Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele New York Times 7. aprillil 2001
07.04.2001

Eesti president: vaba sovetlikest ja tavamõtlemise piirangutest.


Maailmas, mida valitsevad poliitikuperekondade võsud, kommunismiajast pärinevad aparatðikud ja muud eluaegsed poliitikud, on värskendav kohata presidenti, kelle ametlik elulugu kinnitab: ''Kaheteistaastaselt alustas Lennart Meri oma karjääri metsatöölisena. Ta on olnud ka kartulikoorija ja metsaparvetaja.''

Ja see pole mitte mõni tavaline puuraidurist või kartulikoorijast võrsunud president, vaid mees, kes teel presidenditoolile võitis muuhulgas ka hõbemedali New Yorgi filmifestivalil ning tõlkis eesti keelde Graham Greene'i ja Aleksander Solþenitsõni teoseid.

Hr. Meri saab varsti 72 aastat vanaks ning loobub presidendiametist augustikuus [p.o. oktoobrikuus - tõlk] - ta on tillukese Eesti tänini ainus president pärast riigi iseseisvuse tagasivõitmist aastal 1991. Presidenditee lõpul jätab ta oma järeltulijale sedavõrd heas seisukorras riigi, et seda mõnikord isegi Poolast, Ungarist ja Tðehhi Vabariigist ettepoole seatakse. Koos sama väikese Sloveeniaga loetakse Eestit üheks peatsemaks Euroopa Liiduga ühinemise kandidaadiks.

Suuremalt jaolt tänu sidemetele Skandinaaviamaadega - ja eelkõige Soomega, kes on ka keele poolest Eestile lähedane - on Eestil välisinvesteeringuid ühe elaniku kohta rohkem kui ühelgi teisel endisel idabloki riigil. Keskmine kuupalk on praegu 300 USA dollarit, mis on kolm korda suurem kui vaesunud Rumeenias ning pisut kõrgem kui Leedus ja Lätis - need on veel kaks riiki, kes kaotasid iseseisvuse pärast Stalini-Hitleri 1939. aasta mittekallaletungipakti ning taastasid selle alles Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel kümme aastat tagasi.

Eesti on umbes sama suur kui Holland, kuid rahvastikuarv moodustab Hollandi omast vaid kümnendiku ning mobiiltelefonide arv elaniku kohta, samuti internetipanganduse ja muu tehnoloogia kasutamine on kõrgemal järjel kui Prantsusmaal või Itaalias.

Oma presidendikümnendi jooksul on hr. Meri väsimatult ergutanud edasiliikumist avatud turgude ja puhta südametunnistusega valitsuse suunas. Kuna 1992. aasta põhiseadus määratleb presidendi võimupiire ebamääraselt, ei eeldatud temalt ehk tingimata nii suurt mõjuvõimu nagu tal tegelikult on olnud. Ometi aitas seesama isetegutsemise õhin, mis ärgitas teda taskunoaga mööda presidendilossi kõndima ja katkisi elektrilüliteid parandama, tal täita ka mitmeid poliitilisi tühikuid.

''Parlamendirahvas on mulle rääkinud: ''Me püüame teda küll tema kongis hoida, aga tema kargab sealt kogu aeg välja'','' ütles üks Lääne diplomaat.

See oli hr. Meri, kes pidas 1994. aastal läbirääkimisi ikka veel Eestis asunud Vene vägede lahkumiseks, kohtudes Boris Jeltsiniga pikaleveninud ja vodkaküllasel lõunasöögil; selle lõunasöögi ajal, nagu hr. Meri kinnitab, blokeeris ta ukse, et sundida hr. Jeltsinit lõpetama tingimist allveelaevade baasi sulgemiskuupäeva üle.

Kui siseminister Edgar Savisaar tabati 1995. aastal valitsuskabineti liikmete kõneluste salajaselt lindistamiselt, oli hr. Meri see, kes tema tegevuse nii otsustavalt hukka mõistis - väitega, et ''Watergate päästis Ameerika Ühendriigid'' - et valitsus astus tagasi ja tööd alustas uus. Nüüd moodustavad suure osa valitsuskabinetist suhteliselt noored inimesed. Paljud neist olid hr. Meri soosikud sellest ajast, mil ta oli välisminister üleminekuvalitsuses, kui Eesti end Nõukogude Liidust välja murdis.

''Ta on nii ebasovetlik - just nagu ennesõjaaegne inimene - et tema ja ta eakaaslaste vahel oleks otsekui põlvkondlik vahe,'' ütles Michael Tarm, Ameerikas väljaantava Balti riike tutvustava ajalehe ''City Paper'' peatoimetaja. Hr. Meri välisministeerium oli otsekui ''kolledþi ühiselamu'', leidis hr. Tarm.

Nagu hr. Meri ise ütleb, jõudis ta oma esimesel tööpäeval tööpostile kell üheksa hommikul, vabastas töölt kõik nõukogudeaegsed ametnikud ning viskas minema ainsad raamatud, mis talle tema kabinetti päranduseks olid jäetud: 34 köidet Lenini teoseid.

''Pidin kutsuma tööle noori, keda võisin usaldada, ja sellepärast meenutas välisministeerium päris pikka aega skaudilaagrit,'' sõnab president Meri.

Praegune kaitseminister on 33-aastane, üks eelmisi välisministreid alustas oma tööd 26 aasta vanuses. Isegi peaminister Mart Laar, kes pole küll otseselt Meri proteþee, asus peaministritoolile 32 aasta vanusena.

Hr. Meri ise sündis aastal 1929, Eesti diplomaadi perekonnas. Ta kasvas üles Pariisis ja Berliinis, kus omandas sujuva prantsuse ja saksa keele oskuse. Nagu ta ütleb, õppis ta inglise keelt, sest vanemad kõnelesid seda tema kuuldes, arvates, et ta aru ei saa. ''Hoidsin oma saladust,'' ütleb Meri.

Ent vene keele õppis ta ära karmides tingimustes. Kui Stalin Eesti 1940. aastal annekteeris, küüditati Meride pere Siberisse. Isa oli koonduslaagris, ning et pere hinges püsiks, langetas Lennart Meri koos emaga puid ja parvetas palke allajõge. Talviti käisid nad punaarmee vabrikus kartuleid koorimas, sealt võis varastada kuni kaheksa kilo kartuleid päevas, nagu Meri ütles, sest ''venelased on laste suhtes lahkema meelega ega otsinud mind kunagi läbi.''

Nad jäid ellu. Lõpuks sai Lennart Meri isast Shakespeare'i vahendaja eesti keelde - seda tööd jätkus 25 aastaks, kuigi Inglismaale ei jõudnud ta kunagi - Dieppe oli lähim punkt, kust ta võis silmitseda Albioni valgeid kaljusid.

Eestis õppis hr. Meri Tartu Ülikoolis, sai ajaloolaseks ning tegutses raadiokuuldemängude produtsendina. Oma tõelise kutsumuse ent avastas ta aastal 1958, pärast üht matka Kara-Kumi kõrbesse Kesk-Aasias. Ta kirjutas matkast raamatu, see avaldati ning tõi sisse raha järgmiseks reisiks Jakuutiasse, Siberisse; nagu Meri tunnistab, jõudis tol reisil kätte ka niisugune hetk, mil ta oli sunnitud oma hobusest süüa tegema.

Kokku veetis Meri 25 aastat, rännates Nõukogude Liidu kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades. Mõnedes tema dokumentaalfilmid Soome-Ugri rändhõimude ratsanikest, kelle stepid ja metsad olid koloniseerinud slaavlased, näitasid selgesti külma ükskõiksust Moskva ülemvõimu suhtes ja keelustati.

Ent ''Linnutee tuulte'' käsikiri võitis New Yorgis auhinna ning 1976. aastal ilmunud Eesti ajalugu ''Hõbevalge'' andis hr. Merile sedavõrd mõjuvõimu, et ametivõimudelt välismaareisideks viisasid nõuda.

Eesti rahvusluse edendajana välismaal sobis ta 1990. aastal välisministriks ning pärast Eesti iseseisvuse täielikku taastamist 1991. aastal sai temast presidendikandidaat.

Ometi on tema rahvuslik poliitika pigem õpetlase kui radikaali poliitika; ta süüvib kõigesse säärase põhjalikkusega, et tunniajaline vestlus temaga on sama hea kui nädal aega Discovery telekanalit jälgida. Kui tema presidendiperiood lõpeb, on tal plaanis kuivendada tohutu meteoriidikraater Saaremaal - Läänemeres asuval Eesti saarel. Hr. Meri usub, et selle meteoriidi plahvatus 300 a.e.Kr. võis anda alust vanale Skandinaavia legendile Ragnarökist, jumalate hukust, Wagneri ooperi Götterdämmerungist. Läbi paljude sajandite heideti kraatri sügavikku inimohvreid.

Inimohver - see on üks võimalus vaadelda hr. Meri presidendirolli. Osalt on ta ka riiklik manitseja, eriti oma kõnedes vabariigi aastapäeval 24. veebruaril. Ta on nimetanud korrumpeerunud poliitikuid ''vahuks, mis riigikatla pinnale tõuseb''. Sel aastal nahutas ta hr. Laari hr. Savisaare pildi tulistamise eest ühel külaskäigul sõjaväebaasi.

Möödunud aastal ründas ta väeteenistusest kõrvalehoidjaid, puiduärimehi, praalivaid Eesti rikkureid ja igaüht, kel sel enamjaolt luterlikul maal näis puuduvat protestantlik tööeetika. Kui temalt selle kohta hiljem aru päriti, meenutas ta, et tema õpetajaiks olid prantsuse jesuiidid, ning seletas kohe, et juba Tacituse meelest olevat eestlased oma ahtratel põldudel kõvemini tööd teinud kui germaani hõimud, kelle rannikualad eestlaste omadega võrreldes päikeses lausa küpsesid, ''nii et protestantlik meel jõudis meie maile juba enne Kristuse sündi''.

Ta eitab laialt levinud kuuldusi, otsekui oleks ta president Bush seenioriga Balti poliitika puudumise pärast pahandanud või nagu oleks põrandapind tema ja Boris Jeltsini vahel kattunud purukslöödud viinaklaasidega. ''Aga legende lämmatada ei saa,'' märgib Meri. ''Neile tuleb kauboi kombel sadul selga köita ja nende seljas ratsutada.''

Teised kinnitavad, et tema ekstsentrilised ülesastumised aitavad 1,4 miljonilise elanikkonnaga Eestit, kes viimasest 800 aastast ennast vaid 30 aastat ise valitseda on saanud, maailmakaardil tuntuks teha.

Vastuseks küsimusele, kas seitsmendasse aastakümnesse jõudnuna on sääraseid asju lihtsam läbi viia, vastas hr. Meri laialt naeratades: ''Ma usun, et südamepõhjas on neil alati tunne: ''Pagan võtaks, Vanal oli ju õigus!''''


Donald G. McNeil Jr.