Vabariigi Presidendi kõne Peaassambleel ÜRO 50. aastapäevale pühendatud eriistungil New Yorgis 22. oktoobril 1995
22.10.1995

Härra peasekretär,
ekstsellentsid,
austatud delegaadid,
daamid ja härrad!

Meie isad, kes võitlesid Esimeses maailmasõjas ja järgnenud kolonialismivastastes vabadussõdades, mis ajendasid USA presidenti Wilsonit sõnastama "Neljateist punkti enesemääramisõiguste kohta", lõid Rahvasteliidu.

Selles oli palju idealismi ja vähe realismi.

Rahvasteliit ei hoidnud ära ei maailma ümberjagamist Hitleri ja Stalini vahel, koloniaalsete dinosauruste agoonilisi sabalööke ega järgnevate antikoloniaalsete sõdade ahelat, mis ühtekokku läks maksma 60 kuni 100 miljonit inimelu.

President Roosevelt lootis maailma stabiilsust tagada realismi ja idealismi kombinatsiooniga.

Nii sündis Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.


Idealism pesitses maailmaparlamendis, kus igal riigil, olgu miljoni või saja miljoni elanikuga, oli võrdne hääl. Realism koondus Julgeolekunõukokku, kus Teise maailmasõja viiele võidukale liitlasele anti vetoõigus.

Nii, üldjoontes, saadeti poole sajandi eest ellu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Vaadelgem veidi arve. ÜRO sünniaastal oli organisatsioonis 50 liikmesriiki. Täna, viiskümmend aastat hiljem, on liikmesriikide arv 185.

Eesti Vabariik on seda arengut jälginud suure tähelepanu ja poolehoiuga kolmel põhjusel.

Esiteks, iseseisva Eesti Vabariigi okupeerimine Punaarmee poolt ja tema muutmine Nõukogude impeeriumi osaks tõukas meid viieks aastakümneks koloniseeritud rahvaste ridadesse. Oleme nendega solidaarsed, sest mõistame hinnata enesemääramisõigust, sõltumatust ja demokraatiat. Samas oleme vana demokraatia, riigiks sündinud lagunenud impeeriumist niisamuti nagu Poola, Tshehhi, Ungari ja teised.

See on ainulaadne seisund: me kuulume ühtaegu esimesse ja kolmandasse maailma, meile on omased nii esimese pettumused ja mured kui kolmanda maailma väärtushinnangud, põhimõtted ja eesmärgid.

Teiseks, koloniaalsete impeeriumide lagunemisest sündinud uued riigid, nn "uued demokraatiad", on enamasti Eestiga võrreldavad nii rahvaarvu kui pindala poolest. See ei ole täna ja siin saalis mitte geograafiline, vaid poliitiline tunnus: väikeriigid on olemuslikult kergemini haavatavad, järelikult julgeolekuvaakumite suhtes tundlikumad kui suurriigid. Peale ühiste ideaalide ühendab neid ka ühine mure.


Kolmandaks: nagu tähendasin, moodustavad kolonialismist ja neokolonialismist vabanenud riigid oma rahvastikult ja pindalalt meie ühise maailma enamuse. Kahjuks on see vaikiv enamus. Ta hääl on siinsel maailmafoorumil nõrk ja abitu. Ta hääl on Julgeolekunõukogus olematu.

Ma kõnelen sellest täna ja siin, sest alati on lootust.

Sel põhjusel teen teile kaks ettepanekut. Esiteks peaksime Julgeolekunõukogusse määrama alalise liikme õigustega liikme, kes esindab väikeriike ja valitakse roteerival alusel.

Teiseks kutsun maailma väikeriike 1996. aasta augusti lõpuks Eesti pealinna koostama "Väikeriikide Tallinna deklaratsiooni", mis oleks üheks lähtekohaks ÜRO reformimisel.

Teen need ettepanekud selle lootuse pinnalt, mis elab meie maailmaorganisatsiooni Vaikivas Enamuses.

Meid on kergem haavata, järelikult oleme tundlikumad.

Et oleme tundlikumad, oleme kiiremad reageerima.

Et oleme kiiremad reageerima, on meis enam idealismi.

Et väikeriikidel on rohkem idealismi, elab meis aktiivsem lootus ja soov jääda truuks oma põhimõtteile. Just niisugusele lootusele ja põhimõttetruudusele rajati, küll teises olukorras, 50 aastat tagasi siinne organisatsioon.

Lähemas tulevikus saavad kõik ÜRO liikmesriigid "Väikeriikide Tallinna deklaratsiooni" projekti. Siis jääb meil piisavalt aega seda viimistleda ja koguneda tuleva aasta augusti lõpul või septembri algul Tallinna, et töötada välja mehhanism, mille abil Vaikivast Enamusest saab Konstruktiivne Enamus, kelle otsused aitavad meil täita neid eesmärke ja põhimõtteid, millel siinne organisatsioon rajaneb. Pidage hoolega silmas praeguse ajaloolise istungi protokolli. Ootan siinsamas ja kohe teie vastukaja mu ettepanekutele, et tervitada teid tuleva aasta septembris Tallinnas.