Vabariigi President Londoni Ülikooli Slaavi ja Ida-Euroopa Uuringute Instituudis 8. märtsil 2000
08.03.2000

Härra rektor,
professor Branch, mu hea sõber,
daamid ja härrad!

Mul on tõesti hea meel, et võin Londoni ülikoolis nüüd juba teist korda teile kõnelda Eestist. Mäletan tänaseni seda sooja huvi, mida tundsite kaheteistkümne aasta eest selle Inglismaal nii tundmatu maa vastu. Kui mind ei oleks toetanud professor Branch ja tema raamatukogu, kus avastasin oma üllatuseks Eestile pühendatud raamatuid, millest mul aimugi ei olnud, oleksin ennast tundnud peaaegu nagu Livingstone Royal Geographic Society ees. Doktor Livingstone, pean teile tunnistama, esineb vist kõigis mu eestikeelsetes raamatutes, ainult Aafrika asemel on kulissiks Siber. Kui ma praegu oma kunagiste reisikaaslastega kohtun, kõnetavad nad mind lausega, mis esimest korda kõlas Aafrikas ja teist korda meie seiklusrikkal ekspeditsioonil Kamtšatka poolsaare absoluutselt tühjal Vaikse ookeani rannikul, nimelt: ''Doktor Livingstone, I presume?''

Ei ole midagi põnevamat, kui kõnetada auditooriumit, keda sa ei tunne. See vahest ongi olnud mu elukutse. Mis on meil ühist? Kas on viisakas näidata teile minu mansetinööpe, millel esimeses reas istujad avastaksid Windsorite kolm lõvi? Ja selgitada, et meie vappide minevik on Eesti ja Inglismaa ajalugu kokku sidunud juba aastal 1030, kui eestlased liidus Inglise ja Taani kuninga Kanutiga kaitsesid Tartu kindlust Novgorodi vastu? Või kas peaksin osutama sellesama linna piiskopile – Dietrich III Damerow oli ta nimi –, kes kolm ja poolsada aastat hiljem taotles Inglise kuningas Richardilt, et too võtaks Tartu piiskopkonna oma kaitse alla? Või osutada tavale, mille kohaselt Tallinna õpetatud dominiiklased lõpetasid oma haridustee Oxfordis? Võiksime sedalaadi ajalooliste anekdootidega sillutada päris kena postmaantee Eesti ja Inglismaa vahele. Kui seda tööd teha süstemaatiliselt ja andunult, nagu protestantlikele eestlastele kombeks, sisaldaks tulemus ka argumente, miks eestlased peavad ennast nii enesestmõistetavalt niihästi Euroopa Liidu kui NATO tulevasteks liikmeteks. Mind ei häiriks seesuguse maantee ehitamisel vähimalgi määral niisugune geograafiline pisiasi, et Inglismaa on saar. Ka Eesti on saar. Võib-olla peaksingi siit algama.

Eesti on saar Indo-Euroopa keelte ookeanis, ja ta ilmus veepinnale ammu enne seda, kui meid ümbritsev ookean muutus indoeuroopalikuks. See on väga väike saar, kõigest 45 000 ruutkilomeetrit, ja ka väga väikese asustusega, alla pooleteise miljoni elaniku. Kui ma ütlen saar, siis tähendab see peaaegu täpselt sedasama, mida te Inglismaal mõtlete saare all: splendid isolation. Eelmise aastatuhande vältel käisid kõik meie kontaktid Euroopaga üle mere. See ongi vastus eestlase kõige olulisemale küsimusele, nimelt: miks me ei ole Indo-Euroopa ookeanisse ära uppunud, vaid suutnud oma identiteeti säilitada. Saar, nagu te seda omast käest teate, ühendab endas kahte vastandit: olles saar, on ta samas maailmale enam avatud kui sisemaa. Ta on vastand mausoleumile või muuseumile. Ta on avatud kõigile välismõjudele, kuid just niipalju, kui navigatsioonihooaeg, toll, uudishimu ja turg seda lubab. Selles suletuse ja avatuse pidevas kahevõitluses peitubki minu arvates vastus küsimusele, kuidas arvult väike kultuur suudab ennast säilitada. Kui lasta silmadel libiseda üle aastasadade, tuleb mulle alati meelde tsitaat Norbert Wienerilt, mida ma ühtelugu kordan: ''Me pole mitte aine, mis on jääv, vaid kujundid, mis ennast säilitavad.'' Selles lihtsas lauses on kesksel kohal eeldus, et enesesäilitamise ja enesesalgamise vahel valitseb mõnesugune tasakaal. Kõik üleliia kiiresti muutuv puruneb. Kõik üleliia alalhoidlik kivistub. See on Eesti ajalookogemus, milles teie jaoks ei ole midagi uut peale tõsiasja, et samasugusele kogemusele on jõudnud ka Euroopa üks kõige väiksemaid rahvakilde ja et see kogemus on meil üle viie tuhande aasta vana. Vahest isegi üle kümne tuhande aasta, kui võtta aluseks meie ajaloolist geneetikat, mis viimastel aastatel on professor Richard Villemsi juhtimisel jõudnud erakordselt põnevate järeldusteni.

Mind on alati huvitanud see nähtamatu mehaanika, mis luustiku kombel hoiab koos ühe kultuuri identiteeti. Professor Branchi ja minu ühine sõber, hiljuti surnud Soome akadeemik Matti Kuusi avaldas juba aastate eest Soome suulisele traditsioonile pühendatud raamatu paradoksaalse pealkirja all ''Kirjutamata kirjandus''. Minu kaks viimast ekspeditsiooni viisid mind Lääne-Siberisse Irtõši harujõe Amnja ülemjooksule, kus me kahel suvel filmisime ostjakkide karupeiesid. See on lauludest, tantsudest ja tegevustest koosnev viiepäevane rituaal, mille sisuks on andestuse palumine tapetud karult, kelle järglaseks see soome-ugri hõim ennast peab. Oma mahult moodustaksid need laulud umbes kaks Vana Testamenti. Olgu mööda minnes öeldud, et sealgi algab igapäevane elu alles pärast veeuputust, niisiis on ostjakkide kirjutamata kirjandus ja Vana Testamendi kirjutatud kirjandus vanuselt võrreldavad. Kuidas suudab kirjaoskamatu kütt või kalastaja oma peas kaasas kanda tervet raamatukogu ja sellele lisaks veel kõiki zooloogilisi, botaanilisi, geograafilisi, astronoomilisi ja meteoroloogilisi teadmisi? Vastus on paradoksaalne: ta ei tea teksti peast. Ta ei kanna teksti taskuraamatuna endaga kaasas. Ta taasloob iga kord mikroskoopiliste täiendustega uue teksti, ning meie teisel ekspeditsioonil avastasime karupeiede tekstis oma eelmise suve filmikaamera. See on kena näide, mida võime kiviajast jälgida kirjutatud kirjanduse aegadesse. Kas ka edasi?

Ma arvan, et siit lähtudes võime öelda, et Eesti väikeses kultuuris ja ajalookogemuses võib olla midagi, mis Euroopas puudub. Niisiis loob see meie vahele võimaluse dialoogiks. Eesti vajab Euroopat ja samavõrd vajab ka Euroopa Eestit. See võib kõlada pretensioonikalt, väikeriigi uhke eneseõigustusena. See ei ole seda. Peame endalt küsima, mis tegurid nihutasid loodusvaradelt vaese Euroopa poolsaare maailmamajanduse etteotsa, selle mootoriks? Usun, et vastus peitub erinevate kultuuride paljususes ühel suhteliselt väikesel pindalal. Kultuuride paljusus, teiste sõnadega mõtteviiside ja maailma nägemise paljusus ehk diversiteet on tõusnud meie aja kõige võimsamaks tootlikuks jõuks. Täna ja siin, Londoni ülikoolis sobib siia juurde lisada: ajaloo muutuste kiirus sõltub kommunikatsiooni suurusest.

Ka selles mõttes on Eesti veenev näide. Kolmekümne aasta eest jõudis kunstiajaloolane Helmi Üprus järeldusele, et Lääne-Euroopa suurematel stiilivooludel kulus eelmisel aastatuhandel keskeltläbi kaksteist aastat, et jõuda Eesti talurahvakultuuri ja selles juba eestipärasel kombel taaskajastuda. Veelgi veenvam on viis, kuidas me oma ajalookogemust oleme asunud realiseerima pärast iseseisvuse tagasivõitmist 1991. Püüdke hetkeks kujutada, mida Eesti-taolisele saarele, mis asus Põhja-Euroopa kõige kaubateede ristmikul juba Tacituse aegadest peale, – mida meile tähendas Nõukogude Liidu raudne eesriie. Eesti rannajoonest pikkusega üle 3700 kilomeetri oli juurdepääsuks avatud – ja sedagi ainult päevavalgel – vähem kui kaks protsenti. Ülejäänud rand oli okastraadiga suletud ja sealpool okastraati künti ja rehitseti kogu määratu rannariba nõukogude piirivalve poolt kord kuus või kord nädalas üle. Niisugune oli ''Raudne eesriie'' seestpoolt. Olime viiekümneks aastaks täielikult isoleeritud avatud maailmast, kuid – ja see on minu arvates oluline – olime sellest vägagi teadlikud. Realiseerisime oma ajalookogemuse pärast iseseisvuse tagasivõitmist sel viisil, et investeerisime kõigepealt kommunikatsioonide taastamisse. Tänaseks on Eesti interneti tiheduselt eespool Prantsusmaast, Itaaliast, Portugalist, Iirimaast, Hispaaniast, Kreekast ja kõigist nendest riikidest, keda me kunagi nimetasime Varssavi pakti liikmeteks ja nüüd nimetame taas Kesk-Euroopaks. Üle kümne protsendi Eesti pankade klientidest kasutab internetipangandust. Eile küsiti minult EBRDs, kuidas me seda saavutasime. Ma ei ole väga kindel, kas mu vastus veenis pankureid, kui ütlesin, et määrav on ennekõike tahe. Tahe on väikerahvastel nähtavam kui suurrahvastel. Tahe avaldub meil umbes nagu perekonnas, kes on otsustanud mitte sõita lõunasse puhkusele, vaid selle arvel ehitada oma kodule uus katus. Siingi tuleb osutada kahele asjaolule: esiteks peate olema veendunud, et vana katus ei kõlba kuhugi; ja teiseks peate olema veendunud, et mitte keegi peale teie enda teile uut katust ei ehita. Arvan, et selles tuleks näha protestantlikku eetikat, ning ka väiksema riigi suuremat läbipaistvust. See on osutunud atraktiivseks välisinvestoritele ja seletab põhjusi, miks Eesti on Kesk-Euroopa riikides esikohal investeeringute mahult ühele inimesele.

Tahe on muidugi osa sellest keerulisest mõistest, mida me nimetame identiteediks. Vene keisririigi ja tema poliitika jätkaja, Nõukogude Liidu üheks sise- ja välispoliitiliseks prioriteediks oli oma üha paisuva riigi ääremaade venestamine. Sellel olid kahesugused tagajärjed. Esiteks, Venemaa siseprovintside vaesumine ääremaadega võrreldes, kuhu Vene keskvalitsus investeeris enam, et ääremaadele suunata vene tööliskonda ja saavutada venekeelne enamus. Teiseks, – paradoksaalsel kombel kiirendas venestuspoliitika 19. sajandil Eesti rahvuslikku liikumist, mis kulmineerus enesemääramisõiguse teostumisega 1918 ja Eesti Vabariigi eduka kaitsmisega Vabadussõjas Punaarmee vastu. Arvan, et Eesti Vabariigi parimaks saavutuseks enne Teist maailmasõda oli eestikeelse kõrghariduse kujundamine. Füüsika, keemia, mikrobioloogia, ajukirurgia, stellaarastronoomia õpetamine eesti keeles täpsete terminite varal, teiste sõnadega kõigiti kaasaegse akadeemilise metakeele loomine ja kasutuselevõtmine oli uskumatu saavutus. Vaevalt me ise olime selle tähtsusest teadlikud. Eesti keelekorraldus on pärast Teist maailmasõda olnud eeskujuks paljudele arenguriikidele. Pikemalt on sellest kirjutanud Uppsalasse põgenenud keeleteadlane Valter Tauli. Peaksin siia lisama, et eesti keelde tõlgitud raamatute hulgalt jõudis Eesti enne Teist maailmasõda esikohale Euroopas.

Nõukogude okupatsiooni venestamispoliitika oli impeeriumi-aegsega võrreldes brutaalsem, aga ka primitiivsem. Olin algaja üliõpilane, kui okupatsioonivõimud arutasid Tartus ladina tähestiku asendamist kirillitsaga, – mis Moldaavias oligi läbi viidud. Te mõistate, et seesuguse surve paradoksaalseks tulemuseks oli Eesti rahvusliku identiteeti tugevnemine, fennougristika, etnograafia, isegi arheoloogia sulandumine Eesti muusikasse, kirjandusse, kujutavasse kunsti, teatrikunsti hoopis suuremal määral kui Inglismaal või teistes normaalsetes riikides. Olukord meenutas aurukatelt, mida on köetud viimse piirini. Mida tähendab: viimse piirini? Niipea, kui olime likvideerinud Nõukogude võimu ja selle tsensuuri, paiskus Eesti raamatuturule mitte sahtlitesse peidetud dissidentlikku kirjandust, vaid sõnaraamatuid. Eesti ajaloos ei leidu aastakümmet, mis oleks olnud nii rikkalik sõnaraamatute poolest, nagu aastad 1990-2000. Ma söandaksin siit järeldada järgmist: mida väiksemaarvuline on kultuur, mida haavatavam ta on, seda teadlikum on ta emakeelest kui oma identiteedi peamisest kandjast. Siit tuleneb ka eestlase suhtumine Euroopa Liitu: Euroopa Liit on paratamatus, kuivõrd see on kahest pahest väiksem. Kuid olgu see riikide liit, mitte liitriik. Euroopa Liit on seda tugevam, mida tugevam on tema liikmesriikide ja nende regioonide identiteet.

Lõpuks lubage tagasi minna ajalukku ja peatuda seigal, mis on seotud Eesti okupeerimisega Punaarmee poolt 17. juunil 1940. Seda juhtis Stalini emissar, juba tollal nõukogude hierarhia tippu kuuluv Andrei Ždanov, ''vaenulike rahvuste'' termini looja, mis teda lähendab Alfred Rosenbergile. Kvislingite värbamiseks Eestis andis Ždanov mõista, et Eestile on ette nähtud ''rahvademokraatliku'' riigi tulevik, midagi Mongoolia või Tannu-Tuva taolise protektoraadi taolist oma lipu, raha ja kirjamarkidega. Käputäis vasakintellektuaale läkski õnge ja sai mõne nädala vältel nautida peaministri või välisministri tiitlit. Siis inkorporeeriti Eesti pikema jututa Nõukogude Liitu.

See oli Stalini fataalne viga. Esiteks, – Eesti hakkas oma identiteeti määrama eituse kaudu, see tähendab: kõik, mis Moskvast tuli, oli Eestile vaenulik. Nii ei tekkinud Eestis kunagi pinda sellele, mida ajalugu nimetab DDR-patriotismiks, küll aga sündis uskumatult palju anekdoote ja rahvaluulet Kremli valitsejatest. Teiseks, – Eesti, Läti ja Leedu kaudu pääses raudse eesriide taha iseseisvuse ja demokraatliku riigikorra viirus. Nagu iga viirus, oli ta latentses olekus, kuni tingimuste muutudes ta hakkas paljunema, sundis Nõukogude juhtkonda omaks võtma Hitleri-Stalini pakti ja seadis totalitaarse süsteemi silmitsi probleemidega, mille raskuse all süsteem lõpuks purunes.

Ka see on ühe väikeriigi ajalookogemus.

Ma arvan, et tänane Eesti kannab endas mitmeid küsimusi ja ka mõningaid vastuseid.

Esiteks. Kahekümne esimesel sajandil on Eesti asunud kujundama endale uut identiteeti. Me ei ole enam see homogeenne riik, mis enne sõda, kus saksa ja rootsi vähemused olid osa meie tuhandeaastasest minevikust ja suur osa venelasi põgenikud Venemaalt, kes hiliskeskajal leidsid endale Eestis peavarju usulise tagakiusamise eest. Nad kõik olid lojaalsed Eestile ja võitlesid kõik Eesti iseseisvuse eest, sageli oma rahvuskaaslaste vastu. Side õigusriigiga oli tugevam sidemest emakeelega. Sootuks erinev olukord avanes Eestis pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist: üle veerandi Eesti elanikkonnast olid venelased, kes olid Eestis uusasukad. Mõlemapoolsele umbusule lisandus Eesti poolel ajalooline õigus, sageli ka põhjendatud umbusk endiste sõjaväelaste suhtes. Meie venelaste jaoks osutusid Eesti heast tahtest tugevamateks mõjutajateks siiski Eesti majanduslikud edusammud ja Eesti õigusriik. Ma arvan, et Eestist võib kujuneda Euroopa Liidule eeskuju, kuidas eesmärgikindel väikerahvas suudab ületada mineviku pärandi ja integreerida Eesti kodanikkonda vähemuse, kes rõõmuseguse üllatusega on endale avastamas Euroopat.

Teiseks. Oleme omaenda ajaloo oma vankri ette rakendanud liitumiskõnelustel Euroopa Liiduga. Meil on silmade ees ajalooline Hansa – ja Tallinna Mustpeade maja fassaadil ka Londoni vapp – ning teadmine, et selle ajaloolise ühenduse efektiivsus toetus ennekõike ühtsele õigussüsteemile. Õigus ja kodaniku heaolu on meie ajaloolises kogemuses kesksel kohal, ning liitumisläbirääkimised annavad sellele väärtusele üksnes kaasaegse vormi.

Kolmandaks. Olen palju kõnelenud keelest ja sõna võimust ja tahan seda lõpetuseks veel kord teha. Edasiliikumisel kirjutamata kirjanduselt kirjutatud kirjanduse maailma on määratult kõrge lävepakk. Võiksin öelda, et niipea kui sõna on kirja pandud, on kultuur ühe sammu võrra lähemal surematusele. Kuid tänane kultuur külastab üha harvemini trükitud sõna. Järjest suurem on see informatsioonivoog, mis jõuab meieni pildi kaudu. Sõna on muutumas heliliseks dekoratsiooniks pildi juurde, mis tabab inimese teadvust hetkega, kuid sootuks teisiti kui sõna.

Kas uus sajand tähendab hüvastijättu trükitud sõnaga?