Vabariigi President prof. Jüri Uluotsa 110. sünniaastapäeva konverentsil Tartus 13. jaanuaril 2000
13.01.2000

Lugupeetav rektor,
mu daamid ja härrad!

Oleme kogunenud Tartu Ülikooli aulasse tähistama professor Jüri Uluotsa 110. sünnipäeva. Aastapäevad on näiliselt suunatud minevikku, tegelikult aga tulevikku, ja selles avaldubki aegade side. Lubatagu mul seepärast koonduda ainult mõnele päevale professor Uluotsa kui poliitiku elust, milles meie olevik tulevikuga eriti dramaatiliselt sõlmub ja eriti veenvalt domineerib mineviku üle.

Ma eeldan, et tohin selles auditooriumis detaile visandada ega tarvitse neid kirjeldada. Hitlerliku Saksamaa ja stalinistliku Nõukogude Liidu okupatsioonide ja rindejoonte vahel tekkinud poliitilises vaakumis tegi professor Jüri Uluots 18. septembril 1944 Otto Tiefile ülesandeks Eesti Vabariigi valitsuse moodustamise. See moodustati täies kooskõlas riigi põhiseaduslike protseduuridega, jätkas oma tegevust ka pärast professor Uluotsa surma ning esitas deklaratsiooni oma tegevuse lõpetamise kohta oktoobris 1992, pärast seda, kui Eesti Vabariigi põhiseaduslik riigivõim oli Eestis taastatud.

Kuidas selle riikliku kontinuiteedi printsiibi taustal mõista, et Ameerika Ühendriigid ja teised Lääne demokraatiad ei olnud kunagi tunnustanud professor Jüri Uluotsa poolt ellu kutsutud vabariigi valitsust?

Eesti seisukohalt on oluline mõista ja realistlikult hinnata Ameerika Ühendriikide niinimetatud mittetunnustamispoliitikat, millega aegamisi liitus kogu Lääne demokraatia. Ameerika Ühendriigid olid juba varem teatanud, et nad seisavad vastu maailma poliitilise kaardi mistahes muutmisele vägivaldsel teel. Pärast Eesti, Läti ja Leedu sõjalist okupeerimist Nõukogude Liidu relvajõudude poolt 17. juunil 1940 moodustas Ühendriikide valitsus töögrupi Loy Hendersoni juhtimisel. Konfidentsiaalses memorandumis kaitses Loy Henderson seisukohta, et Ühendriikidel tuleb anda selge vastus Nõukogude agressioonile. Memorandumi sõnastus on järgmine, – ma tsiteerin: ''Kas Ühendriikide valitsus kavatseb rakendada ühtesid hinnanguid ja käitumisviise Saksamaa ja Jaapani agressiooni suhtes ja jätta need rakendamata Nõukogude Liidu toime pandud agressiooni suhtes? Teiste sõnadega, kas valitsus kavatseb kujundada ühte poliitikat näiteks Tšehhoslovakkia, Taani ja Saksa okupeeritud Poola suhtes ning teistsugust poliitikat Läti, Eesti, Leedu ja Soome suhtes? Kas Ühendriigid jätkavad agressiooni tagajärgede mittetunnustamist sõltumata sellest, kes võiks olla agressor, või, lähtudes otstarbekusest, pigistavad silma kinni tõsiasja ees, et teatud riigid panevad toime agressiooni oma naaberriikide suhtes?''

Hendersoni memo, tuletagem meelde, püstitas küsimuse ajal, kui Hitleri Saksamaa ja tema liitlane Nõukogude Liit olid oma võimule või mõjule allutanud peaaegu kogu Euroopa mandri ning võitlust totalitaarse agressiooni vastu jätkas üksnes Inglismaa. Kuid Balti riikide okupeerimise vastu oli enne seda juba järsult välja astunud Vatikan, mille mõjul katoliiklikud Ladina-Ameerika riigid käsitlesid Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist agressioonina. Ladina-Ameerika surve oli üks tegureid, mis kiirendas Ameerika Ühendriikide seisukohavõttu Balti riikide saatuse küsimuses. Sisepoliitiliseks teguriks olid lähenevad valimised ja vajadus president Rooseveltile kindlustada Balti rahvusgruppide toetus kolmandaks ametiajaks. Ja kinnipidamist Ameerika põhiväärtustest lihtsustas peale kõige muu ka see, et Nõukogude Liit oli Natsi-Saksamaa avalik liitlane. Sellel taustal sündiski Ühendriikide alamriigisekretäri Sumner Wellesi 23. juuli 1940. aasta deklaratsioon järgmises sõnastuses:
''Viimaste päevade alatud võtted, mille tagajärjel kolme Balti riigi – Eesti, Läti, Leedu – poliitiline sõltumatus ja territoriaalne terviklikkus plaanipäraselt hävitati nendest märksa võimsama naaberriigi poolt, on kiiresti jõudmas lõppeesmärgini. Esimestest päevadest alates, kui nende riikide rahvad võitsid kätte oma iseseisvuse ja demokraatliku valitsemisvormi, on Ameerika Ühendriikide rahvas jälginud sügava ja sooja poolehoiuga nende väljapaistvaid edusamme omariikluse kujundamisel. Meie valitsuse poliitika on üldtuntud. Ameerika rahvas astub vastu röövellikule käitumisele, sõltumata sellest, kas seda viiakse ellu jõuga või jõuga ähvardades. Niisamuti astub Ameerika Ühendriikide rahvas vastu ükskõik kui võimsa riigi mistahes vormis sekkumisele teise suveräänse riigi siseasjadesse, ükskõik, kui nõrk see riik on.''

See ongi Ameerika Ühendriikide mittetunnustamispoliitika lühim kokkuvõte, mille taustal tuleb meil hinnata Jüri Uluotsa valitsuse moodustamist 1944. aastal ning mitmeid muid praktilise väärtusega küsimusi. Näiliselt on Wellesi tekst väikese praktilise, aga suure moraalse kaaluga. Ja siingi tuleb möönda, et moraalne kaal muutus sõltuvalt sellest, kas Nõukogude Liit oli Hitleri liitlane või Ameerika Ühendriikide liitlane või Ameerika Ühendriikide vastasmängija külmas sõjas.

Probleemid, mis ootaksid uurimist, on järgmised.

Nii Jüri Uluots kui Sumner Welles lähtusid Eesti Vabariigi kontinuitiivsuse põhimõttest. Tarvitseb ühest küljest meenutada seda pedantset korrektsust, millega peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots rinnete vahel tegi Otto Tiefile ülesandeks valitsuse moodustamise; ning teisest küljest Ühendriikide pedantset korrektsust diplomaatiliste sidemete säilitamisel Eesti Vabariigi legaalse diplomaatilise esindajaga, viimati suursaadik Ernst Jaaksoniga. See oli kõike muud kui väline ja formaalne. Eesti diplomaatilist esindust rahastati Eesti Vabariigi legaalse valitsuse poolt varadest, mis olid deponeeritud ning pärast Eesti okupeerimist külmutatud New Yorgi Federal Reserve'i pangas. Ühest küljest tegi see Ühendriikidele võimatuks tunnustada mistahes alusel kujundatud eksiilvalitsusi. Teisest küljest, ja see on sootuks olulisem, järeldub Ühendriikide kontinuiteediprintsiibist ka Eestis tegutsenud nõukogude administratsiooni käsitlemine illegaalsena, millel oli määrav tähtsus Eesti üleminekuajal ning Eesti põhiseaduslike institutsioonide taastamisel.

Mittetunnustamispoliitika oli juba algusest peale raskeks pähkliks nõukogude okupatsioonivõimudele veel enne Eesti Vabariigi lõplikku okupeerimist 17. juunil 1940. Osutan kahele näitele, mis minu arvates võiksid ajaloolastele tänuväärset uurimisainet pakkuda. Esimene on Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissari marssal Semjon Timošenko ja peastaabi ülema marssal Boriss Šapošnikovi 1940. aasta 9. juuni käskkiri number 02622 Balti sõjalaevastiku ülemale Vladimir Tributsile, mille alapunkt ''d'' kõlab järgmiselt. Tsiteerin: ''Sulgeda Riia laht ja blokeerida Eesti ja Läti rannik Soome lahes ja Läänemeres, et takistada nende riikide valitsuste evakueerimist.'' Valmistudes okupeerima Eesti, Läti ja Leedu vabariiki pidas nõukogude juhtkond eriti ohtlikuks meie põhiseaduslike institutsioonide edasipüsimist. See oli mõistagi salajane käskkiri, täpsemalt ''soveršenno sekretno'' ja ''osoboi važnosti''. Ning teiseks tahaksin teile sellega seoses meelde tuletada, kui ulatuslikult nõukogude okupatsioonirezhiim investeeris poliitilisse lavastusse, mis pidid looma illusiooni võimu legaalsest üleminekust. Siit õigupoolest koorub välja kolmas uurimisteema, – vastuolu nõukogude propaganda soovis kujutada iseseisva Eesti Vabariigi likvideerimist legaalse aktina ning samas soovis kujutada seda niinimetatud revolutsioonilise töörahva poliitilise tahtena, mis ju ei vaja legitimeerimist.

Mittetunnustamispoliitikat on Eestis hinnatud mitmeti, enamasti vaevu varjatud sarkasmiga. Ometi olid selle poliitika põhimõtted argumendiks Atlandi harta sõnastamisel 1941, nad mõjutasid Teherani ja Jalta kokkuleppeid ning 1975. aasta Helsingi lõppakti, teisisõnu – nad jätsid Eesti, Läti ja Leedu päevakorda. Võiksime spekuleerida, aga ma ei kavatse seda siit kõnetoolist teha, missuguseks oleks võinud eestlaste, lätlaste ja leedulaste saatus kujuneda aastail 1944–1945 mittetunnustamispoliitika puudumisel. Mittetunnustamispoliitika esimene tulemus oli muidugi see, et lääneriikides ei käsitletud eestlasi Nõukogude Liidu kodanikena, nagu seda nõukogude välisministeerium oma arvukates nõudmistes taotles.

Kuivõrd professor Jüri Uluots suutis vabariigi valitsuse moodustamisel ja poliitiliste sihtide kujundamisel arvesse võtta Atlandi hartat ning Ameerika ja teiste lääneriikide mittetunnustamispoliitikat? Sellele kesksele küsimusele vastab kaudselt professor Uluotsa kõne Tallinna raadios 19. augustil 1944, niisiis kuu aega enne Otto Tiefi valitsuse kujundamist. Tallinna raadio oli tollal Landessender Reval ja natside tsensuuri all. Seda hinnatavam, seda uskumatum on professor Uluotsa oskus jääda truuks Eesti riikliku kontinuiteedi põhimõttele ka tsensori valvsa pilgu all. ''Pidagem meeles,'' ütles ta, ''et see seisund, milles Eesti asub vaherahu või rahu saabumisel, on olulise ja otsustava tähtsusega kogu Eesti rahva oleviku ja tuleviku suhtes.'' Ja edasi: ''Pärast sõda on vaja rahvaste elu ja vahekordi korraldada. Korraldada tähendab aga õiguspäraselt talitada. Õiguse põhimõtetes võivad olla erinevad arvamused. Aga on üks õiguse põhimõte, ilma milleta pole õigust ennast. See põhimõte kõlab: igaühele tema oma.''

See on silmatorkavalt lähedane Ameerika Ühendriikide 1940. aasta seisukohale, mille järgi kõik need riigid, kes sõja tagajärjel kaotasid oma iseseisvuse, taastavad selle pärast sõda. Nii Sumner Welles kui Jüri Uluots uskusid põhimõtetesse, mis on surematud, ja ajalukku, mis ennast kordab.

Kuid ajalugu kordab ennast ainult mahajäänutele. See on professor Jüri Uluotsa sõnum tänasele Eestile, ja see on ka põhjus, miks me käesoleval suvel tähistame mittetunnustamispoliitika 60. aastapäeva: poliitilikaajaloos on vähe näiteid, mis oleksid – küll vahelduva eduga – nii pikalt kujundanud kohustusi kinni pidada rahvusvahelise õiguse põhimõtetest.