Vabariigi President Eesti Vabariigi 82. aastapäeval Estonia teatrisaalis 24. veebruaril 2000
24.02.2000

Ekstsellentsid, daamid ja härrad,
ennekõike aga mu kallis Eesti rahvas!

Viiekümne aasta eest põgenes nõukogude armeest eesti noormees koos oma kaaslastega ja asutas ühe neist arvukaist partisanisalkadest, keda Eestis kutsutakse metsavendadeks. Lisaks relvale võttis ta kaasa kirjutusmasina. Neli aastat enne Stalini surma pöördus ta luuletuses ''Kremli loojuv täht'' diktaatori poole järgmiste ridadega:

''Sa aegsasti hingepalvust nüüd pea,
uus Nürnberg on tulekul, seda sa tea!''

See noormees oli veendunud, et inimsusvastaste kuritegude eest tuleb kohtulikku vastutust kanda, ja nüüdseks on see kogu demokraatliku maailma veendumus. Eile austasin ordeniga seda noormeest, kes nüüd ei ole enam noor. Minu otsus äratas pahameelt nende hulgas, kes tänaseni püüavad kaitsta riiki, mis on lakanud olemast. Mul on kahju, et Vene Föderatsiooni välisministeeriumi silmis oli noormees süüdi inimsusvastastes kuritegudes. See ei ole õige. Kuid mulle osaks saanud kriitikal oli ka oma positiivne külg. Tellisin arhiivist tema toimiku, kust leidsingi tema karedaid luuletusi, millest eespool tsiteerisin kahte rida. Need luuletused, mida nõukogude administratsioon oli hoolikalt säilitanud, on täna ehk kõnekamadki kui pool sajandit tagasi. Iga hoolikalt kirjutusmasinal tipitud luuletus oli toimikus ka hoolikalt vene keelde tõlgitud, et meie kodumaa okupeerijatel oleks võimalik kindlaks määrata, milles noormees oli süüdi. KGB, kes korraldas nii uurimist, süüdistust, kaitset, luuletõlget kui kohtumõistmist, oli noormehele ja tema noorele naisele määranud kakskümmend viis aastat sunnitööd relvastatud ja kirjandusliku vastupanu eest okupatsioonivõimudele. Noormehe veendumus inimõiguste vääramatuses juhatabki meile kätte põhjuse, miks me täna tähistame oma riigi järjepidevat 82-aastast püsimist ja miks me peame võitlema üheaegselt oma tuleviku kui ka oma mineviku nimel, selgete moraalsete kriteeriumide eest Euroopas ja kaksikmoraali vastu maailmas.

1. Ohud meis eneses

Nagu minevikuski, seisame täna taas silmitsi väljakutsetega, mis tulevad idast, mis tulevad läänest ja mis tulevad meie endi keskelt. Kuid nagu järeldub äsja osundatud luulest, on Eesti suuteline enamaks kui lihtsalt ellujäämiseks: oleme suutelised jagu saama jõududest, mis on palju suuremad kui meie enda jõud.

Idas näeme kahetsusega šovinismi uuestisündi ja valmisolekut ohverdada inimõiguste põhiväärtusi võimu nimel. Näeme poliitikuid ja sõjamehi, kes rikuvad omaenda seadusi ja kõiki rahvusvahelisi õigusnorme.

Läänes näeme jõudusid, kes on valmis kasutama karmi retoorikat Austria vastu – mida võiksime toetada tingimusel, kui neidsamu moraalseid nõudmisi esitataks ka Idale. Erinevate moraalsete põhimõtete rakendamine ida ja lääne suhtes valmistab tõsist muret ja toob meelde muinasjutu kuningast, kes kõnnib alasti. Kes on see laps, kes valjult hõikab, et kuningas on alasti?

Olen mures, et populismi ahvatlused meelitavad paljusid kaasmaalasi taganema ilukõnedesse, mis võivad üksnes nõrgendada meie ellujäämist ning aeglustada meie arenemist jõukaks ja demokraatlikuks riigiks. Tajun Eestis meeleolusid, et riigi taastamise raske töö on selja taga ja kätte on jõudnud aeg muretuks seltskonnaeluks. Et riigikaitse, see tüütu kärbes, tuleks privatiseerida ja riik tervikuna lasta liberaalse turumajanduse voogudel allavett.

See on õnneks siiski hääleka vähemuse arvamus.

Ei ole võimalik vaadata riigile üle õla, ilma et me vaataksime üle õla iseenesele ja oma vanematele ning neile kümnetele tuhandetele, kes on Eestile oma elu andnud. Ilma et me vaataksime üle õla meie enda ohvritele, aga ka saavutustele, mille üle peaksime ometi uhked olema.

2. Oleme õppimas demokraatiat

Täna kümme aastat tagasi valisime Eesti Kongressi. See oli Eesti rahva suurim kodanikualgatus, mis kinnitas maailmale ja ennekõike meile endile: iseseisvuseks küpse rahva loovus leiab esimesel lootusrikkal võimalusel selle ainuõige tee, et oma iseseisvust või kaotatud iseseisvuse taastamist teoks teha. Olime tugevad, sest me toetusime tõele. Tõde vabastab. Meil oli tookord üks tõde, mis meid kõiki suunas ühele ülimale eesmärgile. Eesti Kongressi valimise päeval me alles koondusime – küsimata, kuidas kujundada suhteid naaberriikidega, Eestis paikneva võõrväega, Euroopa Liiduga, sõjaeelse põhiseadusliku korraga, rahvusvaheliste lepingute ja kohustustega. Kõik need küsimused olid allutatud ainsale eesmärgile: kuidas taastada põhiseaduslik riigivõim nii kiiresti kui võimalik ja nii väheste ohvritega kui võimalik. Sest ohvreid Eesti Vabariigi taastamise nimel oleme kandnud laagrites hukkunute, metsades langenute ja küüditamistel perekonnata, armastuseta ja hariduseta jäänute näol rohkem kui Vabadussõjas. Me tulime sellega toime ja taastasime veretult Eesti Vabariigi, – maailma imestunud pilkude all, kuid ise me küll ei imestanud.

Kuid täna on aeg küsida: miks on meie hoog raugenud? Vastus, mis on väär, kõlab nõndaviisi: kümne aasta eest oli lihtne koonduda ühele ainsale, kõiki ühendavale eesmärgile. Nüüd on Eesti Vabariigil kümneid erinevaid ülesandeid ja me ei suuda ega peagi neile lähenema ühtviisi nagu üks mees.

See on näiliselt õige, aga sisuliselt vale.

Ma olen ütelnud ja kordan siin taas: enesemääramisõigust saab teostada ja riiki luua ainult üks kord ja igaveseks. Kuid tänases karmistunud maailmas tuleb Vabariigi aastapäeval lisada: riik on ainult siis igavene, ta on ainult siis meile kaitsvaks katuseks, kui me teda nõudliku ema kombel armastusega kasvatame kaela kandma, tööd tegema ja kodu hoidma. Igas parlamendi seaduses, iga seaduse rakendamises on peidus seesama Eesti Kongressi aegne keskne ülesanne: tagada riigi ja rahva püsimine.

Ma rõhutan seda nii tugevasti sellepärast, et mu käest on küsitud: kas Eestis on parlamentaarne kriis? Ja vastan kogu oma veendumusega: Ei ole. Tõsi, me kaotame aega just praegu, kui peaksime aja väärtust otse füüsiliselt oma õlgadel tundma. Aja kaotamise põhjus on Põhiseaduse halvas tundmises ja Eesti ajaloo halvas tundmises. Põhjus on erinevate mõtteviiside kokkupõrkes, mis kahetsusväärsel kombel on jõudnud Riigikogu täiskogu ette suurde saali. Seal omandab praegune vastasseis hoopis uue mõõtme: enam pole tegemist normaalse parlamentaarse vaidlusega. Praegust vastasseisu oleks arvatavasti saanud vältida juhul, kui Põhiseaduse lugemise ja ajaloo tundmaõppimisega oleks rohkem tegeldud nendes poliitilistes vaidlustes, mida peetakse – ma loodan – enne, kui teema võetakse Riigikogu istungi päevakorda. Tegemist on ju riigiõigusliku vaidlusega, vaidlusega riikliku doktriini üle. Argumendid on Põhiseaduses. Aga kui Põhiseadust ei loeta, võib kriis kätte jõuda küll. Ja nii ma jõuangi tagasi ohtude juurde, mis ei tõuse ei idast ega läänest, vaid meie endi keskelt. Rahvas ootab selgeid ja põhjendatud otsuseid, olgu need kasvõi kibedad. Liberaalsuse ja vabameelsusega ei tarvitse tingimata kaasneda kaootilisus. Peame ikka veel õppima eristama kõige tähtsamat muust tähtsast. Rahvas januneb turvalisuse järele, nii koduse kui välise turvalisuse järele. Meie eesmärk on jõuda Euroopa Liitu ja NATOsse enne, kui on hilja. See eesmärk olgu meil silme ees iga päev ja sellest järeldub, et ka tööd selle nimel tuleb teha iga päev. Eestis on endiselt nõukogulikku mõtteviisi, mis paradoksaalselt on leidnud endale liitlase kohaliku pseudoeuroopaliku mõtteviisi näol. Kus on eestilik mõtteviis, mida on nimetatud analüüsivaks, skeptiliseks mõtteviisiks? Seda vajame meie, ja seda vajab meilt Euroopa. Euroopa ei oota Eestilt saksa või prantsuse või belgia mõtteviisi, vaid nimelt just meile igiomast eesti oma, sest Euroopa tugevus peitubki eri mõtteviiside koostoimes. Euroopa vajab Pearut ja Andrest, Paul Aristet, Jaan Einastot ja Endel Lippmaad, mitte Eestis villitud kokakoolat. Eesti loovus ja ka seni nii tagasihoidlik Eesti poliitiline loovus elab ja areneb üksnes Eestis. Ta vajab eneseteadlikuma kodanikkonna esilekergitamist, sest informatsiooniajastul asub tavakodanik järjest suuremal määral sellessamas inforuumis, kus valitsus, ning tal on võimalik osaleda otsustusprotsessis. See ongi demokraatia võlu ja vaev – osalemise lust ja vastutuse hajumine. Eesti riik toimib tõhusalt siis, kui ta suudab ühiskonna erinevate gruppide erihuvide sasipuntrast välja setitada ühiskonna liituvad huvid, et seejärel neid oma võimuga kaitsta ja ellu rakendada ühiskonna kui terviku huvides. Liitunud huve esindab parlament, neid rakendab ellu valitsus. Kui selle tandemi koostöö on ebatõhus, on selle põhjuseks – nagu mulle tundub – kasutatava informatsiooni nappus. Seepärast asetangi lootusi möödunud hilissügisel alla kirjutatud kodanikeühenduste ja parlamentaarsete erakondade koostöömemorandumile. Selle informatsioonikanali ühes otsas on kodanikeühendused, kes kogevad valitsuse ja riigi toimimise viljakust või viljatust igapäevases elus. Kanali teises otsas on poliitilised otsustajad ja otsuste elluviijad, kelle vastutus on suur, kuid kodanike igapäevaelu tundmine kasin.

Riigikogu liikmete ning ka valitsusametnike ülesanne on senisest märksa tõhusamalt tunda ja üldistada kodanikkonna seisukohti riigi arengut puudutavates küsimustes. Mittetulundusühenduste ülesanne on argumenteeritult ja senisest märksa söakamalt tuua oma seisukohad poliitiliste otsustajate ette. Selline tegutsemisviis vähendab rahva võõrandumist võimust, elavdab osalusdemokraatiat ning loodetavasti suurendab riigimehelikku tegutsemist, millest Eesti ikka veel puudust tunneb.

3. Lubage selle kinnituseks esitada kolm järeldust majanduse vallast.

1. Kas väärtustame täna eesti rahva tööd? Normaaltingimustes on lõhe sissetulekute vahel kapitalismi võimas mootor. Kui lõhe on põhjendamatult suur, muutub ta piduriks. Meie tööjõu valdkonnas on aset leidnud olulised muutused. Suurenenud on tööpuudus ja samas on teatud valdkondades puudus töökätest. Teatud ametite puhul eksisteerib üle-, teatud valdkondades aga alatasustamine. Samuti puudub pahatihti side tööpanuse ja palga vahel. Eesti rahvas tahab oma loomult tööd teha, oskab tööd teha, ja töö vilju hinnata.


2. Meie sisemajanduse koguproduktist suurem osa on suunatud väliskaubandusele. See on ainuõige majanduskasvu suund. Kuid strateegiline probleem on selles, et meie eksport on madala lisaväärtusega. Seetõttu ei teeni meie eksport küllalt kasumit. Majanduse mustris tähendab see seda, et ettevõtlus tervikuna kompenseerib seda suuremate kasumitena Eesti turul, mille paratamatu tagajärg on olnud kiire hinnatõus Eestis, mida tunnevad valusalt kõik tarbijad. Lahenduste leidmine sellele küsimusele on kogu ühiskonna arengu ja heaolu seisukohalt ülioluline. Selleks peame mõtestatult tõstma tööjõu tootlikkust, arendama tooteid ja viima lõpule viimaste ''looduslike'' monopolide likvideerimise.

Ja kolmas järeldus. Eesti majanduse esimene tsükkel, mis algas vahvlite müügiga ja lõppes suurpankade müügiga, on lõppenud. Inimesed, kellel õnnestus kaheksakümnendate lõpul omanikuks saada, on enamalt jaolt tagasi tõmbunud.

Eesti on uhke tosina aasta jooksul saavutatu üle ning seda õigusega. Meie majandus on iseseisva riigi majandus. Meie majandus on peaaegu puhtavereline turumajandus. Eesti on Läänemere majanduse osa. Kuid mineviku malle kasutades ei alga Eesti majanduse arengus uus tõusulaine. Teenuse ekspordi turg enam ei laiene, pigem kuivab ta kokku. Tooraine ekspordile seab piirid loodus. Läänemere ringi osana peame konkureerima tugevate riikidega. On selge, et Eestis peab tekkima kaasaegne tootmine.

Kaks tõsisemat takistust kaasaegse tootmise teel on omavahel lahutamatus seoses. Need on inimteguri nõrkus ja sellest tulenev strateegiliste eesmärkide piiritlematus.

Eestis on välistegurite mõjul korduvalt asendunud peaaegu kogu juhtiv eliit. Esimene kord oli pärast vabanemist keisri krooni alt, mil noored mehed ehitasid üles Eesti Vabariigi. Kuid Saksa ja Vene okupandid asendasid peaaegu kogu ühiskonna eliidi oma soosikutega. Tegemist oli enamasti noorte meestega, ehk nagu tänapäeval öeldakse – lapsdirektoritega. Needsamad noored mehed jäid oma kohtadele aga kümnenditeks, hakates peagi arengut pärssima.

Vabariigi taastamise kiiluvees sai juhtivatele kohtadele hulgaliselt noori. Paljudel neist ei ole juhi kohalt enam kusagile edeneda. Samas jäi tihti pooleli nende haridustee. Need, kes kõrgkooli lõpetasid, tegid seda veel nõukogude õppekavade järgi. Sellisest pagasist ei piisa Euroopa Liidus ja vabaturumajanduses läbilöömiseks.

Tasapisi kasvab peale rahvusvahelise kogemusega inimesi, kuid juhtivad kohad on juba võetud. Ettevõtted otsivad nüüd lapsdirektorite asemel vähemalt viieaastase kogemusega juhte, adumata, et just sinna kategooriasse kuuluvadki needsamad lapsena alustanud direktorid. Meie juhtimisalast potentsiaali ähvardab stagnatsioon. Meie poliitikat ähvardab oht muutuda ühe põlvkonna tööriistaks eelnevate ja järgnevate põlvkondade arvel. ''Võitjate põlvkond''.

Eesti majanduse teine laine ei saa olla vanade lahenduste laine. Uusi lahendusi saavad pakkuda ainult uue silmaringiga inimesed. See viib meid hariduse teema juurde.

Eesti hariduse probleem ei ole mitte rahapuuduse probleem, vaid jällegi strateegilise nägemuse puudumise probleem. Hindamissüsteemide muutmine ei ole muud kui kosmeetika. Sammhaaval tasulisele haridusele üleminek on kui jupiti koera saba raiumine. Mõlemate nähtuste juured peituvad kindla strateegia puudumises.

Eesti haridusstrateegia võiks esiteks põhineda ühilduvusel Euroopa Liidu haridussüsteemiga, et eestlaste teaduskraadid ei oleks ei kergemad ega raskemad kui teistes maades. Teiseks haridusstrateegia aluseks võiks olla arusaam, et me ei valmistu mitte eilseks, vaid homseks päevaks. Tuleb olla avatud noorematele inimestele ja nende ideedele. Tuleb kindlustada teaduskraadi järkjärguline uuenemine. Niisiis tegelik haridus, mitte libaharidus. Niisiis tegelik teadus, mitte pseudoteadus. Niisiis kolme professori asemel üks, aga kolmekordse palgaga. Niisiis innovaatika, teaduse ja tööstuse ühisosa leidmine ja paarisrakendisse panemine. Niisiis, mis on Eesti Nokia?

Kallid kaasmaalased, ma tajun ka ise, et ennast kordan. Kuid see kinnitab üksnes tõsiasja, et valitsused on tulnud ja läinud, kuid riigi arengusuund on püsinud muutmatult. Me ei valinud kõige kergemat teed, see on tõsi, kuid me valisime kõige lühema tee elukvaliteedi parandamiseks. Kui me ennast oma jõukate Põhjala naabritega võrdleme, on asi muidugi rõõmust kaugel. Kuid hea on seegi, et me võrdleme ennast maailma kõige kõrgema elustandardiga riikidega ja arutame, kus me ise kümne aasta eest olime. Eesti Vabariigi suunda liitumisel Euroopa Liidu ja NATOga on tunnustanud nii meie tulevased partnerriigid kui ka Eesti Vabariigi kodanikud. Kuid riigi eesmärgiks on ja jääb niisuguse elukvaliteedi tagamine oma kodanikele, mis vastab nende ootustele. See, nagu juba öeldud, sõltub ennekõike töö kvaliteedist, meie suutlikkusest rahvusvahelisel turul läbi lüüa, kuid eesmärgi saavutamine sõltub ka meie juhtimiskvaliteedist, riigiametnikest – haldussuutlikkusest. Meil on võrsunud noor põlvkond pädevaid ametnikke ennekõike nendel aladel, mis on otseselt eurointegratsiooniga seotud. Mind rõõmustab, et teised riigid küsivad meilt nõu ja võtavad meilt mõõtu. Kuid sellevõrra rohkem on esiplaanile nihkunud kodutöö, poliitilise protsessi juhtimine ning tööpinge säilitamine ja kasvatamine. See peab haarama kogu Eesti ja kõik haldusalad, siia ongi koondunud küsimus Eesti haldussuutlikkusest. Oleme põhjusega uhked oma riigi tiheda internetivõrgu üle ega ole kuigi palju mõelnud sellele, et aktiivse inforuumi loomine on veenev üksnes siis, kui ta samavõrra vähendab avaliku sektori ametnikkonda. Eesti riigi omahind, kui lubate niisugust küünilist väljendust, on lubamatult kõrge. Haldusreformi tuum ongi kodaniku kiire, otstarbekas ja sõbralik teenimine, – mitte veneaegne teenindamine. Haldusreformil on ainult üks viis õnnestuda: peame lahti saama kasututest ametnikest ja paberilasudest. Samas tahaksin loota, et haldusreform viiakse läbi puhaste kätega, aga mitte poliitilise aktsioonina.

Kõige rohkem on haldusreformi valu ja haldusreformi vajadust tunda õigussüsteemis: jättes kõrvale kohtuprotsesside venitamise, Tartu Ülikooli õigushariduse moderniseerimise vajaduse, tõdegem vaid, et kohtu langetatud otsused on ohtlikult sageli vastuolus rahva õiglustundega.

Haldusreform on teadagi üles kütnud fantaasiat ja meeli. Mõttemängud olgu siiski esseistika pärisosa, mitte poliitilise tasandi mängulust. Eesti ei ole Hollywoodi kuliss, mida saab ühest nurgast teise lükata. Vajame oleviku ja tuleviku realistlikku tajumist, aga selle eelduseks on ikka ja jälle mineviku ja Eesti kultuuriloo tundmine. Eesti on selgete piiridega geograafiline tervik, millel on geopoliitilised plussid ja miinused, eelised ja riskid. Peame õppima eeliseid kasutama ja riske hajutama, kui neid vältida ei suuda. Peame tajuma ka tuleviku eeliseid ja riske ning juba täna vastavalt tegutsema. Ettenägemisvõime pole inimese sünnipärane omadus, aga see on arendatav ja riigi juhtimisel lausa kohustuslik.

Kiilun siia vahele oma kriitilise suhtumise meie elektrijaamade erastamiskavadesse, mis ei vaata piisavalt strateegilistesse kaugustesse ja võivad probleemide lahendamise asemel probleeme tekitada.

Riigipeana lasub nii minu kui ka mu järeltulijal ülesanne teha kõik võimalik, et tagada Eesti riigi ja rahva, kultuuri ja keele hüvang, kindlustada riigi kaitse, majanduslik võimsus – sealhulgas ka energia-alane integratsioon meie tulevaste partnerriikidega – ning mõistagi hoida meie rahvusvahelist autoriteeti.

Samasugune on ka Vabariigi Valitsuse roll. Ja mitte mingil juhul ei tohi unustada, et ka parlamendi opositsiooni oma. Sest ''riik'' ja ''valitsus'' ei ole kaugeltki kokkulangevad mõisted. Valitsused tulevad ja lähevad, aga riik jääb. Demokraatlikus riigikorralduses ongi see kahtlemata nii – kui see poleks nii, poleks tegu enam opositsiooni, vaid riigipöörajatega. Ja nii kaugele me asjaga minna ei tohi, kuigi viimaste päevade komejant oluliste riigiõiguslike küsimuste ümber Riigikogus on valus vaadata.

Riigi ja valitsuse erinevust tuleb rõhutada eriti juhul, kui mõnel valitsusel võib tekkida kõrk monopoolne tunne, et võimulolijale on kõik lubatud. Minister ei tohi unustada, et ka riigiametnik on lojaalne eeskätt riigile ja rahvale. Riik on investeerinud korraliku ametnikku väljaõppesse, ideaalis on ta omandanud vilumuse oma ametis ja on lojaalne oma riigile. Valitsusel on muidugi vabad käed otsuseid langetada, aga need peavad olema kantud Eesti rahvuslikest huvidest, Eesti riigile suunatud lojaalsusest.

Kallid kaasmaalased, lugupeetud külalised. Poliitika on eesmärgi saavutamise ja tasakaalu säilitamise kunst. Siia juurde kolm kokkuvõtet.

Esimene. Inimene. Riigi ja rahva ülesehitamise tööd ei saa me kellegi teise kaela veeretada, niisamuti peame end oskama ise kaitsta. Olgu see täie selgusega öeldud nahahoidjate ja siidikäppade suhtes, kelle ''unikaalne intelligents'' justkui ei lubaks neil oma kodu kaitsta. Kahjuks on selle ''unikaalse intelligentsi'' kest pahatihti armetu ja koosneb näpuosavusest arvuti sõrmitsemisel, mõnesajast inglisekeelsest sõnast ning lonkavast loogikast ja eetikast. Lodev moraal ja ihu pealekauba. Peame oskama ajaloost õppida, omaaegsetest võitudest ja allaandmistest. Kohustuslik ajateenistus ei tähenda noorte jaoks õppeprotsessi katkemist ega aja raiskamist, sõjaväes omandatakse teistsugused teadmised ja oskused, mis kindlapeale ei jookse mööda külgi maha. Teenistuse kaudu saab iseseisev riik oma väärtustega armsamaks. Kaitsekulutused on käesoleval aastal suuremad, siinkohal tahan tunnustust avaldada poliitikutele ja valijatele, kes seda riigiehituslikku sammu on toetanud.

Teine. Loodus. Meie hõreda inimasustuse tõttu säilinud looduskeskkond on Euroopas harukordne. Siin on meie veel teadvustamata ressurss, mida pahatihti alles kasutama tuleb õppida. Loodus on õrn ja kergesti haavatav, ning hetkekasumit taga ajades võime vigu teha, mida hiljem on raske ja mõnikord ka võimatu parandada. Olgem omal maal peremehed ja mitte kolonistid, kes rahahimust jätavad endast maha rüüstatud maa. Ainult rahas loodust mõõta ei saa. Toormetsa väljavedu on märk nõrgast peremehest. Kui sellele lisanduvad veel lagastatud langid ja kahjustatud ökosüsteem, siis olemegi oma eelised maha mänginud. Metsaraie keelustamist varasuvel on nõudnud mitmed nimekad looduskaitsjad ja mõtlejad. Nad on põrkunud toore turumajanduse argumentidele, et üüritud saed ja mehhanismid ei tohi puhata. Tasakaalukas loodusturism on Eesti võimalus, selleks on siin ideaalseid võimalusi, näiteks Saaremaa tulevase süvasadama kaudu.

Kolmas. Jumal. Eesti lühikese demokraatiatraditsiooni häda on vastuolu toorkapitalistliku rahahimu ja säästliku arengumudeli vahel. On väga kurb, kui afišeeritud harimatus ja puudujäägid eetilistes normides seatakse eeskujuks ning raha peetakse õnne ekvivalendiks. Kahjuks on selliseid avaldusi üha sagedamini kuulda olnud. Paraku inimeste suust, kes kangesti tahavad olla arvamuskujundajad, peene sõnaga arvamusliidrid. Meie majandus toetub muidugi turumajanduse alusseadustele, kuid mitte ainult. Et riik toimiks täisväärtusliku kehandina ja oleks tagatud rahvuslik julgeolek, on sinna kõrvale vaja veel midagi muud. Kapitalismi vaimu peab toetama protestantlik eetika, kui püüda Max Weberi väljendeid mugandada meie konteksti. Meie majanduselu ja ühiskonna areng peab olema allutatud küll kapitalismi vaimule, mis tähendab truuksjäämist turumajanduslikele põhiprintsiipidele, kuid neid tuleb rakendada ausas alalhoidlikkuses, mida siin peangi protestantlikuks vaimuks. Nüüd, iseseisvuse 83. aastat alustades, peaks hakkama juba selgeks saama, et edasiminekuks on vaja osata oma energiat jagada nende pooluste vahel. Oleme palju juurte puudumist pärinud Vene koloniaalajast, igapäevane ülbus käitumises, tänaval, rahajõmmide enesekindel ja justkui iseenesestmõistetav praalimine sealhulgas. Ja selle sallimine ja eeskujuvääriliseks pidamine samuti. Seda ei ole Eestis kunagi varem olnud. Siin näen suurt väljakutset meie kirikule ja usukasvatusele; moraaliõpetus peaks meie lastesse jõudma juba koolis, kodust rääkimata. Vene ajal põlu all olnud kirik ei ole veel taastanud seda seisundit ühiskonnaelu mõjutajana, mida temalt ootab üks küps euroopalik ühiskond. Siin on teha veel palju tööd ühiskonna vaimse kvaliteedi parandamisel. Inimene peab olema üle algsetest tungidest. Niisama peab nendest üle olema ka ühiskond, kus kõigemüüdavuse asemele peaks astuma väärtuste mõistlik hoidmine.

Rahvusliku kapitali akumulatsioon on Eestis toimunud niisama räpaselt, nagu ülemöödunud sajandi teisel poolel Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Seda ei ole tasakaalustanud kodanikkond, kirik, ligimesearmastus ja – kohutav küll – isegi mitte teadmine, et Eesti oma läbipaistvuses kannab riigi tunnuste kõrval suure perekonna tunnuseid. Võtke lahti seltskonnakroonika klantspildid. Harva näete kedagi, kellel poleks klaasi käes. Kui ma läksin meie Austraalia aukonsuli Malle Tohvriga Emadepäeval huvi pärast poodi küsima, kui palju maksab kõige kallim vein, sain vastuseks: 14 000 krooni. Mul oli häbi ja mu Austraalia kaaslase õlakehitus reetis tema hinnangut, mis sõnades oleks umbes nii: ''Mis sa neist tahad, nad on ju veel lapsed.''


Mis jääb veel mulle ja mis jääb meile teha?

Oleme saavutanud päris hea internetiseerumise, mobiilside ja elektronpanganduse taseme. Seome selle kokku Eesti Raamatu Aasta aadetega, mille hulka kindlasti ei kuulu raamatute käibemaksu kõrgendamine.

Võtame end kokku ja selle asemel, et Tänassilma jõgi Piritale ja Munamägi Toompeale tuua, arendame Eesti trumpi ja hajutame asustuse üle maa. Loome võimalused Noorpere asumite ehitamiseks, kuumaksega mitte üle 3000 krooni. Nii toome elu piirkondadesse, kust ta Vene ajal välja taheti ajada. Sellega kaasneb koolivõrk, inimeste ümberõpe ja eluõpe.

Meie teadlased on suutelised tegema maailmatasemel uurimistööd. Toon näiteks Eesti geeniprogrammi.

Meie ülesanne on leida sellele toetus. Talitame nagu teised riigid oma ühiskonna kaasajastamisel. Soome ehitas end kiiresti üles raha ja vaimu liidu abil ja seda liitu kutsuvad soomlased Sitraks.

Koondame meiegi end täie jõuga nendele ülesannetele. Teeme ühe ilusa Eesti Sitra, siis jõuame ka selleni, mida kutsume õnneks.