Vabariigi President Palamuse laululaval 2. juunil 2001
02.06.2001

Eesti mäletab


Kallid kaasmaalased,

laulu nimi, mida me praegu kuulsime on ''Mis maa see on''. Selle on loonud Siiri Sisask ja sõnad kirjutanud Peeter Volkonski, kellel veel hiljaaegu oli pikk habe ees. Ma tunnen Peetrit alates ta sünnist, ta isa tunnen 1949. aastast. Ma olin siis veel üliõpilane. Ta isa elulugu kuulub võib-olla ka siia nende ilusate puude ja rahutute vareste juurde. Ta sündis Šveitsis, elas Pariisis, pärast Teist maailmasõda otsustas Volkonskite perekond nõukogude propaganda mõjul tagasi tulla oma põlisele kodumaale. Nad jõudsid Nõukogude Liidu piirile, siis pandi Pariisist tulijad täisauna ja täisaunast viidi otse Siberisse. Andrei oli siis niisama noor nagu need Noored Kotkad siin mu ees. Aga ta oli andekas ja tal lubati Siberist Moskva lähedale Ivanovosse tulla elama, kus ta õhtul mängis kõrtsis muusikat ja päeval tohtis Moskva Konservatooriumis õppida.

See on vastus, mis maa see on. See on vastus küsimusele, miks me kõik täna siin koos oleme. Neid rukkililli on murtud kõikjal, igal pool, kus on võimule tulnud kommunistid või natsistid. Ja Eestimaal ei ole ühtegi perekonda, kes ühel või teisel viisil ei oleks kaudselt, aga enamasti otseselt nende kahe võõrvõimu ohvrid olnud. See ühine tunne – see kaotusevalu, aga veel rohkem jällenägemise rõõm – ongi see, mis meid on siia kokku toonud.

Ma mäletan, kuidas pikk rong viis mind üle Narva jõe. Ma olen sellest kirjutanud mitmel korral ja mul on natukene piinlik seda teie ees korrata. Ma mäletan üht punast autot, mis 1941. aasta juunikuus meie ešeloni saatis. Selle juht sai paaris kohas meie ešeloni lähedale tulla ja hõikas: ''Üle Narva silla te ei lähe!'' Ja ma olin väga ärevil, ma ootasin plahvatust. Aga rong ja kõik need vagunid naisi, lapsi ja mehi täis veeres üsna rahulikult üle Narva silla. Ja alles üks kümmekond kilomeetrit sealpool Narva silda rong peatus, sest meestevagunis oli keegi suutnud põranda lahti urgitseda ja liikuvast rongist ennast liiprite peale lasta, mida aga märkas valvemeeskond. Rong peatati. Me kuulsime ja ma nägin läbi väikese akna, kuidas ahelik metsa poole jooksis, kuidas püsse lasti, kuidas koerad haukusid. Ma ei tea, millega see lõppes, aga nii algas minu jaoks see, mida me praegu nimetame küüditamiseks.

Tookord me tundsime sõna ''väljasaatmine'' - see oli ametlik termin. Ja palju hiljem, kui me tulime Venemaalt tagasi ja puutusime jälle siin Eestis eestlastega kokku, ma märkasin, et vahepeal, Saksa ajal oli eesti keelde tagasi tulnud sõna, mis ei olnud käibel rahu ajal, nimelt ''küüditama'' ja ''küüditatu''. Seda sõna, kui vanemad inimesed natukene mõtlevad veneaegse ajakirjanduse peale, te tol ajal ajakirjanduses ei näinud. Ta sündis Saksa okupatsiooni aegu, ta oli Saksa okupatsiooniaegne sõna ja pidi Vene okupatsiooni ajal uuesti ära kaduma, siis kui kõike püüti ümber nimetada. Eestil ja Lätil ja Leedul on olnud võimalus oma naha peal tunda nii Vene kui Saksa, nii kommunistlikku kui natsistlikku okupatsiooni.

Meid on need rasked veskikivid jahvatanud rohkem kui ühtegi teist Euroopa väikeriiki. Ja põhjus on väga lihtne: Venemaa, Nõukogude Liidu eesmärgiks ei olnud ju mitte ainult Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine – seda tegid ka sakslased väikeriikidega nagu Taani, Belgia, Holland –, Nõukogude Liidu eesmärgiks oli niisugune okupeerimine, mis mitte kunagi ei lubaks uuesti luua Eesti Vabariiki ja selletõttu valmistati okupatsiooni ette mitmes plaanis. Ma olen lugenud marssal Meretskovi käskkirja, mis on alla kirjutatud juunikuus 1940. Selle käskkirja kolmandas punktis on üks väga huvitav lause, nimelt tuli Punaarmeel Eesti sulgeda mere poolt ja maa poolt ning eriti hoolitseda selle eest, et Eesti Vabariigi Valitsuse ja parlamendi liikmetest mitte keegi ei suudaks põgeneda välismaale. Selle mõtte taga oli ennekõike Eesti riigi hävitamine. Eesti riigi hävitamist nägi ette ka küüditamine. Need nimekirjad, keda küüditati, seati kokku juba 1939. aasta algul, ammu enne seda, kui Teine maailmasõda algas, aga Teise maailmasõja lähenemist tajusid väga paljud. Mida need nimekirjad sisaldasid? Nad sisaldasid ennekõike meie poliitilist juhtkonda, mõistagi Vabariigi Presidenti, Kaitsevägede ülemjuhatajat kindral Johann Laidoneri, meie parlamendiliikmeid, ministreid, omavalitsustegelasi, juhtivaid kaitseliitlasi, kooliõpetajaid – kõiki neid, kellele toetub riik. Ja see viidi ka läbi. See viidi 1941. aastal läbi metoodiliselt, ja kui pärast Teise maailmasõja lõppu selgus, et raske sõjavanker ei olnud Eestis ikka veel lootust hävitanud, siis viidi läbi teine ja kolmas ning eriti ränk neljas küüditamine märtsikuus 1949, mis viis ära 23 000 inimest rahvast, keda oli järele jäänud umbes 900 000. Sellele järgnes veel kaks küüditamiselainet, viimane neist 1950.

Need on Eesti kaotused ja neid kaotusi me mälestame. Me mälestame kõiki neid, kes ei ole külmalt maalt ja lahinguväljadelt tagasi jõudnud oma koju, oma perekonna keskele. Me mälestame ennekõike seda tahet, mille nimel inimesed läksid võitlema Eesti eest ka siis, kui see oli peaaegu võimatu. Ma mõtlen, et eksivad need ajakirjanikud, kes ütlevad, et Murtud Rukkilill on Eesti presidendi hüvastijätt teiega. See ei ole nii. Ma ei kavatse teie hulgast lahkuda. Ma jään alati Eestisse elama. Lihtsalt saatuse tahtel möödub eeloleval 14. juunil 60 aastat esimesest suurest küüditamisest. See oli nendele, kellel oli ikka veel usku Vene kommunismi, võib-olla kõige järsem õppetund, see oli õppetund, mis suutis pea peale pöörata 700 aastat Eesti ajalugu. Vanem põlvkond mäletab, et Eesti ajaloos ei ole saksa mõisnik ega Saksamaa kunagi olnud populaarsed, vaid ikka meie vastased. 14. juuni küüditamisega pöördus kogu Eesti ajalugu pea peale ja natsistlikku Saksamaad hakati lootusetult ootama kui vabastajat. Ka see lootus haihtus pärast seda, kui selgus, et Saksamaal ei olnud mitte mingisuguseid kavatsusi Eestile tagasi anda kaotatud sõltumatust, – ja see on meie teine õppetund. See õppetund osutab sellele, et väikeriik on väga kergesti haavatav, kui ta ei mõtle oma saatust kaugele ette.

Väikeriik suudab ennast kaitsta, aga see kaitse on lühiajaline, kui ta jätab ennast täiesti üksi. Ja selletõttu ma tahaksin tänast kokkusaamist kasutada ka selleks, et teile sisendada usku, ennekõike eneseusku, sest see aeg, kus me praegu elame, on erinev nagu öö ja päev sellest ajast, kus Eesti elas enne Teist maailmasõda. Enne Teist maailmasõda oli Eesti uhke, eneseteadlik, jõukas, me arenesime kiiremini kui näiteks Soome ja meie suur viga oli see, et Eesti oli täiesti eraldunud Euroopast. Me elasime omaette, me olime enesekindlad ja kõik see, mis meie selja taga toimus, see tuligi nagu hoop selja tagant, nagu pussilöök. Niisugust aega tänases maailmas enam ei ole. Me võime ainult jõudu soovida oma poliitikutele ja ka noortele diplomaatidele, kes on edukalt Eestit esindanud terves maailmas, tänu kellele Eesti on uuesti muutunud tuttavaks ka niisugustes riikides, mis on väga kaugel Eestist, tänu kellele ka teie enda saatus on maailmas tuttav. Ja just selleks, et niisugust saatust Euroopas mitte kunagi ei korduks, ongi Euroopa demokraatlikud riigid liitunud Euroopa Liiduks. Ja selleks, et Euroopa Liitu kaitsta, on riigid liitunud NATOks. Need kaks organisatsiooni on ka Eesti eesmärgid. Me jõuame sinna varem või hiljem, aga tee, mis meid sinna viib, ja tahe, mis sunnib meid seda teed minema, tulenevad meie minevikust. Me võime kõike andestada, aga me ei tohi mitte midagi unustada. Ja mulle tundub, et Eesti rahvas on ka selles andnud väga paljudele eeskuju. Mul on hea meel, et tänapäeval ei ole enam seda vihkamist, neid naljakaid üleskutseid, mida ma tajusin kümme aastat tagasi. Me oleme palju rohkem mõistnud, et ainult ühine töö suudab meid jälle jõukaks teha ja et Eesti on suuteline elama sõltumatu demokraatliku riigina. Me ei ole praegu jõukad – me püüame praegu tasa teha seda aega, kui me olime muust maailmast suletud. Mõelge sellele, et kümme aastat tagasi välismaa auto siinsamas oli ju vaatamisväärsus, mis tõmbas poisse ja tüdrukuid ja täiskasvanuid ligi. Me olime raudse eesriide taga. Praegu on väga paljud teist käinud välismaal, praegu on väga paljudele teist palju selgem see, kui palju me oleme maha jäänud. Meile ei ole mitte alati selge olnud, kuidas seda aega tasa teha, aga tasa teha me saame seda ainult koos. Ja koostöö tähendab seda, et Murtud Rukkilille päeval ei pea me mõistma oma kohustusi mitte ainult mineviku ees, vaid tuleviku ees, et meie lastele ja lastelastele oleks kindlustatud niisugune elu, millest minu vanemad ei võinud unistadagi – see on ''Eesti mäletab'' sisu ja see on Murtud Rukkilille üleskutse.

Ma tahaksin teid kõiki tänada, et te siia kokku tulite. Selle kokkutulekuga me mälestame kõiki neid, kellest me oleme ilma jäänud, mälestame viletsust, mälestame alandust, millesse meid tõugati, aga me teeme seda rahulikult ja enesekindlalt, sest meie oleme võitjad ja seda suurt idanaabrit, kes alustas alatut sõda Eesti Vabariigi vastu, ei ole enam olemas. See ongi ajaloo õigus ja Eesti õigus ja seda õigust teenibki Murtud Rukkilill täna. Ma tahaksin teid kõiki südamest tänada ja kõigile neile, kes kõik need rasked ajad on läbi käinud vangilaagrites, asumisel, ükskõik kus, ükskõik millal, teil kõigil südamlikult kätt suruda.

Ma tänan teid.