Vabariigi President üheksanda Riigikogu valimiste väljakuulutamisel 1. detsembril 1998
01.12.1998

Armsad kaasmaalased!

Ma tulin siia selleks, et teie ees alla kirjutada otsusele üheksanda Riigikogu valimiste väljakuulutamise kohta. Aga kõigepealt tahaksin, et me kahekesi, - teie seal, mina siin - esitaksime endale küsimuse, mida me elult ootame. Meil tuleb valimistel selgusele jõuda iseenda, oma pere, oma rahva ja riigi tuleviku suhtes. Kust king pigistab? Mida tuleb parandada? Mida teisiti teha? Mis on meie siht?

Kui siht on selge, oskame Riigikokku valida ka naise või mehe, kes neid sihte teoks teeb. Siis oskame hoiduda poliitikutest, kelle lubaduste summa on suurem kui riigi võimalused ja keda võim huvitab rohkem kui rahvas. Mul on neli soovitust.

Esiteks. Meil kõigil on omad mured, ja need mured võivad olla õige erinevad. Järelikult on ka sihid ja lootused erinevad. Kuid ühes asjas langevad meie kõigi mured, lootused ja sihid ometi kokku. See on Eesti. Ma arvan, et kui mitte kõik, siis rõhuv enamus ometi on kõige tähtsamas ühel meelel: Eesti riiki saab parandada ainult siis, kui Eesti riiki hoida. Lööklause "nii vähe riiki kui võimalik" on õige ainult siis, kui riik on tugev. Eesti ei ole tugev. Ta ei ole ka nõrk. Ta on ikka veel tellingutes. Tellingud varjavad maja, mida me alles ehitame, aga see on meie maja ja meie ainus maja.

Miks ma seda rõhutan? Kolme päeva eest avaldas BNS teate pealkirjaga "Vene ja Valgevene tahavad arutada Baltimaade liitmist SRÜga." Niisugune ettepanek tehti Balti Assambleele, kes selle mõistagi tagasi lükkas, kuid ometi tuletab see meelde Ždanovi aegu. Julgeolekut ei ole kunagi liiga palju. Seepärast olen ma palunud kõiki eesti erakondi kinni pidada põhimõttest, et välis- ja kaitsepoliitikas valitseks koosmeel ja neid ei kasutataks valimiskampaanias vastastikuste rünnakute relvana. Samas need on teemad, millest erakonnad peavad valimistel rääkima, et tõestada oma küpsust riiki valitseda. Ma ootan teilt, armsad kaasmaalased, et te oma kandidaatidelt nõuate ennekõike küpsust välis- ja kaitsepoliitikas. Nagu näete, seadsin ma selle esikohale. Tänases avatud maailmas, kus kõik suhtlevad kõigiga, peavad ka Eesti juhid olema võimelised maailmaga suhtlema.

Teiseks räägin valimiste iseloomust. Mul on hea meel, et Riigikogu võttis vastu seaduse valimisliitude keelustamisest. Kahjuks sündis see niivõrd viimasel hetkel, et erakonnad, kelle sihid ja eesmärgid on lähedased või koguni kokkulangevad, ei jõua enne valimisi oma ühinemist ühtseteks erakondadeks vormistada. Seepärast püsib oht, et pärast valimisi kõik läheb vana rada edasi. Riigikogus tekib taas hulk fraktsioone, kust igaühel on voli ära kolida või mitmekesi isegi uusi fraktsioone luua.

Niisugusel puhul, kui saadik ütleb ennast lahti oma valija eesmärkidest, mille täitmiseks teie olete talle oma hääle andnud ning kujundab endale omad eesmärgid, petab ta kõigepealt valijat, see tähendab teid ennast. Niisuguse olukorra vältimine on teie kätes, armsad kaasmaalased. Teil peaks olema täiesti selge, et te ei lähe mitte hääletama, nagu vene ajal öeldi, vaid valima. Valida saab üksnes kahe või enama sihi või poliitilise programmi, poliitilise lahenduse vahel. Valimised ei tähenda võimalust anda oma häält teleekraanilt tuntuks saanud liidri poolt. Valimistel saab sisu ja mõtte meie põhiseaduse lause, et kõrgema võimu kandja on rahvas, - nimelt just teie, armas kaasmaalane , teie pere, teie naabrid, teie üleaedsed. Peate kõigepealt hindama, kuidas olete rahul eelmise nelja aastaga Eesti Vabariigis. Ja selle põhjal otsustama, millised jõud valitsevad Eestit järgmised neli aastat. Teile võidakse valimislubadusi nagu magusat putru lusikaga suhu toppida. Olge nõudlikud, pidage meeles, et valimiseelne aeg on ennekõike kahekõne aeg. Teie õigus ja kohus on küsida, kes on ühe või teise erakonna ministrikandidaadid. Esitage oma küsimusi julgelt ja nõudlikult, siis te saate ka vastuseid, mida kaaluda ja hinnata. Tasakaalukalt valida saab Eesti kodanik üksnes siis, kui ta oma otsuses toetub informatsioonile, ausale informatsioonile. Eesti ajakirjandusel on siin vastutusrikas osa täita. Niisiis on aeg kokkuvõtteid teha, hinnangut anda neli aastat juhtinud meeskonnale, otsustada, kas jätkata vanaga või valida uus. Võim on teie käes, lugupeetud valijad, ja nüüd algab mõtlemise ja tegutsemise aeg. Pärast on hilja nuriseda.

Kolmandaks räägin stagnatsiooniohust. Kunagi ammu oli see sõna kasutusel ühe teise riigi suhtes, ja see selleks. Kuid see oht võib ka meid endid, meie Eesti Vabariiki varitseda. Kulunud mõttekäigud, bürokratiseerumine, ebaoriginaalsed lahendused, - kõik see ähvardab Eesti-sugust väikest maad, kes meie avatud maailmas peab rinnutsi liikuma teiste, palju suuremate riikidega ja säilitama oma võistlusvõime. Ma ei taha kellegi suhtes ülekohtune olla. Bürokraatiata ei ole demokraatiat, aga kas meie riigiametnikud on ka tõhusad? Kas oleme osanud oma piiratud inimkapitaliga säästvalt ümber käia? Kui võimuga käib kaasas vastutus, kas meil on ministreid, kes oleksid tagasi astunud ebaväärika käitumise või asjatundmatu otsuse või Põhiseaduse vastu eksimise pärast? Kas me kaugeneme õigusriigist? Kas Eesti on otsinud haldusvorme, mis vastaksid Euroopa ühe kõige väiksema riigi väga piiratud inimkapitalile? Kas erakonnamaastik kujuneb piisavalt selgeks, erakonnad piisavalt koostöövõimeliseks, et uues Riigikogus vältida vähemusvalitsusi? Ka see sõltub teist, teie nõudlikkusest, armsad kaasmaalased. Ajad on karmid, aga ka eestlane oskab olla karm. Meie riik vajab tõhusat ideederikast juhtimist, mitte ajutisi või nõrku või kõhklevaid valitsusi. Ma loodan teie kodanikutahtele, ma loodan, et need valimised kujunevad valimisteks stagnatsiooni vastu.

Ja lõpuks neljas lõik: Kõik praegu Eestis võimule pürgivad poliitilised jõud on ühel või teisel viisil, kas valitsust moodustades või valitsustes osaledes Eestit juba juhtinud. Seetõttu pole põhjust arvestada ainult valimiseelseid lubadusi. Teil on võimalik hinnata erinevate meeskondade suutlikkust riiki juhtida, nende - nii naiste kui meeste - koostöövõimet, energiat ja selge eesmärgi püstitamist. Laske silmade eest mööda, mida erakonnad on lubanud ja mida erakonnad on tegelikult ellu viinud. Ärge uskuge sõnu, uskuge tegusid!

Armsad kaasmaalased, ma loodan näha valimiskampaaniat, milles noored liituvad vanadega, minu põlvkonnaga. Vana põlvkond toob kaasa oma mälestuse töökast Eesti Vabariigist, millest tundsime uhkust ja rõõmu. Noored põlvkonnad loovad selle najal oma nägemuse Eestist, mis jääb nende teostada.

Teie mõlema, mõlemate põlvkondade tahtest ja teost sõltub homse Eesti nägu!

Nende sõnadega lubage mul välja kuulutada Eesti Vabariigi üheksanda Riigikogu valimised 7. märtsil 1999 ja teie juuresolekul alla kirjutada otsusele, mis siinsamas teie silmade all ka jõustub.

Tänan.