Vabariigi President Eesti Raamatu Aasta avaaktusel Vanemuise kontserdimajas 23. aprillil 2000
23.04.2000

Kallis Eesti rahvas, lugupeetavad külalised!

Raamatuaasta toimkonna aseesimees Peeter Tulviste kinnitas mulle, et raamatuaastat ei saa ega tohi kaks korda avada. Ja ma avasin selle eile juba ära. Sellepärast olengi siin, kavaleht peos, ning armsa Signe südamest tulevad ja südamesse minevad sõnad ei luba mul jääda istuma.

Miks tähistame Eesti Raamatu Aastat? Tahan edasi minna sellest, mida ütlesin eile õhtul: kui 1525. aastal ei oleks Eesti raamat sündinud, oleksime statistilise tõenäosuse järgi võinud olla sakslased, rootslased, venelased. Kas tõesti trükitud paber, trükitud sõna on nii võimas, et ta võib ajalugu muuta? Jah ja ei. Ja ime on see, et raamatuga hakkas inimene esimest korda oma mälu kandma väljaspool pead. Esimest korda. Ja et ta võiks mälu kanda ka saksa, rootsi või vene keeles – riigikeeled on nad siin olnud kõik, siis mõistame, kuidas me üle noatera pääsesime.

Ja pääsesime teiseski mõttes: mõtlen kodukeelt ja ametikeelt. Ka normannide vallutatud Inglismaal kestis aeg nagu Eestis, aga palju lühemat aega, kus kodukeel oli keel, mida räägiti ja ametikeel oli prantsuse keel. Ka meil oleks võinud nii minna. Ajaloolane Paul Johansen, taanlane – kes sellepärast ei saanud kunagi Tartu Ülikooli professoriks, mille pärast on mul natukene häbi, – on öelnud, et keskajal, kui rahvuse mõiste ei olnud veel välja kujunenud ja ette määratletud, oli keel see, mis määras sotsiaalse keskkonna. Sakslane, kes tegi negatiivset karjääri, eestistus. Eestlane, kes tegi sotsiaalset karjääri, lahkus eestikeelsest keskkonnast ja muutus saksakeelseks.

Mõistame, missugune ime toimus, et esimesele eestikeelsele raamatule järgnes teine ja kolmas. Kuni hakkas põlema see tuli, mis mitte kuidagi ei kinnita Signe Kivi etteloetud vanasõnu. Rudolf Kenkmaa avaldas dokumendi koolide visitatsioonist, kus koolikatsujad tõdesid, et perepojad või -tütred on jätnud talu maha, et minna kooli õppima – 17. sajandi keskpaiku! See uskumatu minek idealismi, valguse poole kõigi rahaliste huvide kiuste – see on olnud Eestile ürgomane. Võib-olla eksin, kui seda seon leige ristiusu vastuvõtuga, mille pahupoolele jäi usk sõna jõusse: paberile raiutud sõna on suur jõud.

Kolmandaks vägitegu, et Eesti – üks Euroopa väiksemaid populatsioone – suutis 20. sajandi alguses, Esimese ja Teise maailmasõja vahel oma tahumatust, raskest ja raskepärasest keelest luua rafineeritud keeleinstrumendi, mida sai kasutada ülikoolides. Sündis meie täpne kõrghariduse keel. Ja see on lähedane imele. See sai Uppsala ja Johannes Aaviku kaudu ise eeskujuks paljudele Aafrika rahvastele. Meie ise oleme eeskujuks maailmale – kas see ei ole ime?

Ja see kõik on alguse saanud Eesti raamatust.