Vabariigi President Eesti Spordiseltsi Kalevi 100. aastapäeval 24. mail 2001 Estonias
24.05.2001

Austatud kalevlased,

õnnitlen teid kõiki südamest Kalevi seltsi sajandal sünnipäeval. Soovin spordiseltsile Kalev uusi sportlikke võite Eesti spordi ja isamaa-armastuse edendamisel. Ja ennekõike avaldan lugupidamist neile kalevlastele, kes jäid truuks Kalevi põhimõtetele ka siis, kui okupatsioonivõimud Kalevi ära keelasid, kelle kaudu Kalevi vaim ja aated juhtisid sportlasi ka siis, kui Kalevi nimi oli põlatud ja tänu kellele me võime täna kõnelda põhimõtete järjekestvusest. Need mehed - kõigepealt kauaaegne rekordiomanik Ruudi Toomsalu, kes täna on haigevoodis, kolonelleitnant Sven Ise, kes on 11 aastat veetnud vangilaagris, ja niisamuti 11 aastat surmamõistetute vangilaagris istunud Ants Kargaja ning vähesed teised ellujäänud peaksid olema Kalevi auliikmed. Nende truuduse, tahte ja isamaa-armastuse kaudu me saamegi siin Estonias kokku sõlmida tänase Kalevi sada aastat tagasi loodud Tallinna Jalgrattasõitjate Seltsiga Kalev. Need mehed väärivad meie sügavat austust, milleks ma siitsamast kõnetoolist teile eeskuju annan.

Sada aastat tagasi loodud Kalev oli üks organisatsioon paljudest, mis koondas meie lootusi ja tahet organiseerumiseks, Eesti nime austamiseks ja põlistamiseks, Eesti enesemääramisõiguse teostamiseks. See sai ilmseks Vabadussõjas. Spordiselts Kalevi kauaaegne esimees lipnik Leopold Tõnson rajas spordiseltsi liikmetest Kalevi maleva siitsamast mõnesaja meetri kaugusel Reaalkoolis. Kalevi malev kandis varrukal spordiseltsi ja Eesti rahvusvärvides märki. Kalevi märgiga võideldi Loksa ja Tsitre dessantoperatsioonis, Landesveeri avantüristide vastu Lätis ning mõne päeva pärast seitsekümmend aastat tagasi avas Eesti riigipea Rahumäe kalmistul mälestusmärgi Eesti vabaduse eest langenud kalevlastele. Kalevist oli kujunenud Eesti visaduse, jõu ja truuduse sümbol.

Mu daamid ja härrad, minu ülesandeks täna ja siin ei ole Eesti spordiliikumise ajalugu, vaid Eesti riigi ajalugu.

Eesti okupeeriti Punaarmee poolt 17. juunil 1940.

Kuu aega pärast okupeerimist, 18. juulil 1940 toimus Kalevi staadionil Kadriorus Eesti-Läti jalgpallivõistlus. Pärast võistlust läks pealtvaatajaskond Kadrioru lossi poole oma poolehoidu avaldama faktilises arestis viibivale Eesti riigipeale. Võõrvõim takistas poolehoiuavaldust, kuid võõrvõimule sai ühtlasi selgeks, milline määratu isamaa-armastus kannab Eesti spordiliikumist. See sundis kiirele tegutsemisele. Juba järgmisel päeval kirjutas võõrvõimu esindaja Harald Haberman alla otsusele number 791. Selle kohaselt kuulutati Eesti Spordi Keskliit niinimetatud töötava rahva huvide vaenlaseks. Spordi Keskliidu juhatus tagandati terves koosseisus ja asendati uue juhatusega. 20. septembril kogunes niinimetatud Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Büroo oma istungile. Et see puutub otseselt Kalevisse, lubatagu ette lugeda istungist osavõtnute nimed: Karl Säre, Nikolai Karotamm, Neeme Ruus, Johannes Lauristin, Endel Tarkpea, Johannes Vares, Boriss Kumm, Olga Lauristin, Oskar Sepre, Arnold Veimer, Feodor Okk, Asmin, Ambros, Orest Kärm, Nigol Andersen, Arnold Raud, Richard Mahl. Kolmekümnes päevakorrapunkt kannab järgmist pealkirja: ''Spordiseltsist Kalev.'' Ning sisu, - ma tsiteerin: ''esiteks, lugeda spordiselts Kalev 20. septembrist samast aastast likvideerituks; teiseks, - kõik Kalevi seltsi ehitised, spordivahendid ja inventar üle anda spordiseltsi Dünamo kasutusse.'' Selsamal traagilisel ja verisel sügisel kinnitatakse Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimeheks Arnold Kress. Ka seda nime tasub meeles pidada. Ühes oma kirjas Moskvasse tõstis Arnold Kress üles nõudmise eestlaste küüditamiseks - ja jälle ma tsiteerin - ''NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse, sest nende vallandamine kutsub esile liikumist ühest kohast teise ning loob veelgi paremad tingimused kontrrevolutsioonilisele tegevusele.''

Armsad kalevlased, mu daamid ja härrad, niisugune on olnud Kalevi ajalugu okupatsioonide aegu. See on Eesti ajalugu, kuid see ei ole Eesti Vabariigi ajalugu. Ma peatusin nendel üksikasjadel seetõttu, et meil on ikka veel segane arusaam sellest, mida tähendab Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus. Ikka veel esineb kaks äärmust: püüd lepitada meid nõukogude okupatsiooniga ühelt poolt ja püüd lepitada meid natsliku okupatsiooniga teiselt poolt. Mu daamid ja härrad, Eesti õiguslikku järjekestvust mõista ei ole raske. Riik on riik ja selts on selts. Riigi puutumatust tagab rahvusvaheline õigus. Sellepärast me kõnelemegi Eesti Vabariigi õiguslikust kontinuiteedist. Kuid mis tagab seltsi järjekestvust? Seltsi ajalugu ei ole tema pitsati ajalugu, seltsi ajalugu on tema truudus eesmärkidele, aadetele ja isamaale. Kõik võõrvõimude sammud, mis võeti ette Eesti Vabariigis pärast Eesti okupeerimist 17. juunil 1940 ja enne Eesti Vabariigi põhiseaduse taasjõustumist 3. juulil 1992, on õigustühised. See peaks selge olema meile kõigile, meie sportlastele, kes on au ja uhkusega kandnud Eesti lippu maailma paljudel staadionitel ning koju toonud medaleid niisugusel hulgal, mis seab Eesti maailma kõige edukamate spordiriikide esiritta. Meil ei ole põhjust osutada natslikele võimuritele, kes oma rinde ja tagala üksmeele huvides lubasid 1943. aastal taastada Kalevi spordiseltsi. Meil ei ole põhjust osutada Moskva võimumeestele ja nende Eesti kvislingitele, kes püüdsid natside otsust tasakaalustada samuti 1943. aasta detsembris kommunistide otsusega taastada Kalev. Sellel kõigel ei ole midagi ühist Eesti Vabariigiga, kuid sellel on olnud ja on ühist eestlaste truudusega spordiliikumisele ja ausa sportliku võistlusega, kus on ainult võitjaid ega ole kunagi kaotajaid.

Tänasel pidulikul aktusel tahangi sümboolselt, teie kõigi silme all sõlmida need niidiotsad, mis meie kätte pärandatud on, kokku. Kutsun siia Kalevi liikme 1935. aastast Ants Kargaja koos sümboolse tõrvikuga, kes annab selle heaks hoidmiseks noortele kalevlastele Kaspar Valgepeale ja Pauliine Viidule.

Hoidke Kalevit hästi. Meil kõigil on nii heal kui halval ajal Kalevit vaja.

Hoidke Eestit hästi. Palju õnne, sellele leegile, mis on sada aastat põlenud!

Tänan teid!