Vabariigi President Jaan Tõnissoni mälestusmärgi avamisel Tartus 31. mail 2001
31.05.2001

Austatud Jaan Tõnisson,
Austatud perekond Tõnisson,
Kallid kaasmaalased!

Täna me avame Jaan Tõnissoni ausamba. Suur riigimees on tagasi jõudnud Tartusse. Tema elutööks on olnud Eesti riik. Kommunistid lasid ta maha, kuid ta ei ole kunagi surnud. Ka täna on Jaan Tõnissoni elutööks Eesti riik ja Eesti aated. Ta kõneleb meiega ja meie kohustus on talle tegudega vastata.

Te teate, et olen teel Võrru. Täna õhtul koguneb Võru Kandle kultuurimaja aeda inimesi, kelle kallal okupatsioonivõimud on toime pannud inimsusvastaseid kuritegusid. Kuid Murtud Rukkilille saame rinda pista ainult neile, kes on eluga surmast tagasi võidetud. Kuid meie austus kuulub niisamuti ja ennekõike neile, kes on pidanud jätma elu Eesti Vabariigi iseseisvuse ja põhimõtete eest. Esimeste hulgas arreteeris võõrvõim ka Jaan Tõnissoni. Tema kinnivõtmine Tööstuse tänava kodust 12. detsembril 1940 ja vangi viimine on tänaseni talletunud rahva mälupilti. Totalitaarne võõrvõim püüdis kõigepealt hävitada Eesti riigi juhte ja Eesti rahva eneseteadvust. Kui Eesti okupeeriti Punaarmee poolt 17. juunil 1940, algas Eesti hävitamine just meie riigi ja rahva juhtidest. Okupatsioonivõim püüdis rahvast toota pööblit, taluperemeestest kolhoosnikke, omanikest moonakaid, eestlastest vagusaid sulaseid. Ometi oleme - kõigist inimkaotustest hoolimata - meie võitjad, ja suur totalitaarne vaenlane - kaotaja. Seda kinnitavad ka mu viimaste päevade kokkupuuted vägivalla ohvritega. Nad ei ole ohvrid, nad on võitjad ja nad on selle üle uhked.

Ma ei ole siin praegu mitte selleks, et rääkida küüditamistest, arreteerimistest, vangilaagritest. Mind huvitab riigipeana eeskätt Eesti Vabariigi püsimine. Seesama on olnud ka Jaan Tõnissoni töö ja võitluse ülim siht. Ta tegutses Eesti Vabariigi loomise ja püsimise nimel kogu elu. See rida on pikk: Eesti Üliõpilaste Selts, Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kirjanduse Selts, Vanemuise teatrimaja, riigivanema ja peaministri ametid. Demokraatia kaitsmine nii sisemiste kui väliste vaenlaste vastu. Jaan Tõnissonil ei olnud kerge muuta eestlaste sulasementaliteeti ja sisendada rahvasse eneseusku ja usku demokraatiasse. Ta tuli sellega toime. Ta muutus sümboliks. Teda oli lihtne maha lasta. Tema uhket vaimset pärandit hävitada kommunistidel ei õnnestunud. Meie kohus on nüüd osata teha järeldusi sellest, mida oleme valesti teinud aastatel 1939 ja 1940 ja nende sõnadega ma tahaksingi üle minna selle veel kaetud ausamba juurest selle maja juurde.

Tõnisson ja "Postimees", Eesti ja sõnavabadus, Eesti ja vaikiv aeg. Ma lugesin täna hommikul "Postimehe" toimetaja Raagi mälestusi nii nagu ta oli kirja pannud aastaid hiljem juba vabas maailmas, kus ta meenutas augustikuud 1939: 'Oli ilus suvine päev, kirjakandja tuli, hüüdis kaugelt: "Tänane leht on uudiseid täis!" Raag avas lehe ja luges Hitleri-Stalini paktist. Ta kirjutab raamatus ja kirjutab ausalt, sest see raamat on hiljem, aastakümneid hiljem kirjutatud: 'Süda läks kergeks, sõda ei ulatu Balti riikide alla.' Mu kallid kaasmaalased, see on võib-olla kõige lühem kokkuvõte meie kanapimedusest, meie oskamatusest hinnata demokraatiat ja karta totalitarismi, meie oskamatusest ennast ette valmistada kooseluks suure demokraatliku maailmaga. Mida meil tuleb sellest järeldada?

Ma olen pidanud palju Euroopas kõnelema väikeriikidest ja väikeriikide osast tulevases ühendatud Euroopas. Ma olen ütelnud, et väikeriigid on tundlikumad, nad reageerivad kiiremini, nad on nagu baromeetrid selle suure maailma konfliktides, see on õige, aga eelduseks sellele on vaba sõna, eelduseks sellele on rahva õigeaegne informeerimine maailmast ja just siin jäi Eestil seda nägemust, seda maailma tunnetust, et näha lähenevat ohtu, väga palju puudu. See ei ole mitte meie poliitikute süü, see oli selle aja süü, mida me nimetame vaikivaks ajastuks. Ma tahaksin siin suure lugupidamisega meenutada ka noore Tõnissoni kirja Inglismaalt oma isale. See kiri on dramaatiline kiri ja täpne kiri, kirjutatud juba kevadel 1939 kindlas veendumuses, et Euroopat ootab sõda ja et selle sõjaga kujundatakse ümber Euroopa piirid ja et Eestil tuleb valju häälega ennast ühendada selle Euroopa osaga, kus valitseb demokraatia ja kelle kätte jääb ka Eesti tulevik.

Teadmine Euroopast, Euroopa tundmine oli järelikult omane ka Eesti poliitikutele ja meie kõige suurem viga, mille eest me oleme kümnete tuhandete eludega pidanud maksma, on see, et me ei kuulanud neid, kes nägid, neid, kes mõistsid, kelle silmade ees avanes Euroopa hirmus tulevik. Ma tahaksin mõelda Jaan Tõnissoni kohusetundele, tema teadis, ta oli ette valmistatud, ta võis Eestist lahkuda, ta ei teinud seda, ta jäi oma rahva saatusele truuks, ta jagas oma rahva saatust ja see eneseohverdus, see kaugele ulatuv pilk, need aated - see ongi tema tänane sõna meile. Meist sõltub see, kas me oleme õppinud õppima või kas me tahame endistviisi oma rumalaid radu edasi käia. See on küsimus, mis on teie, mu kallid kaasmaalased, otsustada, aga Jaan Tõnisson on oma sõnad ütelnud ja tema sõnad kõlagu ka täna teie kõrvus.

Tänan teid.