Vabariigi President 456. Schaffer-kogunemisel Bremenis 11. veebruaril 2000
11.02.2000

Lugupeetud härrad,

Eesti riigipeana on mul kohustus, õigus ja ennekõike rõõm kõnelda sellest, mis seob Eesti Vabariigi pealinna Tallinnat, kunagist vaba hansalinna Revalit, vaba hansalinna Bremeniga. See on muidugi aeg ja ruum ning veel midagi, mis, nagu te äsja kuulsite, on peidus suure kivi taga. Ta on peidus Eestis, kui võtta pärimust tõe pähe, aga ta on ikka veel peidus Bremenis, kui võtta appi statistika.

Kõigepealt ajast. Bremeni linna raamatukoguhoidja Johann Georg Kohl, tagasi jõudnud oma Ameerika-reisilt, avaldas artikli, milles üsna kaasaegsel moel olid kadunud kaugused. Sadamalinnades, nagu ehk mäletate, oli kaugustel – ja on seda veel praegugi – teine väärtus kui sisemaal. Kaugused olid see õhk, mida sadamates hingati ja millest elati. Lühidalt, teie linna raamatukoguhoidja kirjutis kandis pealkirja ''Liivimaa, Ameerika ja uus börsimaal Bremenis.'' Ja kui Düsseldorfi kunstniku Peter Janseni maal uues Bremeni börsihoones 3. augustil 1872 sisse õnnistati, kinnitas Kaubanduskoja esimees pidulikult: ''See, mida me siin kujutatuna näeme, toimib ka tänapäeval: Bremeni kaupmehed kinnitavad kanda kõigis maailmajagudes.''

Nii kunstnikku Peter Jansenit kui maali tellijat oli inspireerinud Tartu kunstnik Ludwig von Maydell, keda me tunneme eesti muinasjuttude illustreerijana. Aastail 1839 ja 1849 avaldas ta Eesti hansalinnas Tartus kahes köites ''Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemereprovintside ajaloost.'' Üks neist piltidest kujutabki Eesti, Läti ja Leedu avastamist kaupmeeste poolt, kes olid oma hansakogega jõudnud meie randa. Mastis lehvib lipp Bremeni võtmega. Kaldal käib elav kaubavahetus, nagu me seda mäletame James Cooki reisikirjadest või minu lapsepõlvelemmikust ''Robinson Cruso'est'': metslastest daamid on vaimustatud peeglitest ega suuda seda tsivilisatsiooni-ime küllalt imetleda, meeste poolehoid seevastu kuulub rohkem alkohoolsetele jookidele. Maydell illustreerib täpselt ja huumoriküllaselt oma aja populaarset ajalooõpikut, kust loeme sõna-sõnalt: ''Nii elasid meie kodumaa elanikud õnnelikus eraldatuses ülejäänud Euroopast, tundmatud, aga ka vabad kadedusest ning rahul oma esiisade kommetega.'' See Rousseau'lik idüll rändas raamatust raamatusse järjest uute detailidega, otsekui oleksid autorid ise viibinud kaheteistkümnendas sajandis. Idüll sütitas fantaasiat ja sünnitas uusi tegelasi. Ma ei imestaks, kui nad praegugi veel veinivaatide vahel oma vahetuslaata peaksid, sest stseeni algallikaks on usaldusväärne Liivimaa
13. sajandi kronist Läti Henrik. Temast omakorda leidis inspiratsiooni Eesti kõige kuulsam ajalookroonik Balthasar Russow Tallinnast, kes oma raamatu pühendas ''auväärsetele, lugupeetavate, kõrgesti õpetatud härradele, kiiduväärse keiserliku vaba riigilinna Bremeni linnapeadele ja raevanematele.''

Nii sõlmuvad Tallinna ja Bremeni sidemed. Russow, lisagem möödaminnes, ei võinud teada, et Läti Henrik, keda ta kasutas, ei ole Bremeni kaupmeeste avastusretkest sõnagi kirjutanud. See on Läti Henriku Kroonikale hiljem juurde lisatud.

Võiksime selle loo kõrvale heita kui legendi, kuid legend, kord sündinud, lakkab olemast legend. Tõsi, ta ei muutu ka ajalooks, kuid teda võib interpreteerida kui rahvaluulet, see tähendab lõppkokkuvõttes ikkagi kui fakti. Bremenil on teadupärast olnud keskne roll Põhja-Euroopa kristianiseerimisel ja ülalkirjeldatud legendi pikaajaline käibimine on ennekõike sellega seletatav. Bremeni peapiiskop Adalbert oli ju Birka piiskopiks määranud Hiltinuse (Johannese), kelle piiskopkonda kuulusid Findia ja Hestia saared, nüüdisnimedega Soome ja Eesti. See eeldas aga vähemalt ühe kirikukogukonna olemasolu nii Soomes kui Eestis. Kui Adam von Bremen mõned aastakümned varem külastas Taani õukonda, jutustas kuningas talle uhkelt kiriku ehitamisest Läänemere idakaldale, mis näib osutavat Eestile juba aastal 1070. Seegi ei ole vanim piir: ''Germania'' 45. peatükis kirjeldab Tacitus Läänemerd ja eestlasi seoses merevaigu ja põlluharimisega. Õhtumaa avastusloo kõige koomilisemaid peatükke on see, mille pealkirjaks võiks olla ''kes keda avastab?'' Vene kultuuritraditsioonil on olnud raske leppida Challengeri väitega, et inglased avastasid Venemaa. Veelgi problemaatilisem on Läänemere avastuslugu: olen teda nimetanud Põhjala Vahemereks mitmel põhjusel, osalt ka selle tõttu, et ta on aegade hämarusest alati omal kohal olnud, mis on ju üsna loomulik, aga ka aktiivset kasutamist leidnud, mis seab tema avastamise küsimärgi alla. Kuid araabia mündileidude rohkus ranniku ja iseäranis sadamalinnade ümber näib küll kinnitavat vanima Vene kroonika suursugust pilti veeteest, mis ümbritses Euroopat vägagi täpselt seda joont mööda, mis juba kreeklastele oli Euroopa välispiir: pean silmas mõistagi Soome lahte, Laadogat, Ilmeni järve ja Dnepri jõge koos Musta mere ja Vahemerega. Peaksime nimetama ka aolinnu, ennekõike Schleswigit, Aldjeiuborgi Laadoga ääres Neva alguses ning mõistagi Novgorodi, keda kõiki iseloomustab ühine joon: kõik kolm olid mitme etnilise komponendiga linnad, mille püsimine on mõistetav ühel eeldusel: neis valitses tõhus muinasõigus. Nii omandab Bremeni roll Läänemere avastusloos sootuks teise aktsendi: kui Bremeni vanimad kontaktid Läänemerega olid ennekõike seotud kristliku misjonitööga ja alles seejärel ning vähemal määral merekaubandusega, – kas ei järeldu siit, et kaubanduslik konkurents oli Läänemerel hansa-eelsel ajal küllalt tugev? Ja andis tõuke keskaegse Hansa kujunemisele ning minu kodulinna Tallinna hoogsale arengule? Nagu näete, ma väldin väidet, et Hansa kaupmehed on asutanud Tallinna või Riia või Tartu. Euroopa asustusajalugu on olnud esimesel aastatuhandel nii intensiivne, et on raske leida paiku, mis oleksid teisel aastatuhandel poliitilise tahteavalduse kaudu rajatud ja asustatud. Ka Peterburi ei rajanud Peeter I tühjale kohale, vaid vana Rootsi linna asemele. Iseasi, et mõned aolinnad said linnaõiguse ja mõned ei saanud. Niisiis näen ma linna rajamises mitte kunstnik Maydelli romantilist pilti, vaid õiguslikku akti: Hansa lõi ühtse õigusruumi, mis ühendas üle saja linna ja integreeris Eesti Euroopa õigusruumi. Bremenis on mul mõistetav kiusatus nimetada ka Läänemere eeliseid: ajaloos on ülekaalus olnud ida-lääne-suunalised kontaktid. Seda mõõdustikku, mida meie kutsume nüüd laiuskraadideks, nimetasid araabia geograafid kliimadeks. Lääne-ida-suunalised kontaktid ei väljunud oma kliimavööndist. Läänemeri oma põhja-lõuna suunaga ja algelistele purjekatele jõukohase suurusega pakkus ideaalseid võimalusi meridionaalseks liikumiseks, teiste sõnadega liikumiseks läbi erinevate vööndite, läbi erinevate kultuuride ja erinevate loodusressursside. Meridionaalsed jõujooned sisaldavad enam pinget ja on produktiivsemad.

Nii laieneski tulevase Eesti Vabariigi pealinn Tallinn hansalinnaks, mis oli Läänemere põhjapoolseim ja varakeskajal Taanile idapoolseim kaubanduskeskus, mere ääres, mille kohta üks vanimaid Itaalia kaarte ütleb: siin purjetatakse ilma kompassita. Ka seda tuleb mõista õiges kontekstis: kompassita saab purjetada üksnes siis, kui kohalikud laevasõidutraditsioonid on luus ja lihas.

Nüüd tuleb meil korrata seda, mida oleme kord juba teinud. Vana Hansa oli ennekõike ühtne õigus- ja kultuuriruum, ühiste väärtuste piirkond, ja seda on ka Euroopa Liit. Kuid EL ei korda ajalugu, ning seda kolmel põhjusel.

Esiteks, geograafilised kaugused on saanud ajalooks. Kaasaegsed massiteabevahendid ja lisaväärtuse loomise muutunud iseloom on kaugustelt võtnud nende võimu. Tänu neile muutustele, kaasaegsetele kommunikatsioonivahenditele ja kõrgtehnoloogilistele toodetele on näiteks Soomest saanud oluline majanduslik faktor Läänemere piirkonnas ning ta kõneleb globaalsetel turgudel aktiivselt kaasa. Selline on globaliseerumise tagajärg, mis toetub lokaliseerumisele ning mida seetõttu nimetatakse mõnikord ka glokaliseerumiseks. Vähetähtsaid piirkondi jääb üha vähemaks ning varsti pole neid enam hoopiski. Kes tahab end globaalselt maksma panna, peab seda suutma ka lokaalselt, paljudes erinevates piirkondades, ka Läänemerel, millest on saamas Euroopa Liidu esimene sisemeri. Samal ajal on temast kujunenud üks olulisemaid majandusliku kasvu piirkondi maailmas. Ja kuigi majanduslik konkurents Läänemerel võib mõnigi kord olla halastamatu, tungivad siia üha uued ja uued konkurendid. Kui arvestada, et tegemist on piirkonnaga, mille majanduskasvu potentsiaal on umbes 80%, ei näigi see nii üllatav.

Teiseks: välja on kujunenud uued jõujooned. Tallinn on taastanud oma hansa-aegse tähtsuse. Külaliste arvus mõõdetuna (sel aastal ligi viis miljonit) on Tallinn juba täna üks Läänemere populaarsemaid sadamaid. Uuenenud lennujaam suudab vastu võtta viimase nelja aasta jooksul viiekordistunud külaliste tulva. Meie infotehnoloogia ja telekommunikatsioonivahendid on juba praegu juhtival kohal Kesk-Euroopas, seda nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt. Siinkohal tahaksin osutada artiklile, mis ilmus eile Financial Timesis: internetiühenduste arv viimase veerandi aasta jooksul võrreldes elanike arvuga, mida illustreerib vastav kaart. Kaart on sünge: kogu Rootsist või Kreekast ida pool paiknev ala on ühtlaselt hall, peaaegu nagu Läänemeremaade avastamise perioodil. Tippkohal on Rootsi, viimasel kohal Kreeka, Inglismaa kusagil keskel, Eestit pole ära toodud. Võibolla seepärast, et ta peaks paiknema eespool Prantsusmaast, eespool Itaaliast, Portugalist, Iirimaast ja Hispaaniast, ning loomulikult ka eespool Kreekast. Internetiühenduste arv on
21%, mis vastab täpselt Lääne-Euroopa keskmisele. Jah, mu härrad, maailm on muutunud, ta on muutunud väiksemaks, kuid mitte iseenesest: on piirkondi, kus toimub võidujooks ajaga, kus poliitikud ei tegele mitte poliitika, vaid tehnoloogiaga. Järgmisena kaasajastatakse raudtee. Ajaloolistel põhjustel ühildub meie raudtee rööpavahe rööpavahega Venemaal. Siit on välja kujunenud ainulaadne kompetents logistika valdkonnas. Kuna nii venelased kui ka Lääne ärimehed teavad, et Eesti sadamaid, Eesti panku ja Eesti riiki võib usaldada, kulgeb suur osa naftaekspordist läbi Tallinna. Usaldus on transiitkaubanduses üks olulisemaid faktoreid ja ma olen uhke, et Eestil on õnnestunud see usaldus kätte võidelda. Transiitkaubanduse suur maht on meie firmadele mõndagi õpetanud. Kaupade laadimisel raudteelt laevadele ja vastupidi võib meid võrrelda mistahes sadamaga. Läänemere sadamate hulgas oli Eesti ja ennekõike Tallinna sadamate veosekäibe osakaal 15%.

Ja kolmandaks: igal aastal osalen ma patroonina aasta investeerija auhinna jagamisel. Suurimad investeerijad on meie naabrid Rootsi ja Soome. Ka Ühendriikide ja Suurbritannia firmad ei jää neist palju maha. Ning juba neli aastat on ühe auhindadest võitnud firma Singapurist, igal aastal erinevas kategoorias. Lühidalt, kujundatud on soodne kliima.

Kuidas see on Eestil õnnestunud?

Pärast iseseisvuse taastamist, kui meil 1991. a. oli õnnestunud vabaneda Nõukogude okupatsioonist, vahetus üheksa aasta jooksul kuus valitsust, kuid ei vahetunud meie poliitilised eesmärgid: me oleme vankumatult truuks jäänud vaba turumajanduse ideaalidele. Meie süsteem on üles ehitatud lihtsatele reeglitele:

Eesti põhiseaduse kohaselt peab parlament vastu võtma tasakaalustatud riigieelarve.

Meie rahasüsteem on üles ehitatud valuutakomitee põhimõttel, Eesti kroon on suhtes 8:1 jäigalt seotud Saksa margaga. Selle tulemusena on meil 1992. aastast alates stabiilsed vahetuskursid ning inflatsioon ei ületa sel aastal
3 protsenti.

Kaubanduspoliitika ümberkorraldamisel lõi Eesti avatud ja tollivaba kaubandussüsteemi, mis on üks liberaalsemaid kogu maailmas. Eestil on hästitoimiv vabakaubandusleping Euroopa Liidu, EFTA ja paljude SRÜ riikidega. Hiljuti saime ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks.

Meie maksusüsteem on ülevaatlik ja õiglane. Käibemaks on meil kõigile 18 protsenti, tulumaks nii füüsilistele isikutele kui ettevõtetele ühtlaselt
26 protsenti.

Privatiseerimisel on ennast heast küljest näidanud saksa Treuhandi mudel. Peaaegu 90 protsenti ettevõtetest on täna erakätes. Eraettevõtted annavad umbes 70 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Välismaalastele ei ole Eesti seadnud mingeid piiranguid ettevõttes osalusele, kasumi väljaveole ega maaomandile.

Minult küsitakse sageli, kas Eesti pakub välisinvestoreile erilisi soodustusi. Loomulikult. Selle asemel, et täita tuhandeid lehekülgi erinevate piirangutega, oleme jätnud need tühjaks. Ainsad, kellele asjade selline seis vähe kasu toob, on maksunõustajad.

Kuid ka nõustajad ei jää Eestis päris ilma leivata. Rahvusvaheliste nõustamisfirmade kaasabil tuli Eestisse 1998. aasta jooksul seitsme miljardi krooni ulatuses välisinvesteeringuid. Umbes 330 investeeritud dollarit per capita on arvestatav suurus, kuid me püüame seda arvu tänavu veelgi suurendada.

Möödunud aasta suurim välisinvesteering, osaluse ostmine Hansapangas, jõudis Eestisse just sel hetkel, kui enamik lääne investoritest oli hädas Venemaal saadud kahjumiga. Kriiside käes vaevlevas Kesk-Euroopas näis rootslaste arvates just Eesti olevat õige koht investeerida. See oli oluline samm teel usaldusväärsusele – ja samas ka mõlemapoolselt hea äri.

Lugupeetavad härrad!

Eesti on suures osas juba praegu valmis Euroopa Liitu ja NATO-sse astuma. Ja ma usun, et suudame selle lähitulevikus ka teoks teha. Mida tähendab see Saksamaa jaoks?

Kui lubate, tooksin näiteks Soome: arvukad tekstiilitööstusettevõtted on toonud osa oma tootmisest Soomest Eestisse. Ka Saksamaa peaks olema valmis ära kasutama Soome lahe mõlemal kaldal valitsevat loomingulisuse ja tehnilise eesrindlikkuse atmosfääri. Viimane eeldab aga, et saksa ettevõtted asuvad oma kohalolekut Eestis aktiivselt suurendama.

Glokaliseerumise ajajärgul pole Eestisse vaja hiigelvabrikuid. Piisab ka väiksematest. Noored mehed kirjutavad Hiiumaal Microsofti jaoks tarkvara. Hansapanga internetipanganduse tarkvara on praegusel hetkel ilmselt parimal tasemel Kesk-Euroopas. Meie tarkvaradisainerid loovad Rootsi tarkvarafirmadele internetiväravaid ja kogu Euroopas sõjalisel otstarbel kasutatavat simulatsioonitarkvara.

Arvutivõrkude kaudu on kättesaadavad kõik vajalikud andmed Eesti kohta ja veel tohutul hulgal muud informatsiooni. Eesti saatkonnal ja rahvusvahelistel konsultatsioonifirmadel on kindlasti vastused kõigile teie küsimustele, mis puudutavad investeerimist Eestisse.

Tahaksin siiski lisada, et neile sakslastele, kes jälgivad Eestimaal toimuvat veidi tähelepanelikumalt, ei tohiks märkamata jääda meie mandri-euroopalikud kultuuritraditsioonid. Neid on mõjutanud põhjamaised, skandinaavia traditsioonid ja seepärast on nad suutnud oma eripära, oma lokaalse koloriidi ehk isegi paremini alal hoida kui see on õnnestunud mujal Euroopas. Mind on alati paelunud see haruldane side moodsa ja konservatiivse vahel, eestlaste samaaegne püüd moodsa tehnoloogia ja konservatiivse elustiili poole. Eestlaste eksperimenteerimisindu võib märgata ka selles, et vabastasime oma ettevõtted hiljuti ettevõtte tulumaksust. Ettevõtteid endid pole me kunagi maksustanud, sest siis oleksime pidanud maksu alla panema ka jootekolvi või mikroskoobi. Oleme loobunud ka ettevõtete tulu maksustamisest, olles veendunud, et see on paremini kooskõlas majandus- ja loodusseadustega. Lühidalt: Eesti ei ole enam peidus suure kivi taga – kui lubate meenutada minu eelkõneleja härra
Hans-Christian Spechti sõnu. Mul on kahju nentida, et suure kivi tagant leiame Saksamaa Liitvabariigi, kes oma investeeringute poolest ei kuulu meie esimese tosina partneri hulka. Bremenil tasub Eesti avastada teistkordselt!

Lugupeetud härrad,

lubasin kõnelda sellest, mis meie hansalinnu ühendab. Linna raamatukoguhoidjal oli õigus Liivimaa kokku panna Ameerikaga: Uue maailma avastamine nihutas vanad kaubateed tahaplaanile ja nõrgestas ajaloolist Hansat. Maailm on ju alati olnud globaalne, iseasi, et tänane on kiirem. Nii või teisiti, Ameerika avastamise tagajärjeks oli tasakaalu hälbimine, mis omakorda tõi kaasa pika ja kurnava Vene-Liivi sõja. Kuid Tallinn, see Põhja-Euroopa linnriik pidas kõikidele katsumustele vastu ja päästis sellega Eesti, vahest enamgi: nii vähemalt arvas keiser Maximilian II, kui ta Tallinna raadi tänas ja õnnitles, ning tema õnnesoovidega ühinesid paljud Euroopa valitsejad. Poliitika on tasakaalu loomise kunst. Seda võisime valusalt kogeda oma nahal, kui Hitleri-Stalini pakti tagajärjel Eesti Vabariik pikkadeks aastakümneteks okupeeriti totalitaarse naabri poolt. Raudne eesriie poolitas Euroopa meridionaalselt. Kuid veelgi barbaarsemalt tükeldas ta Euroopa ajalugu, et maha matta meie minevik ja asendada see kokku kuulutatud ajalooga. Neil ohvriterohketel aastatel leidsime veelkord tuge Bremenist: teie raele pühendatud Balthasar Russowi kroonikast sai innukust Eesti kirjanik Jaan Kross, kelle kaheksakümnendat sünnipäeva me järgmisel nädalal pühitseme. Tema sule all elustus taas Russowi kroonika koos oma autoriga, Tallinna ja Bremeni vaheliste sidemetega, vabalt purjetavate laevadega, kõigi nende Euroopa ühisväärtustega, mille nimel Eesti on enam kui kord seisnud vankumatult, ning mille nimel tuleb meil ka tulevikus seista.

Tänan Teid kõikide külaliste nimel, kellele täna saab osaks au võtta osa sellest traditsioonilisest õhtusöögist.