Vabariigi President rahvusvähemuste ümarlaua istungil Viru hotelli konverentsisaalis 28. aprillil 2000
28.04.2000

Mu daamid ja härrad!

Kirjutan mõne minuti pärast alla dokumendile, mis on ka teie ees ja kust ma kõigepealt loen teile ette rahvusvähemuste ümarlaua koosseisu. Leiate siit nii vanu tuttavaid kui ka uusi nimesid:

Dajan Ahmet, Aimar Altosaar, Viktor Andrejev, Hanon Barabaner, Aleksander Dusman, Rafik Grigorjan, Jevgenia Gurin-Loov, Klara Hallik, Sergei Ivanov, Rein Järvelill, Agu Laius, Aap Neljas, Aleksei Semjonov, Mihhail Stalnuhhin, Aleksander Stern, Jüri Tammaru, Mai Treial, Andra Veidemann, Raivo Vettik, Triin Vihalemm.

Kirjutan sellele alla, nagu öeldud, mõne hetke pärast.

Mul on meeles minu esimene ülesastumine oktoobris 1992, kui ütlesin midagi, millele ma isegi eriliselt ei mõelnud, aga mida väga paljud tõstsid esile. Ütlesin, et tahan olla ja luban olla kogu Eesti rahva president. Ja nagu hiljem selgus, seadsin ennast selle lihtsa, enesestmõistetava lausega opositsiooni valitsusega. Oli valitsus oma poliitikaga, mida ta püüdis küll nimetada Eesti Vabariigi poliitikaks, ehkki parlamentaarses riigis saab tegemist olla alati üksnes valitsuse poliitikaga. Ja oli minu nägemus Eestist, nagu me teda raamatute ja mina oma mälestuste järgi mäletan Teise maailmasõja eelsest ajast.

Ma võin teile lihtsalt öelda, et halb poliitik on see, kes ei aktsepteeri realiteeti. Aga halb poliitik on ka see, kes realiteeti nähes ei püüa realiteeti vormida paremuse poole. Ma arvan, et ümarlaua loomine andis väga paljudele, nii eestlastele kui ka meie rahvusvähemustele kõigepealt ühe lootuse: et on tekkinud teatud tööriist. Võib-olla need lootused ei ole alati täitunud (halb sõna, mida Johannes Aavik soovitas; ütleme siis): teostunud. Ja tõtt öelda olin ka ise pettunud, kui selgus, et praegu arvab 46% eestlastest, et siinolevad venelased võiksid lahkuda Eestist, – nagu mulle mu abilised ette kandsid. Aastal 1992, kui ma sellesse ametisse astusin, niisuguseid uurimusi ei korraldatud. Ja meil on võimalik ainult oma sisetunde järgi öelda, kas see protsent on suurenenud või vähenenud. Olen täiesti veendunud, et see protsent on oluliselt vähenenud. Ja ma ei ole isegi mitte väga kindel, kas see protsent peegeldab realiteeti. Kui ma liigun mööda Eesti maastikku, olen täiesti veendunud, et teineteise mõistmine on palju suurenenud. Ja mõnikord on ta ka liigutavalt suur.

Tahan teile rääkida ühe väikese episoodi, mis on mind väga sügavalt mõjustanud. Mõned aastad tagasi avasin kodukaunistamise aasta. See on traditsioon, mis ulatub samuti sõjaeelsesse aega ja mis oli siis väga aktiivne. Kodukaunistamisaastasse suhtusid mõned tuntud meediategelased irooniliselt. Hoopis teisiti suhtus sellesse Eesti rahvas. Mul on olnud väga palju liigutavaid kokkupuuteid. Aga võib-olla kõige tähendusrikkam kõigist oli see, et esimene, kes vastas kodukaunistamisaasta üleskutsele – ja ma pöördusin ennekõike noorte poole –, oli noor vene tüdruk Anastassia Kohtla-Järvelt väga ilusa kirjaga, mis mind väga liigutas. Kirjutasin talle samal õhtul vastu – mauhti, nii nagu ma olin harjunud seda vanasti tegema. Ma ei jälginud Anastassia elukäiku, sest peale aadressi ma temast midagi ei teadnud. Möödunud aastal aga tuli temalt kiri, kus ta kõneles sellest, et ta on oma gümnaasiumiõpingud lõpetanud, et tahab oma elu pühendada Eestile, et on läinud edasi õppima.

Ma arvan, et see on väga ilus reeper, väga ilus kujund, väga ilus sümbol sellel teel, mida me nimetamegi tegelikuks integratsiooniks. Mind alati hirmutavad komisjonid, konverentsid, teesid, eriti siis, kui on tegemist lihtsate ülesannetega. Mis on see ülesanne, mida me oleme mahutanud sõnasse ''integratsioon''? Ei midagi rohkemat kui see, et iga Eestis elav inimene tunneks endas armastust ja vastutust Eesti eest. Ja vastutuse kaudu tulevad ka kohustused ja õigused. Anastassia tundis seda ja ma olen tema üle uhke. Ja ma tahaksin, et see ühtne tunne - et me ehitame oma kätega ühte kodumaad, et meil igaühel on eri suhe, aga see kõik koondub ühel eesmärgil, – ei realiseeruks mitte niivõrd konverentsides, vaid meie igapäevases elus.

Aitäh!