan teid.