President Lennart Meri intervjuu Postimehele 3. oktoobril 2000
03.10.2000

Haldusreform on märksõna, mis viimastel päevadel üha enam ajakirjanduses keerleb. Mida tähendab haldusreform teile, milline peaks välja nägema ''haldusreformitud'' Eesti?

Reformi on mõtet teha ikka selleks, et kodanik ja tema riik oleksid üksteisele lähemal. Haldusreform on üks neid paljusid valimiseelseid lubadusi, mida ei tohi läbi viia kiirustades. Ennekõike ei saa teda teha nii, et nimetame maakonnad ümber valdadeks. Me võiksime haldusterritoriaalse reformiga natuke veel oodata. Haldusreform ilma territoriaalse reformita näeb ette riigi finantsjuhtimise, personalihõive, töökorralduse parandamist, mis mõjutavad valitsusaparaati.

Sisuliselt on ühte patta pandud kaks eri asja. Territoriaalne reform eeldab omavalitsuste vähendamist, järelikult nende tõhustamist, ega saa liikuda vallakodanike toeta. Valitsusaparaadi suutlikkus on midagi muud ja seda peame kiiremini parandama. Meie maakonnad ja maanteed on üle 1000 aasta vanad. Järelikult nad peegeldavad väga täpselt inimeste kunagisi liikumisi ja tõmbekeskusi. Rahva harjumused on väga tugevad. Seda tuleb arvestada territoriaalreformis. Mulle meeldiks väga, kui ettepanekud territoriaalreformiks tuleksid inimeste poolt ega sünniks kirjutuslaudade poleeritud vaikuses. Kui meie eesmärgiks on riigi kulusid vähendada, siis valla inimesed peaksid ise otsustama, kuidas nad oma valda suurendavad. Omavalitsusreformi sidumine järgmise aasta presidendivalimistega või kohalike valimistega ei tule lõpptulemusele kasuks. Minu suhtumise määrab ära see, et inimeste sotsiaalsed vajadused saaksid lahendatud esimesel, valla tasandil.

Tallinna linnapea kutsub kõiki pealinna elama. Peaminister kutsub endiselt Postimehe veergudel üles Eesti halduspealinna viima Tartusse. Mida teha, et Eesti elu ei koonduks vägisi vaid Tallinna?

Tallinn saab veel mõnda aega olema juhtiv jäämäe veepealne osa. Oleks väga rumal seda toetada.

Toon näite Virumaalt. Narva- Jõesuu on ilus turismikoht. Seal on ilusaid sõjaeelseid maju ja on nõukogude aja maju, millest osa tuleks ilmselt õhku lasta.

Arvatavasti peaks Narva linn ja ka Narva-Jõesuu hoolitsema selle eest, et neil oleks otse tee Peipsi järve põhjarannikule. Niisuguseid regionaalpoliitilisi lahendusi tuleks leida igale Eesti piirkonnale.

Minu hiljutine sõit Virumaale näitas, et Põhja-Eesti kõige idapoolsem hotell asub Rakveres. Järgmine on juba Peterburis.

Olen ka saartest rääkinud. Arvan, et Saaremaa ja Hiiumaa peaksid oma jõud ühendama. Hoolitsema selle eest, et nende vahel oleks üle Soela väina maanteeühendus. Neil peaks olema kahe peale üks süvasadam, mis avaks nad Saksa turistidele. Kui neist 82 miljonist tuleks Eestisse viis protsenti, kes oleks huvitatud puutumata loodusest ja värskest õhust, siis see oleks viis korda rohkem, kui suudame vastu võtta.

Võimalusi on igale piirkonnale ja ma ei pea silmas üldse mitte ainult turismi. Tartu jätame välja, sest Tartu oli ja jääb meie akadeemiliseks pealinnaks.

Meil on regionaalminister. Võibolla regionaalminister ja siseminister võiksid oma kohad ühendada. See oleks haldusreformi alustamise hea viis. Samas tõlgendab Reformierakond seda rünnakuna nende vastu, mida ma ei tahaks. Kuid Eesti ei vaja portfellita ministrit regionaalse tasakaalu tagamiseks. Selle eest peab vastutama valitsus ja üks ministeerium, kellel lasub ka ressursi ja poliitika teostamise vastutus. Hetkel on regionaalminister keerulises olukorras, kus hea tahe põrkub talle alluva rakendava ametkonna puudumisele.

Teete siis ettepaneku need ametikohad liita?

Ma ei taha oma võimupiiridest üle astuda. Kuid arvan küll, et selles suunas peaksime liikuma.

Olete palju rääkinud rahva võõrandumisest võimust. Mis oleks see imerelv või vahend, mis tasakaalustaks rahva ja võimu suhted?

Riik. Me peame endale selgeks tegema, et valitsused tulevad ja lähevad. Olen kõigile valitsusjuhtidele ja ministritele rääkinud, et ärge kunagi rääkige riigi nimel. Kujutage ette, et Tony Blaire räägiks Briti kuningriigi nimel. See ei tuleks tal pähegi. Või Schröder. Ta kõneleb ju ikka oma valitsuse nimel. Ma tahan, et ka Eesti kodanik oskaks vahet teha riigi ja valitsuse vahel. Me peame endale need asjad selgeks tegema. Ma võtan ühe nimekirja ja loen teile ette: Riivo Sinijärv, Heiki Arike, Edgar Savisaar, Lagle Parek, Jüri Mõis, Olari Taal, Robert Lepikson, Tarmo Loodus.

Kõik on olnud või on Eesti siseministrid.

Jah. Kokku kümme. Välisministreid on olnud vähem. Või kaitseministreid. Valitsused tulevad ja lähevad, riik jääb. Kui Eesti Vabariigi kodanik ei ole valitsusega rahul, siis on tal valimised, et see välja vahetada. Ta peab aga mõtlema, kas järgmine valitsus tuleb parem või halvem.

Kohtla-Järvel ei andnud ametnikud lapsele, kelle kodanikest vanemad lapsendasid, Eesti passi.

Ma tean seda lugu. See oli Postimehes suurelt üleval. Olen sellest loost rääkinud siseministriga ning see lugu sai lahendatud.

Siseminister käskis lapsele pass välja anda ja viitas perekonnaseadusele. Justiitsminister ütles, et see on vale otsus, sest kodakondsusseadus on ülimuslikum ja tuleb sellest lähtuda.

Meil on Eesti Vabariigi Põhiseadus. Ja see võtab kodanikud kaitse alla. Mõlemad seadused on Põhiseadusega kooskõlas. Kui tekib vastuolu seaduste interpreteerimisel, siis peame tööle võtma rohkem noori juriste ja vabastama vanu. Üheski Euroopa riigis poleks niisugune asi kõne alla tulnud.

Võib öelda, et meil on seadused, reglemendid jne, kuid ametnikel pole piisavalt tervet mõistust nende rakendamiseks.

Ma ei tahaks ametnike kui Eesti Vabariigi teenistujate kohta seda öelda. Kuid sedalaadi küsimuste puhul soovitan ka edaspidi kätte võtta põhiseaduse.

Üks noor kodanikuõpetuse õpetaja küsis mult hiljuti, kuidas selgitada Eesti ühiskonna vastuolusid. Tallinna linnaisad tahavad tõsta oma palga kõrgustesse, samas aga õed hakkavad streikima, sest nende palk on väga väike. Millist nõu te sellele õpetajale annaksite?

Kõigepealt peaks mõtlema statistiliselt. Kui me räägime Tallinna linnapeast, siis räägime ühest isikust. Kui me räägime Eesti õdedest või kooliõpetajaist, siis me räägime mitmekümnest tuhandest inimesest. Võiksime ühe kõrge palga jagada paarikümneks tuhandeks tükiks. Sellest ei oleks kellelegi mingit kergendust.

Ma viitan sellele, et meil on Eestis vähemalt kaks maailma. Üks maailm on see, milles elavad mõned meie poliitikud ja äriinimesed. See on maailm, mis vaatab meile vastu seltskonnaajakirjade klantspiltidelt. Selle kõrval on maailm näiteks Võõpsus või Vasknarvas või Kõrgessaares.

Sellega on iga eurooplane kokku puutunud. Hiljuti oli Franfurter Allgemeines sellesisuline juhtkiri. Eesti puhul on see võibolla veel valusam, sest Eesti on väike. Kuid väiksus võib olla suur edu, sest kõik on läbipaistev. Kui me aga seda edu ei oska kasutada, siis me kõneleme sellest, et Eesti on võibolla liiga väike, et Euroopasse astuda.

Kas Teie arvates need maailmad lähenevad või kaugenevad teineteisest?

Ma olen kogu selle suve - kui ESTO välja arvata - sõitnud mööda Eestit ringi peamiselt kruusateedel. Ma ei ole näinud Eestis ühtegi kohta, kus ei ole midagi silma rõõmustavat. Olen teiega nõus, sellest probleemist tuleb rohkem rääkida. Ja ennekõike tuleb rääkida sellest, et ka kõrgemad riigiametnikud saavad meil maksumaksjalt palka. See olukord, mis meil on meditsiiniõdedega või õpetajatega, on kahetsusväärne ja vajab lahendamist. Kui me nii edasi läheme, jõuame varem või hiljem ka kõrgemate riigiametnike palkade juurde.

Kui mind paluti siia tööle tulla, siis ma teadsin, et ma tulen kohale, kus mu sissetulek on kolm korda väiksem suursaadiku sissetulekust Soomes. Mul on hea meel, et ma selle väljakutse vastu võtsin. Nüüd on mul hea meel, et see aeg hakkab lõpule jõudma.

Kas rahvas peaks saama presidenti otse valida?

Presidendi otse valimine on mõistagi küsimus põhiseaduslike mehhanismide toimimisest. Põhiseaduse ühtne ja muutumatu toimimine on omaette väärtus. Seda väärtust me peaksime eriti toetama Eestis, mis on kiiresti muutunud. Enamus muutusi on minu veendumuse kohaselt toimunud paremuse suunas.

Meie põhiseadus on praegu olnud käibel kaheksa aastat. Ma arvan, et põhiseadus pakub veel pikka aega kaitsvat katust. Seal on mõned asjad, mis algul tundusid vastuolulistena, aga poliitiline praktika on suutnud panna nad paika. Näiteks riigikaitse küsimustes, mida tahaksin arutada ka parlamendi põhiseaduskomisjoniga.

Ühes olen ma täiesti kindel: mida kauem põhiseadus püsib, seda rohkem oskame põhiseadust kaitsta. Oskame õigesti käsitada neid piirkondi, mis olid võibolla liiga suure idealismiga kirjutatud. Aga põhiseadusele, mis on kaua kehtinud, tekib ajaga oma lisaväärtus.

Teie küsimuse juurde tagasi tulles võiks muidugi rääkida, et mulle meeldiks riigipea otse valimine ja mulle meeldiks veel mitu muud asja. Mulle meeldiks, kui maavanemad oleksid oma maakonna poolt valitud. Et maavanem oleks riigi esindaja oma maakonnas ja et ta oleks ka maakonna esindaja riigi juures.

Täna on mul teile seda palju kergem öelda, kui näiteks viis aastat tagasi, sest ma räägin tulevasest Eestist. Mulle tundub, et seaduste välja kuulutamine või ka mitte välja kuulutamine oleks vahest palju tõhusam, kui see oleks riigipea ja maavanemate ühine otsus. Mis tähendab seda, et riigipea juurde koguneb kaks kord kuus näiteks maavanemate nõukogu.

Kuigi te alguses ei tahtnud oma halduskorralduslikest mõtetest täpsemini rääkida, joonistub siiski teatud visioon välja. Seega võiksid vallavolikogude kõrval olla ka valitavad maavolikogud.

Ma ei taha praegu palju rohkem sellest kõnelda. Kuid ma oletan, et see oleks üks lahend, kuidas maakond tervikuna tajuks oma võimalusi rohkem ja suudaks oma võimalusi seadusloome juures kasutada nii, et meie seadusloome vastaks väga erinevate maakondade vajadustele.

Kas need valitavad maavanemad võiksid moodustada midagi Eesti parlamendi ülemkoja sarnast?

Ma ei taha nimesid nimetada, sest mõiste ülemkoda hakkab meenutama valgete parukatega lorde ja pingestaks minu häid suhteid parlamendiga. Teile on teada, et Eestis võib ka seadusi osta. Ja mida kaugemale me sellest liigume, seda lähemale liigume õigusriigile.

Mida te seaduste ostmise all mõtlete?

On olemas huvigruppe ja neil on kontaktid Riigikoguga. Igas parlamentaarses riigis on see oht. Mida võimsamini me sellele ohule vastu astume ja tundlikumalt reageerime huvigruppidele (mis iseenesest pole ju kuritegelikud, nad lihtsalt esindavad Eesti Vabariigi kodanikkonna ühe grupi huvisid), seda kiiremini jõuame sellisele seadusandluse korrektsuseni, mis vastab Eesti riigi vajadustele.

Kas need huvigrupid on end kuidagi ohtlikult ilmutanud?

Ei, ma ei arva seda. Kuid tendents on olemas. Ka vanades demokraatiates näeme sarnast võitlust. Eesti oma väiksuse juures on saavutanud väga palju. 1988. aastal oli võimalus üsna suur, et Eesti Vabariiki ilma verevalamiseta ei õnnestu taastada, aga õnneks läks läbi: vastasrind osutus nõrgemaks.
Me võiksime endale eesmärgiks seada, et pöörame oma väiksuse vaesusest rikkuseks. Ja teha oma väikesest riigist läbipaistva ja eeskujulikult toimiva demokraatliku riigi.

Postimehe lugejad on korduvalt toimetuselt küsinud, miks Vabariigi President ise ei täida täiel määral seadust ja on sulgenud oma maja juures asuva kallasraja. Peate te võimalikuks selle kallasraja avamist?

Võibolla tundub see teile uskumatuna, kuid riigipea on oma isikliku elu detailide korraldamisel väga piiratud.

See pole mulle uudiseks.

Jah, ma tean, ma ei tarvitse teile seda rääkida. Kuid niipalju kui olen teiste riikide riigipeadega vestelnud, on nad kõik näinud ihukaitse valve all elamist probleemina. Ja mitte eelisena.
Ka mina ei pea seda eeliseks ning olen end minu julgeolekuga seotud küsimustest täielikult distantseerinud. Sellega tegeleb julgestuspolitsei, mis allub siseministrile. Presidendi valve määratleb Vabariigi Presidendi ametihüve seadus ja teatud turvanõuded säilivad ka pärast presidendi ametiaja lõppu.
Et nad vajalikud on, seda on näha mõnest anonüümsest lugejast, kes on ähvardanud, et küll me sulle näitame, kui sa enam president ei ole. Ongi kõik.

Ajakirjandus on süüdistanud teid saamatuses täita Eestile mõningaid väga olulisi ametikohti. Kergelt ei läinud Eesti Pangale uue presidendi leidmine, probleeme oli kaitseväe juhataja ümber, siiani on täitmata õiguskantsleri tool. Mis ikkagi on takistanud teid nende ametikohtade kiirel ja sujuval täitmisel?

Iga asi nõuab oma aega. Nagu lapse sünnitamine. See ongi vastus.

Kardan, et sellest selgitusest jääb väheks.

Ma arvan, et tegime õigesti, kui Riigikogu vabastas Kerdi minu ettepanekul oma tööst. Ja panime kontradmiral Tarmo Kõutsi tema asemele. Kuid ma ei tahtnud seda teha ajal, kui Kert Washingtonis õppis.

Võtame Eesti Panga presidendi. Selle nimetab Eesti Panga nõukogu. Presidendi roll on ettepanek kas vastu võtta või tagasi lükata. See võib inimestele meeldida või mitte meeldida. Kaitseväe juhataja Johannes Kerdi vabastas Riigikogu ametist 28. augustil ja nimetas natuke vähem kui kuu aega hiljem uue kaitseväe juhataja.

Ülejärgmisel nädalal hääletab Riigikogu ettepanekut nimetada ametisse uus õiguskantsler. Üks või teine inimene võib ühele või teisele poliitilisele erakonnale mitte meeldida. Kuid kõige tähtsam on see, et kõik põhiseaduslikud institutsioonid toimivad ja toimivad ka siis, kui juhtide kohuseid täidavad asetäitjad.
See näitab, et Eesti ei sõltu mitte üksikutest inimestest ning kõneleb Eestist kui usaldusväärsest suveräänsest riigist.

Mulle endale oleks samuti meeldinud kui need asjad oleksid läinud libedamalt, kuid Eesti pink on lühike. Väga lühike.

Algab Teie viimane aasta presidendi ametis. Mida tahate selle aja jooksul kindlasti ära teha?

Kui rääkida kõige vähem tähtsast, siis oleme siin arhitekt Mait Summatavetiga joonistanud juurdeehituse Eesti Vabariigi presidendi kantseleile Kadriorus. Et see oleks nii presidendi kantselei kui ka Eesti Vabariigi presidendi residents. Praegu resideerub president siin, Rohukülas, Neemel. See on minu perekonna ja minu enda kodu.

Kadriorus elasime president Pätsi raamatupidaja ja autojuhi ühendatud korteris. Sellesse kitsikusse ei saa külla kutsuda ühegi välisriigi presidenti. Ka ei saa seal kuigi hästi läbi viia neid funktsioone, mida Eesti põhiseadus riigipeale esitab.

Aasta pärast tahan anda presidendiameti hästi toimivana üle. See väljendub ka riigipraktilistes küsimustes nagu näiteks residents. Annan oma järeltulijale üle arhitektuurilise kava järelemõtlemiseks. Praegune kokkuhoidlik riigieelarve ei lubanud meil kavandi juurest ehitustööde juurde asuda.

Olulisem on muu: järgmine Eesti riigipea astub ametisse riigis, kus põhiseaduslikud mehhanismid toimivad ühtlaselt ja meil on võimul stabiilne enamusvalitsus.

Sest sõltumata sellest, kui palju on jäänud aega järgmise presidendi ametisse asumiseni, on ametis oleva presidendi ülesanne tagada võimude tasakaalustatud lahusus.

Samuti tahan tegelda valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni suhete lähendamisega.

On riigielu valdkondi, kus konsensus on hädavajalik. Võtame näiteks välispoliitika või kaitsepoliitika. Me võime olla eri meelt sotsiaalpoliitikas või põllumajanduspoliitikas, kuid piirkondades, millest sõltub riigi püsimine ja kus vigade tegemine on erakordselt ohtlik, peavad koalitsioon ja opositsioon olema ühte meelt.

Põhiline küsimus, millega tegelda tuleb, on riigikaitse. Tahaksin anda Eesti riigikaitse arengule sellise hoo, et Eesti saaks aastal 2002 või 2003 NATOsse.

On teil muresid Eesti arengu suhtes?

Käisime mõni aeg tagasi Silmetis. Silmetil on oma töö ja oma turg. Käisime Kreenholmis, Püssis ja Viljandi liimpuidutehase avamisel: neil kõigil on oma turg, teiste sõnadega, nad töötavad paremini kui nende sõsarettevõtted välismaal.

Sedasama võin öelda ka Narva Balti ASi ja Loksa tehase kohta. Ometi kannatab Eesti ettevõtlus ideede puudumise all. Eesti Nokia on leidmata.

Soome võttis 1996. aastal vastu seaduse, mis võimaldas näiteks pensionifondi sissemakseid kasutada fondides, mis tegelevad Soomesse endasse investeerimisega. Selle seaduse tulemusena on Soomesse investeerimine aastatel 1996-2000 kolmekordistunud.

Sama diskussioon on käinud ka Eestis rakendatava pensionireformi ümber. Vastased toovad esile, et Eestis ei ole praegu piisavalt usaldusväärseid pikaajalisi rahapaigutusvõimalusi, mis ulatuksid miljarditesse kroonidesse.

Tegelikult võib tekkida nõiaring: ei ole ideid, kuna pole neid tagant lükkavat raha, ja ei ole raha, kuna pole usaldusväärseid ideid. Samas tõuseb Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsus küll visalt, kuid püsivalt.

Oleme sama usaldusväärsed kui Poola ja Tšehhi. Mis sellest järeldub? Ideede puudus, nägemuse puudus, tuleviku puudulik tajumine.

Tahaksin, et kõigi riikide silmis edukalt areneva postsovetliku Eesti majanduses oleks palju rohkem otsinguid. Et need ei oleks sellised, et mees elab Lasnamäel kahetoalises korteris ja tal on ukse ees Mercedes. Et otsingud ei lõpeks isikliku Mercedese või korteriga, vaid kindlustaksid ka lastele ja lastelastele Euroopa Liidu keskmisega võrreldava heaolu.

Need ettevõtted, kellest rääkisin, näitavad, et Eestis on selliste inimeste kiht olemas. Anname neile hoogu. Eesti Nokia on olemas, ta tuleb vaid üles leida ja Eesti heaks tööle panna.

Millega hakkate tegelema, kui aeg presidendi ametis täis saab?

Ma lähen kuhugi tööle, et maja võlad ära maksta. Aga kuhu täpselt, seda ma ei tea veel.

On räägitud loengutest välismaa ülikoolides.

Kõik on võimalik. Aga ma tõesti ei ole selle peale kuigi palju mõelnud. Viie aasta eest oleks mul olnud sellele palju lihtsam vastata. Sest siis ma oleks olnud viis aastat noorem. Praegu ma ei tea veel.

Olete kirjutanud juba või hakkate kirjutama memuaare?

Näete see roheline raamat? (Ja presideni pressiesindaja Epp Alatalu ulatab riiulilt Zürichis möödunud aastal ilmunud Andreas Oplatka raamatu ''Lennart Meri: Ein Leben für Estland. Dialog mit dem Präsidenten.'').

See ilmus Šveitsis minu 70. sünnipäevaks. Ja tõlge on mul seal laua peal. See raamat ulatub 1992. aastasse. Nii nagu ta (Andreas Oplatka - toim.) mulle küsimusi esitas, nii ma ka talle vastasin.

Aga see raamat on mõeldud Kesk-Euroopa lugejale.

Aga Eesti lugeja?

Eesti lugeja jaoks ilmub selle raamatu tõlge Ilmamaa kirjastuse vahendusel.

Kui te lähete, tuleb uus president. Rahvas teda veel otse ei vali. Kuid millisena tahate teie näha oma järeltulijat?

Hea president on see, kes viib Eestit edasi. Viib edasi täpselt nii, nagu seda aeg, tema oskused, tema karakter nõuab. Ta ise teeb oma plaani, kujundab oma stiili.

Olen päris kindel, et ta ei sea eeskujuks minu nõrkade külgede jäljendamist ja olen üsna kindel, et ka mitte minu vähem nõrkade külgede kordamist.

Uus president kujundab oma ja uue viisi, mis langeb kokku Eesti Vabariigi huvidega.

On oluline tema sugu, vanus? Lisaks sellele, mis põhiseadus ette kirjutab.

Mulle on keegi ütelnud, et Eesti riik on täiskasvanud aastal 2032. Sest siis on ka riigipea, kes põhiseaduse järgi võib olla riigipeaks valitud, sündinud iseseisvas Eesti Vabariigis.

Peab ta olema poliitik?

Riigipeaks valitakse ühel või teisel viisil inimene, kes on poliitikast tulnud. Ta ei tarvitse olla aktiivne poliitik. Kas olete kuulnud, et ma Vene ajal raamatuid kirjutasin?

Ma olen natuke rohkem kui kuulnud.

See oli ka poliitika. Järelikult te olete ise vastanud sellele küsimusele.

Kuidas on teie tervis?

Näete ju.

Et hea?

See on 71-aastase vanamehe tervis.

Kas pea valutab tihti?

(Naerab.) Mu pea ei ole mitte kunagi elus valutanud. Isegi mitte Tartus Tiigi intris.


Urmas Klaas
Neeme residentsis Rohukülas