Vabariigi President Soome Kultuurirahastu seminaril 9. mail 1996
09.05.1996

Kas kultuur toodab julgeolekut?


Lühidalt ja selgelt sõnastatud mõtetel on omadus muutuda sententsideks, ja laialt käibele läinud sententsidel on omadus muutuda sõnakõlksudeks, mis kaotavad suurest pruukimisest oma sisu.

Küllap on see nii ka tõdemusega, et inimene on ühiskondlik loom.

Ärgem seda sõnakõlksu siiski põlakem. Seda sobib meie siinsel arutelul üheks hästi üldiseks lähtepunktiks võtta.

Inimlapse bioloogiline sünd, nagu hästi teada, ei tee temast veel inimest. Vastsündinu on vaid inimese võimalus. Ta sünnib inimeseks, sünnib selleks aegamööda, ja nüüd juba ise oma sündimisvalusid tundes, ainult siis kui teda ümbritseb kultuurikeskkond. Inimene on eluslooduses nii noor ja samas nii kevadine nähtus, et ta vajab emaihu jätkuks kultuuri. Ainult kultuurikeskkonnas omandab sotsiaalne loode kõne- ja mõtlemisvõime, kujuneb loojaks, kes suudab otsuseid langetada ja valikuid teha, mõelda mõtteid, mida enne teda veel iial pole mõeldud, sõnastada mõttekaid lauseid ja lausejärjendeid, mida veel keegi pole sõnastanud, õpib tegema asju, mida enne teda pole iial tehtud. Ühesõnaga, inimlaps kujuneb inimeseks ainult kultuuri sees (Ali Bakri alfabeet). Inimene ei ela väljaspool kultuuri ega kultuur väljaspool inimest. Meil pole kahjuks aega katseliselt kontrollida, kas ahv, kes läbi igaviku arvuti taga istub, toksib muu hulgas valmis ka Shakespeare“i kogutud teosed. Ma lähtun eeldusest, et see tal ei õnnestu. Kultuur on niisiis inimese kaitsja, ja kui inimene tahab inimeseks jääda, peab tema omakorda olema ka kultuuri kaitsja. Inimene ongi kultuur ja järelikult kultuuris surematu. Meis elavad edasi kõik eelnevate põlvkondade sosinad Aafrika ürgmetsadeni välja (Kultuuride konflikt).

Ennäe, ja nii ma olengi kultuurist ja inimesest alustades ürgmetsa välja jõudnud. Inimene sünnib sootsiumis, aga sootsium omakorda sündis ikkagi looduskeskkonnas, elab looduskeskkonnas ja kaob kord koos sellega. Sootsium on olemas looduse sees, mitte vastupidi, ehkki metropoli elanikul võib kuskil haljal skvääril tuvikesi söötes petlik vastupidine kujutelm tekkida.

Et see nii on, siis kehtivad inimühiskonnas needsamad üldised seaduspärasused, mis eluslooduses. Eluslooduse tasakaal sõltub tema liigirikkusest, inimühiskonna tasakaal ja arenguperspektiiv sõltub kultuurilisest mitmekesisusest, sotsiaalsest liigirikkusest. Sellele järeldusele jõudis teiste hulgas juba peaaegu poolteise sajandi eest John Stuart Mill (vt. tema teost "On Liberty", 1859), kes on Euroopa kui maailma kultuurimootori tõhusust ja töökindlust nimelt selle väikese poolsaare keelelise ja kultuurilise liigirikkusega väga veenvalt põhjendanud. Nüüd lõpuks hakkab tema kodukontinent seda ajast ette jõudnud mõtet vähehaaval omaks võtma. Ehkki mitte veel kuigi üldiselt, ehkki mitte veel piisava arusaamisega, ja sageli ka juba liiga hilja. Üks meie aja imelikumaid paradokse ongi see, et kuigi maailma kultuuriline ja keeleline mitmekesisus kahaneb kiiremini kui looduslik liigirikkus, tajuvad loodusteadlased, lihtsalt loodussõbrad, koguni poliitikud looduslikku tasakaalu ähvardavaid ohte märksa paremini. Sotsiaalne ja poliitiline liigiegoism aga pimestab ikka veel terveid rahvaid, suuri ja koguni keskmisi ja väikseid, kui leidub mõni veel väiksem, kelle suhtes sellele egoismile voli anda.

Ja ohvreid leidub - esialgu veel päris suurel hulgal. Maailmas on umbes 5000 väikerahvast ja väikekultuuri. Nende arv kahaneb ühe võrra nädalas. Tõdegem seda rahulikult ja kainelt, teaduslikult, kui soovite, eetilisi argumente appi võtmata. Kuigi nendelgi on kaalu. Arutledes ratsionaalselt - millesse võime siis loota, kui tahame pidurdada inimkultuuri sulandumist ühevärviliseks maitsetuks püreeks?

Toon esile mõned natuke julgustavad asjaolud.

Esiteks: asjade üldises arengus on peale kahetsusväärsete ka soodsamaid tendentse. Näiteks ÜRO, arvatagu temast mis tahes, on juba tükk aega laienenud ja saab tulevikus veelgi laieneda üksnes väikeriikide arvel. Ja meie oma kontinendil saavad ju ka EL ja EN, muudest rääkimata, edaspidi laieneda üksnes keskmiste ja väikeriikide arvel, kellele väikeriikide toetamine on või vähemalt peaks olema loomu poolest südamelähedasem. Jõudude ühendamine ohustatud identiteedi säilitamise nimel on vajalik ja võimalik. Nii kalambuurselt kui see ka kõlab - kui tahame ka edaspidi muudest erineda, saame erineda vaid üheskoos.

Teiseks: kultuurilise identiteedi säilitamine on vähemalt demokraatlikes riikides mitte ainult rahvuslik ja keeleline, vaid ka regionaalpoliitiline probleem. Suurriikide eripalgelistel regioonidel ja oma kultuurilise identiteedi pärast muretsevatel väikeriikidel on kokkulangevaid huvisid, mis samuti lubavad kasulikke koostöösidemeid sõlmida.

Kolmandaks: just praegu meie silma all kulgev teaberevolutsioon ei pruugi olla ainult veel üks uus identiteedi oht, vaid ka hüve ja kilp kõikehõlmava samastumise vastu. See revolutsioon ju ei toimu mitte üksnes meie silma all, vaid toimub ka meie endi osalemisel. Osalegem selles siis targalt, kui vaja ka kavalalt. Gutenbergi trükipress küllap aitas omal ajal nii mõnegi omapärase kultuuriavalduse kustumisele kaasa, aga kindlalt päästis kadumisest palju teisi. Eestlased ja soomlased võivad siin tingimata korraks oma kultuuriloole tagasi vaadata ja tänapäevaga paralleele leida. Mis oleks meist saanud, kui trükisõna poleks kommunikatsioonivõimalust meie maades ajas ja ruumis äkki nii imeliselt tuhandekordistanud? Kõike kahjulikku ja nõmedat ei saa plahvatuslikult paisuvast informatsioonivoost muidugi radikaalselt välja filtreerida. Sellest pahest ei päästa meid ei diktatuur ega demokraatia. Või nagu Winston Churchill nukralt nentis: "Kus on sõnavabadus, seal räägitakse paratamatult väga palju lollusi." Ühetaolise ja uputava infomüra vastu vaevalt et saab võidelda rumaluse ärakuulamise abil, vaid ikka ainult kasuliku teabe mõistliku rohkendamise kaudu

Kuidas seda teha?

Vaat seda oleks mõistlik kähku arutama hakata. Miks mitte ka siin ja praegu?

Joonealused märkused

1. Esimese märkuse tahaksin teha juba pealkirja juurde, mis kõlas: kas kultuur toodab julgeolekut?

Tahaksin osutada Archimedese paradoksile. Talle omistatakse teatavasti seoses kangiga järgmine lause: "Andke mulle toetuspunkt, ja ma tõstan üles maailma." Enamasti me mõistame seda kui mööndust, et maailma ei saa paigalt nihutada. Tegelikult on asi vastupidine: sellesama järeldusega on Archimedes maailma paigast nihutanud, sest ta osutas tingimusele, mis selle võimalikuks teeb. Ma arvan, et seda sama võib öelda mu äsjase ettekande pealkirja kohta, mis oli esitatud küsilausena ja lõppes viisaka küsimärgiga. Ka siin on tegemist Archimedese paradoksiga, küsimus ei vaja vastamist, sest küsimus sisaldab juba vastust, küsimine ongi vastamine.

2. Teine kommentaar. Kui ma kirjutasin, et ainult sotsiaalses keskkonnas omandab tulevane inimene kõne- ja mõtlemisvõime, peatus mu sulg, et sõnajärjestust parandada. Mulle tundus hetkeks, et kõne- ja mõtlemisvõime asemel oleks vastupidine sõnajärjestus õigem, nimelt: mõtlemis- ja kõnevõime. Kuid jätsin sõnajärjestuse parandamata. See on meile kõigile tuttav muna ja kana probleem. Ma arvan, et siin saalis võib leiduda inimesi, kes imestavad, miks ma nii banaalsetest asjadest kõnelen. Ma ütlesin ju sissejuhatavates sõnades, et sõnakõlksud kaotavad suurest pruukimisest sisu. Aga ometi ei ole see sõnakõlks. Peame leppime sellega, et teatud tingimustel ei saa kausaalseid seoseid välja prepareerida nagu anatoomikumi laual. Lähen muna ja kana näite juurest palju veenvama lausepaari juurde, nimelt: Kas Inimene on endale jumala kasvatanud? Või on Jumal endale inimese kasvatanud? Me ei kavatse eales neile kahele küsimusele otsida kahte vastust. Siin on mõeldav ainult üks vastus: need kaks küsimust ei esine lahus, vaid omandavad mõtte ainult oma lahutamatuses. Ja siis ei kõla see põrmugi banaalselt, vähemasti minule.

3. Kolmas märkus. Kakskümmend aastat tagasi kirjutasin raamatu "Hõbevalge", kus oli muuhulgas juttu Läänemere avastamisest ja esimesest geograafilisest sõnastikust. Selle koostas Al-Bakri, Andaluusiast, kui õigesti mäletan, aga siin tahan Al-Bakrit mainida üksnes seoses loovusega: tema leiutas oma sõnastiku tarvis alfabeetilise järjestuse. Ka see kuulub nii lihtsate asjade hulka, et me enamasti arvame selle tekkinud olevat iseenesest. Kuid Al-Bakri osutab, et see nii ei olnud; veel enam, ta osutab, et alfabeetiline järjestus on olnud otseses seoses araabia paindliku kümnendsüsteemi ja islamimaailma paindliku mõtteviisiga. Lubage, et ma teda tsiteerin: "Tähtede järjestus (...) on alif, ba, ta, sa järjestus ja nii edasi kuni viimase 28. täheni. Peatükke on raamatus kokku 784: täpselt nii palju nagu saadakse 28 korrutamisel samasuguse arvuga." Autor piirdus märksõnade kahe esimese tähega ja nende kombinatsioonide summaga. Võimalik, et tema terane mõte puudutas hetkeks küsimust, kui suur oleks 28 tähemärgi puhul kõigi kombinatsioonide, variatsioonide ja permutatsioonide kogusumma: küllalt suur, et mahutada kõiki maailmas kõneldavaid keeli... Peapööritus, mis teda tabas, on tuttav teadlastele, kes kümme sajandit hiljem asuvad koostama arvutite metakeelt. Nii kirjutasin kahekümne aasta eest. Täna oleksin ütlenud Interneti ja World Wide Web“i metakeelt. Tegelikult tahaksin Al-Bakri suunas kummarduda ja defineerida loovust, creativity“d: inimene loob teksti, mida keegi ei ole varem loonud; inimene kujundab lauseid, mida keegi ei ole varem kujundanud; lõplikust arvust lihtsignaalidest - Al-Bakri puhul oli neid 28 - suudab inimene koostada lõpmatu arvu lihtsignaale. Loomade keel koosneb sõnadest. Neil ei ole lauseid, veel vähem tekste.

Viimane märkus:

4. Mis väärtus on rahvaluulel?

Mitte mingisugust. Peale selle, et ta on inimesel asendanud aspiriini, vältinud näljahädasid ja aidanud sigida. See on teinud rahvaluule möödapääsmatuks. Ta on nii oluline elu eeldus, et ta pidi muutuma kauniks. Aga tema esteetiline väärtus on ikkagi sekundaarne. Primaarne on see, et ta ümbritses inimese elukilbiga, mida meil on õigus ja kohustus samastada Jumalaga või, kui soovite, elu võimalusega.