Vabariigi President Pärnu Vallikäärus 28. mail 2001
29.05.2001

''Eesti mäletab''


Armsad vanaisad, vanaemad,
isad, emad,
lapsed,

te kõik teate, miks me täna siin oleme. Meid viidi ja me oleme tagasi tulnud. See on leinapäev ja see on ometi niisugune leinapäev, kus me ei tõmba Eesti sinimustvalget lippu mitte poolde masti, vaid laseme tal uhkelt lehvida nii, nagu ta täna lehvib Pärnu tänavatel. Ma tahaksin teid kogu südamest tänada selle ilusa alguse eest, ma tahaksin tänada praegu esinenuid, ma tahaksin eriti tänada lapsi, kes rääkisid ju tulevikust, kes rääkisid sellest, mida nad lootsid, mida nad ootavad, ja ma kuulsin kõigi nende laste hääli, kes rääkisid umbes sama juttu teadmata, et nad mitte kunagi ei näe enam oma isa, ema, kes on jäänud kaugele. Mu kallid sõbrad, leinapäev on päev, mis meie südamed täidab kõigepealt leinaga nende pärast, kes ei ole Eestisse tagasi jõudnud, aga veel rohkem uhkusega, et me oleme siin ja meie oleme võitjad, ja mitte kunagi ei kordu see koledus, millest tänavu möödub 60 aastat. Ma ei taha teile täna pikka kõnet pidada. Teie enda siinolek kõneleb ju kõige selgemalt, et need tunded ja see valu ja see truudus Eestile on see jõud, mis on teid siia kokku toonud. Ma tahaksin teile täna öelda, et leinapäev on täna 60 aastane. Me hakkame seda alati ka edaspidi tähistama 14. juunil, kui toimus esimene suurküüditamine. See ei tähenda mitte, et see esimene suurküüditamine oleks olnud tähtsam, kui järgmine suurküüditamine 26.-29. märtsil 1949 või kõik need muud neli küüditamislainet, mis käisid üle Eesti, see on lihtsalt see päev, kus me mõtleme kõigele sellele, kus me tunneme kaasa kõigile neile, kes ei näinud Eesti vabaduse taassündi, ja kus me koondume Eesti ümber selleks, et Eesti oleks ka edaspidi vaba ja uhke ja edaspidi niisama jõukas, nagu ta oli enne Teist maailmasõda.

Eesti on ühtekokku kaotanud 110 000 inimest. Kallid inimesed, mõelge selle peale, kui väike see rahvas on ja me oleme ikka elus ja me oleme ikka tugevad. Me ei ole aga siia mitte kogunenud nutma, me ei ole kogunenud siia, et vanadele haavadele soola puistata. See, mida me võime teha, ja see, mida me oleme kohustatud tegema oma laste, oma järeltulijate nimel, on kõnelda sellest, et Eesti peab igas olukorras, ka kõige raskemas, olema truu iseendale, peab olema julge, ennast kaitsma ja et Eesti ei ole nüüd enam maailmas üksi, nagu 60 või 61 aastat tagasi. Tookord me olime üksi. Tookord me jäime kahe suure veski kivi vahele ja need jahvatasid ja jahvatasid ja jahvatasid koos meie rahvaga kümneid miljoneid. Me mõtleme kõigile nendele, kes ei ole meie hulgas ja kes ometi võiksid olla. Me mõtleme kõigele sellele, mis Eestis on jäänud tegemata, me mõtleme noorusele, kes ei tulnud ilmale, me mõtleme ülikoolidele, mis on jäänud rajamata, me mõtleme oma kunstnikele, kirjanikele, heliloojatele, kelle viimane sõna ja viimane heli kõlas kusagil kaugete metsade taga ja kellest ei saanud mitte kunagi Nobeli preemia laureaati. See on see hind, mida me endas kanname. See on ka see eesmärk, mis meid koondab selle ainsa Eesti ümber, mida me tahame hoida niisama õrnalt, nagu need kaks last täna rääkisid.

Kallid kaasmaalased, ma ei tulnud siia kõnesid pidama. Ma tahan teile lihtsalt öelda, et rahvaid, kes nii palju oleksid pidanud ära andma kahele totalitaarsele suurriigile, neid on maailmas vähe. Ja rahvaid, kes on nii julgesti säilitanud oma iseteadvuse ja oma elutahte ja oma lugupidamise kõigi nende vastu, keda saatus - õieti mitte saatus, vaid suurriikide julmus on meie ridadest ära kiskunud, neid rahvaid, keda annaks meie rahvaga võrrelda, ma tean ainult kolme. Need on lätlased, leedulased ja eestlased. See on see, mis meid ühendab ja me oleme oma kohustuse ajaloos täitnud, me oleme jäänud truuks Eestile, me oleme jäänud truuks demokraatiale ja me oleme demokraatia viinud sellesse vanglasse, mis meie selja taga on, see demokraatia, kaunis lind, on suutnud isegi selle vangla purustada. See on eestlaste ja lätlaste ja leedulaste põline osa selles, mida kutsutakse ajalooks, ja me võime olla uhked: ajalugu on õiglane. Meil läheb vaja veel natuke aega, et vaadata maailmale niisama uhkelt ja eneseteadvalt silma, nagu me olime harjunud seda tegema enne Teist sõda.

Aga nüüd, mu kallid pärnakad, tahan ma teid tänada selle päeva eest, teie ridade eest, selle truuduse eest, mis on teid siia toonud. Meil kõigil on erinevad mälestused sellest, mis on meist üle käinud, ja need erinevad mälestused peavad liituma meie ühiseks tahteks - hoida Eestimaad, hoida Eestimaa tulevikku, hoida Eestimaa noori, selleks et Eesti seisaks naeratavalt ja jõukalt tulevikus. Ma tahan teid tänada. Ma tahaksin teile kõigile anda rinda Murtud Rukkilille. See on olnud meie rahvuslill. Teda on murtud, aga ta õitseb. Ta on toonud ka teid täna siia. Olgu see meie lootuse märk, olgu see meie truuduse märk, olgu see minu tänumärk kõigile teile, mu kallid kaasmaalased.

Tänan teid!