Vabariigi President NATO Nõukogus Brüsselis, 27. märts 1996
27.03.1996

Härra peasekretär, ekstsellentsid!

Eile me olime Euroopa Liidus, kus ma esitasin retoorilise küsimuse: milleks on olemas Euroopa Liit? Ja vastasin ise: et edasi lükata järgmist maailmasõda -- kui võimalik, siis jäädavaks ajaks.

1996. aastat on kujutatud kui potentsiaalselt murranguliste sündmuste aastat ja loomulikult on sellega silmas peetud presidendivalimisi Venemaal ja Ühendriikides. On arusaadav, et mulle teeb muret esimene neist. Kui te arvate, et mure on põhjustatud minu maa hõljumisest julgeolekuvaakumis, siis oleks seda nagu liiga vähe, kui te arvate aga, et tegemist on ängiga inimkonna tuleviku pärast, oleks seda liiga palju. Haihtumas on unistus Euroopast. Ma ei viita ainult sisemistele kohanemisraskustele, ma viitan sellele, et Lääs pole suutnud täie rinnaga hingata Kesk-Euroopa muutuste tuuli, ta on seda vaid ettevaatlikult nuusutanud, nii nagu nuusutatakse kemikaale.(...)

Ei NATO ega Euroopa Liit pole asjad iseeneses. Nad on Euroopa eneseleidmise ja eneseksjäämise vahendid. Vahendid saavutamaks vaba, jõukat ja turvalist Euroopat. Kesk-Euroopa riikide Lääne-suunaliste pürgimiste puhul on toodud võrdpilt kahest paralleelsest teest - Euroopa Liidust ja NATO-st. Siin peame küll tõdema, et paradoksaalsel kombel matemaatiliselt paralleelsed jooned siiski kohtuvad: nende tulem on sama - stabiilsus. Kumbki pole tähtsam, kumbki pole olulisem. Eesti puhul lisandub Euroopa Liidu suunas pürgimise majanduspoliitilisele aspektile ka julgeolekupoliitiline aspekt. Julgeolek pole vaid kaitsevõime. Üks dollar välisinvesteeringuna toodab rohkem julgeolekut kui üks relvastusele kulutatud dollar. Euroopa Liidu võimalikust julgeolekulisest panusest Eesti jaoks rääkides ei pea ma silmas WEU-d: ka ilma WEU-ta tõstaks Euroopa Liit Eesti julgeolekuläve hoopis uuele tasemele.

Eelmisel nädalal kohtus Ühendriikide riigisekretär Warren Christopher Kesk-Euroopa riikide välisministritega. Selles seoses palun andestage mulle triviaalse mõtte ülekordamine - transatlantilise julgeolekulise sideme säilitamine ei ole mitte ainult vajadus, vaid ka lootus Euroopa püsimajäämisele. Geograafilise distantsiga tekib suurem üldistusaste, suurema üldistusastmega tekib suurem selgus supranatsionaalsete huvide tajumisel. Ameerika kohalolek rahuaegses Euroopas on parim garantii, et sõjaaegset Euroopat ei tulegi. Selles seoses tahan ma suursaadik Hunteri kaudu tänada riigisekretär Warren Christopheri Kesk-Euroopale Prahas ulatatud sõbrakäe eest.

NATO laienemise asemel on olemas palju ilusam ja sisuseletavam mõiste - avanemine, ühiste väärtuste ja põhimõtete ruumi avanemine. Avanemisega kaoks terminiga "laiendamine" kaasaskäiv ekspansiivne alatoon, mida tunnetab küll ainult ühe riigi juhtkond.

Samas peame terminit "avanemine" kasutama tema laiemas tähenduses. Enne ma ütlesin, et Kesk-Euroopa maade EL-i ja NATO-sse pürgimise paralleeljooned kohtuvad punktis nimega stabiilsus. Tihti aga tekib -- hoolimata ka kõigist NATO laienemist käsitlevas uurimuses antud kinnitustest -- mulje, et NATO ja EL osalevad kahes iseseisvas protsessis, millel puudub omavaheline seos. Tahaksin siinkohal väita, et säärane lähenemine asjadele pole mitte ainult väär, vaid on ka ohtlik. Meie ühine eesmärk on kindlustada Euroopa turvalisust, see aga nõuab globaalset lähenemist.

Meie sihiks on muuta Euroopa riikide kuuluvus EL-i ja NATO-sse võrdväärseks. Ent liiga vähe on juttu võimalusest tegelda kandidaatidega, lähenedes neile eri suunast. Mõned võivad jõuda varem NATO-sse, teised jälle varem EL-i. Sihiks olgu tagada, et ükski maa ei jääks kannatama julgeolekudefitsiidi, julgeolekuvaakumi käes, kui emb-kumb neist organisatsioonidest avaneb.

Härrased!

Eesti mitte ainult ei räägi julgeolekust, vaid annab ka oma panuse Bosnia rahuloomeprotsessis. Eesti jalaväerühm on küll tagasihoidlik panus, kuid see on siiras. Osalemine IFOR-is ja Rahupartnerluses ei ole meile mitte ainult võimalus, vaid privileeg. Skepsis, mis Rahupartnerluse programmi loomisel lainetas, on vaibunud, Rahupartnerlus on võimalus mitte ainult rääkida, vaid teha tööd ja õppida, ning kui vaja, siis ka võidelda.

Eesti, Läti ja Leedu moodustavad julgeolekuliselt ühise ruumi. Balti riikide julgeolekualase koostöö ilmekaimaks ja samas ka parimaks näiteks on Balti rahuvalvepataljon. Ma pean teile ütlema, et Balti riikide kaitsepoliitilise koostöö vallas on see kõige paremini funktsioneeriv koostöö üldse. Me ei räägi kaitseliidust, meie koostöö on praktiline ja sisuline ning viib meid lähemale ühisele eesmärgile - NATO-le. Eesti, Läti ja Leedu omavahelisi suhteid võib tähistada sõnapaariga "partnerid konkurentsis". Partnerlus konkurentsi läbi poliitikas on sama tänuväärne ja edasiviiv nähtus kui majanduses. See on selline konkurents, kus üksteise õlgadele toetudes teist samas allapoole ei suruta.

See toetus on meile hädavajalik seniks, kuni Venemaal ei ole üles kasvanud põlvkond demokraatlikust riigikorraldusest läbiimbunud inimesi. Seni ei või me olla kindel, et meie jutud tuhandeaastasest rahupõlvest Euroopas sõnadest üldse kaugemale jõuavad. Olulisim on aeg: fašistliku vihkamise õhkkonnas kasvanud põlvkonda viie aastaga demokraatideks kasvatada on sama keeruline kui lõvi taimetoitlaseks õpetada.

Valgevene on oma iseseisvust kaotamas, säilitades küll niinimetatud suveräänsuse, mis venekeelse õigusteaduse zhargoonis on peenem väljendus iseseisvuse puudumisele. Sellega on Ukraina tähtsus Ida-Euroopa stabiilsuse ankruna veelgi kasvanud. Lääne ja Venemaa kestva sõbraliku kooseksisteerimise võti peitub Kiievis. Ja see võti murtakse pooleks, kui murdub Ukraina, sest see avab Pandora laeka nimega Nõukogude Liit. Ja ma kardan, et kui Euroopa tahab üle elada uut Nõukogude Liitu, peab ta tooma rohkem ohvreid kui Teises maailmasõjas.

Mu daamid ja härrad!

Lubage mul küsida, millest tulenevad pidevad verbaalsed ofensiivid, mida Venemaa endale Eesti suhtes lubab? Venemaa suhtumisel Eestisse on lihtne ja arusaadav põhjus: see on ühelt poolt tingitud Vene iidsetest imperialistlikest ambitsioonidest, teiselt poolt aga sellest juhtivast osast, mis oli Eestil Nõukogude Liidu lagunemises; kuid eelkõige on see suhtumine tingitud Eesti edukusest. Tänu oma poliitilisele ja majanduslikule edukusele oleme saavutanud midagi, mis oli mõeldamatu viis aastat tagasi: Eestis elavad vene keelt kõnelevad inimesed on muutunud Eesti Vabariigile lojaalseks. See lojaalsus põhineb valdavalt rahakotil, ja mitte ideoloogial. See lojaalsus on habras. Kuid siiski on see üks suuremaid edusamme, mida Eesti Vabariik on oma sõjajärgse ajaloo jooksul teinud. Enamgi veel: see on üks suuremaid edusamme Euroopas, kuid Euroopa ise paraku ei märkagi seda. Venemaa uus närvilisus Eesti edusammude suhtes tuleneb ekslikust arvamusest, et vene keelt kõnelev elanikkond Eestis on ja saab olema vaid etturiks Kremli malelaual.

Ma ei tahaks olla kurja kuulutaja rollis, kuid nagu ma kunagi ütlesin: kõik väidavad, et kommunism on surnud, ent keegi pole näinud tema surnukeha. Belovezhje lepingu denonsseerimine Vene Riigiduuma poolt ei jäta kahtlust, et elluärganu juba ringutab. Elus on valdkondi, kus kompromiss ei ole arukas kokkulepe, vaid taganemine, mis sunnib veelgi taganema: olles korra taganenud, taganetakse kuristikuni, mis lahutab meid uuest globaalkatastroofist.

Härra peasekretär!

Eesti probleemid ei seisa lahus Euroopa probleemidest. Me kõik näeme, kui palju on Venemaal neid, kes suhtuvad Ida-Euroopasse samamoodi, nagu Hiina käsitleb Taivani. Me kõik tahame, et Hiina oleks meie partner -- ent kas Taivani ohverdamise hinnaga? Samamoodi tahame, et meile oleks heaks ja tugevaks partneriks Venemaa, kuid seda partnerit ei tohi lubada oma tahet teistele iseseisvatele riikidele peale suruda, sest me ei saa endale lubada taganemist uue kuristiku servale.

Sellepärast peame liikuma ettevaatlikult, kuid kindlalt. Eespool ma nimetasin NATO ja EL-i avanemist protsessideks, mis tegelevad sama probleemiga eri vaatepunktist. Pealegi on NATO diplomaatilises arsenalis peidus avarad võimalused: nagu teada, pole abielu mitte ainuvõimalik kooselu vorm. Vaakum tähendab surma, kõik muu aga pole vaakum ja sisaldab lootust.

Ärgem laskem end piirata tavamõtlemisest. Eesmärk tagada stabiilsus kogu Kesk-Euroopas on saavutatav, kui me vaid vallandame oma kujutlusvõime. Kõik me tahame häid suhteid Venemaaga, Eesti veel kõige rohkem. Uskuge mind, kui ma ütlen, et meile ei valmista konfrontatsioon mingit rõõmu, eriti mitte nii suure ja kogenud propagandamasinaga, nagu see Venemaal endiselt töötab. Me tahame tõesti, et Venemaa oleks meile heaks partneriks, ja sellepärast peame Venemaa poole sirutama tugeva, kuid kindla käe, kasutades samal ajal kõiki neid vahendeid, mis on Lääne käsutuses Kesk-Euroopa liitmiseks.