Vabariigi President Leicesteri Eesti Majas 11. märtsil 2000
12.03.2000

Mu kallid kaasmaalased!

Vaatasin seda kolme lõviga Eesti vappi siin selja taga ja mõtlesin, kui palju aega võis kuluda selle valmistajal. Jäin üldse mõtlema, kuidas olete jõudnud siia põgenike ja pagulastena: need raamatud ja laulud pole teil ju mitte kohvrites kaasas olnud, vaid need on kõik enamasti mälus kaasa toodud. Ja see Arthur Võõbuse suurtöö on teie töö mälestusmärk.

Lasin silmade eest läbi joosta kõigil Eesti Majadel, kus olen olnud: Stockholmis, New Yorgis, Torontos, Los Angeleses, Bradfordis... ja nüüd siin. Kuid peaksin lisama veel ühe Eesti Maja, mis kandis küll teist nime ja mis loodi Helsingis ajal, mil Soome valitsus veel natukene pelgas Venemaad. Talle anti Friedebert Tuglase nimi. Kõikides nendes majades tulid kokku inimesed, et rääkida Eestist ja mõtelda Eestist.

Mind on teinud vahel kadedaks see kokkukuuluvustunne, mis on meid ühendanud seda tugevamini, mida suurem on häda ja õnnetus. Mõtlesin selle mehe peale, kes hankis tüki puud ja joonistas sinna peale selle Eesti vapi.

Võõral maal tuli ju kõike uuesti alustada. Selle kodueestlased sageli unustavad. Nad näevad, kui palju on Eesti maha jäänud – mida on Eestile tähendanud viiskümmend aastat raudse eesriide taga. Maailm on ju edasi läinud. Eriti ajal kümmekond aastat tagasi oli kodueestlastel kadeduseuss südames, kuna noortel oli raske kujutleda, millisest nullpunktist tuli 1944. aastal alustada, kui üldse õnnestus Eestist põgeneda. Ja need, kellel ei õnnestunud, viidi ida poole, ja vaid väikesel osal õnnestus sealt tagasi tulla.

Võrdlesite siin Eestit Iisraeliga. Ja teil on õigus. Maailmas pole palju riike, kes oleksid kaotanud veerandi kodanikest. Kujutage seda ette Inglismaal, Prantsusmaal, Hispaanias või Saksamaal! Selles mõttes on meie võrdlus Iisraeliga õigustatud.

Ükski teine vikat pole nii sügavalt lõiganud me kehasse. Seda enam on imeteldav, et teil on olnud jõudu ja tahet ka neil aegadel, kui oli vaja annetuste kogumiseks mütsiga ringi käia mööda Eesti Vabariigi kodanikke, et luua siin endale selline Eesti kodu. Oma lipu ja oma vapiga. Oma armastuse ja truudusega. Sellega võime eeskuju anda paljudele rahvastele ja riikidele. Selle eest tuleb teid tänada: Eesti pagulaste töö Inglismaal, Rootsis, Kanadas ja mujal on aidanud säilitada Eesti nime maailma poliitilisel kaardil ajal, kui ta oli Vene võimu poolt pühitud maailma geograafiliselt kaardilt. Nii toetasite Eesti Vabariigi järjekestvuse hoidmises meie diplomaate.

Järjekestvus on see nurgakivi, millele oleme oma riigi rajanud. Tänapäeval ei anna vägivald okupeerijaile õigust vallutatud maa ja rahva üle. Järjekestvuse alusele toetudes oleme taastanud Eesti Vabariigi, sellele toetudes saime uuesti 1990-1991 koonduda oma lipu alla ning taastada demokraatliku riigikorra ja valida Riigikogu. See pole mitte uus Eesti, vaid sellesama jätk, mis loodi 24. veebruaril 1918. Sellesama õigussüsteemi jätk koos keele, nendesamade koolide ja isegi keemia- ja ajalootundidega. Tahame, et niisugust Eestit jätkaksid ka meie lapsed ja lapselapsed. Siin loeti ette Juhan Jaiki – ja tõepoolest tundub, et maailmas leidub ka muid paiku, kuhu kodu rajada kui just vulkaani äärde. Olen vahel soovind, et meie naaber oleks näiteks Kanada, aga nii see ju pole.

Me võitleme Eesti oleviku ja eriti Eesti tuleviku eest. Võtame arvesse kõik vead, mis on Eestis tehtud, ja teeme oma järeldused: Eesti võib ainult siis kindel olla, kui Eesti on Euroopa Liidu liige. Peame olema valmis selleks, et palju otsuseid tehakse siis Brüsselis. Aga kui tuleb valida kahe pahe vahel, siis otsustagem enne kümme korda Brüsseli kui kordki Moskva kasuks.

Meie teine eesmärk on NATO. See on raske ülesanne. Sest Eesti Vabariigi sõjavägi, mille Eesti lõi Vabadussõjas käigult, seda pole. Pole ohvitsere. On ainult raamatud ja mälestused, et oleme suutelised 100 000 meest Eesti lipu alla koguma, kes said Vabadussõjas jagu Punaarmeest. Palju rõõmu teeb praegu Kaitseliit, kus on mehi, kes mäletavad vastupanu 1944 ja järgnenud metsavennaaegu. Ja meil on ka väike rühm Eesti ohvitsere, kes on saanud hariduse paljudes NATO riikides, USAs, Taanis või Rootsis, Soomes.

Need on vahendid, mille abil püüame Eestit ehitada jõukaks, rõõmsaks ja enesekindlaks, et need laulud ja Juhan Jaigi sõnad – et meie keel ja töö kestaksid sellel väikesel maal igavesti. Ja ongi kõik.