Vabariigi President riiklike autasude kätteandmisel 20. veebruaril 1997
20.02.1997

Armsad kaasmaalased,
lugupeetavad külalised!

Eesti Vabariik seisab oma 79. aastapäeva eel. Tava järgi, mis ulatub meie riigi nooruspäevadesse, austame Eesti Vabariigi ordenite ja medalitega neid mehi ja naisi, kes on taganud meie riigi järjekestvuse relvaga käes lahingutandritel, sõnaga rahvusvahelise üldsuse ees, teoga kodumaal eesti keele, kultuuri, teaduse, väärtushinnangute, lühidalt eesti identiteedi kaitsmisel ja süvendamisel. Tänase lihtsa tavandi sisuks on avaldada Eesti sügavat austust nendele naistele ja meestele, olgu eestlased või välismaalased, kes oma tegevusega on tõestanud oma usku rahvusvahelise õiguse põhimõtetesse ja Eesti Vabariiki, sest meie riik on sündinud vaba rahva õigusest vabale tahteavaldusele. Võõrriikide administratsioon on ajutiselt kodumaa häält suutnud lämmatada, kuid ei ole iial suutnud rahva tahet murda. Ja teiselt poolt: rahva tahet on toitnud just see teadmine, et ebaõigus ei sünnita uut õigust. Selles vankumatus, peaaegu jonnakas ja kindlasti ka liigutavas usus ja truuduses rahvusvahelisse õigusse oleme olnud ka Euroopas paljudele eeskujuks. Lubage selle näitena mul ette lugeda Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 3, mis on ühtlasi Kadrioru lossi Teise maailmasõja järgse arhiivi esimesi dokumente. Ja see kõlas nõnda:
"Eesti Vabariigis on taas rakendatud põhiseaduslik riigikord. Vabariigi kodanike poolt on valitud Riigikogu ja ametisse on seatud Vabariigi President. Selletõttu, tuginedes Vabariigi Valitsuse eksiilis deklaratsioonile 16. juulist 1992, astun tagasi Peaministri ametist ja loobun Vabariigi Presidendi ülesannete täitmisest alates tänasest päevast."
Alla on kirjutanud, nagu te juba tajute, Heinrich Mark, peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes.

Niisiis on tänase ja ka tulevaste tänupäevade sisuks, - sest tänast päeva me võiksime nimetada tänupäevaks, - nende inimeste austamine, kes kandsid oma õlgadel Eesti Vabariigi järjekestvust.

Möödunud aastal tänas Eesti Vabariik Heinrich Marki oma kõrgeima ordeniga. Möödunud aastal nagu tänagi avaldas Eesti Vabariik oma tänu ja austust kõigepealt neile, kes olid valmis riigi kestvuse nimel oma elu ohvriks tooma. Mul on hea meel, et Eesti vastupanuliikumist esindab täna siin Kadriorus Riigivapi ordeni kavaler Enn Tarto.

Seda järjepidevust kannab tänaste ordenisaajate hulgas kõige vanem, 1896 sündinud Vabadussõja veteran, Vabadussõja muuseumi asutaja ja juhataja kuni meie isamaa okupeerimiseni Taavet Poska, keda siit Kadriorust ka Teie nimel tervitan.

Vanaisade ja isade vaimu kannab tulevikku edasi tänaste ordenisaajate kõige noorem, tuleval nädalal oma kolmeteistkümnendat sünnipäeva tähistav Jallo Freiethal. Jallo on see Pala kooli poiss, kes traagilises katastroofis ei kaotanud pead ja hoidis ära koolibussi plahvatuse.

Nende kahe mehe sünni vahele jääb peaaegu sajand, ohvriterohke sajand, mis on olnud tunnistajaks Eesti tõusule ja võitlusele, tõusule ja küpsemisele võitluses, töös, higis ja vaevas.

Mul on eriline heameel eesti naiste ja meestega ühte ritta seada meie kaks tänast külalist: Taani omaaegse välisministri Uffe Ellemann- Jenseni ning Eesti ja meie Balti sõsarmaade sõjalise nõustamise rühma esimehe, inglise kindrali Garry Johnsoni. Uffe Ellemann- Jensen kuulub nende Euroopa poliitikute hulka, kes teadsid enne teisi, kui vältimatu on Eesti vabanemine okupatsioonirezhiimist. Ja tema oli see mees, kes ütles - Taanil ei ole vaja Eesti Vabariiki tunnustada, sest ühte riiki ei saa kaks korda tunnustada. Taani lihtsalt taastab oma diplomaatilised suhted Eestiga.

Ka Garry Johnsonit ei ole vaja pikalt tutvustada. Tema on see mees, kes erru astudes on ennast pühendanud Eesti Kaitseväe väljaõpetamisele. Iga mundrit kandev Eesti poeg ja tütar on kindral Garry Johnsoni õpilane.

Armsad kaasmaalased!

Selles ongi sõjaeelse ja sõjajärgse Eesti erinevus: Eesti elab koos Euroopaga ja Euroopa elab koos Eestiga. Meie iseseisvus on ka Euroopa eneseteostus.
Õnnitlen Teid kogu südamest.