President Lennart Meri intervjuu Postimehele 21. septembril 1999
21.09.1999

Suure Munamäe vaatetornis ütles Tilsi lastekodust sirgunud Kristina Krüspan, et kui president Meri praegu trepist torni tõuseks, küsiks ta: ''Kuidas tervis on?''

1996-nda aasta kevadel lasin ennast arstidel risti-rästi läbi vaadata ja läbi valgustada. Endal peab olema kindlus, et kere vastu peab. Nüüd, kolm aastat hiljem võin Kristiinale rahumeeli öelda: ''Aitäh, vean välja küll.''

Teatud vanuseläve ületades mõtled ehk kahjutundega, et miks ma ei ole küll noorem. Aga seda tunnet tasakaalustab mul üks teine tunne: pagan võtaks, on ikka vahva, et olen kõike seda - ka elavat Hitlerit sama kaugelt kui teid siin laua taga - jõudnud oma silmaga näha. Nagu mäletaks elavat dinosaurust.

Kuidas on Eesti tervis? Seda küsisid mitmed inimesed, kellega 33 päeva jooksul kohtusime.

Eesti tervis ei ole kaugeltki nii halb nagu paljud armastavad rääkida, lootes nii endale hääli juurde saada. Aga Eesti tervis ei ole ka nii hea nagu mina ja ka paljud teised oleksid lootnud.

Oleme olnud üsna edukad oma teenuste müümisel ja välisinvesteeringute juurdetõmbamisel. Aga mulle tundub, et riigi ülesanne, eriti kui ta ennast uuesti raskelt püsti ajab, on suurem. Võiksime öelda, et Eesti on praegu koriluse staadiumis. Me korjame maast üles parajasti ettejuhtuvat. Korilusele peab järgnema niisugune kena aeg, kus me tajume, et oskame ülejäänud maailmast midagi paremini teha ja hakkame seda ka tegema.

Käisime põlise rannakaluriga Hartvig Niiholmiga siiavõrke merest toomas. Hiljem ta meenutas, kuidas teie jalutasite kord ilma turvameesteta Viinistu rannas ja küsis, et millest te seal mõtlesite?

Millest teie mõtlesite näiteks 17. augustil 1994? (Naerab.) Võibolla mõtlesin Viinistu rannas kalast ja meie kaluritest. Täna mõtleksin seoses kalapüügiga Islandile, kus iga püütud lõhe toob koos turismiteenustega riigile sisse tuhat dollarit, möödunud aastal näiteks kolmkümmend viis miljonit dollarit ehk pool miljardit Eesti krooni.

Narvas elab tore perekond, kus Monika Laht töötab vene koolis eesti keele õpetajana ja tema mees Mihhail tehases Baltijets. Mihhail küsiski: kui palju olete pidanud endas inimest alla suruma, et presidendina käituda?

Jaa, see on nüüd hea ja nupukas küsimus küll. Mäletan, kuidas Tartus suutsin lahti rabeleda nendest sümpaatsetest meestest, kes seadusega on mulle järele kõndima pandud. Jalutasime Ain Kaalepiga mööda Emajõe kallast, kus oli üks raske paat kaldasse kinni jooksnud. Aitasime meestel seda lahti kangutada, aga ei jõudnud. Läksime edasi, selja taga ütles üks paadimeestest: ''Ei või olla, see ei olnud tema.'' Teine vastu: ''No oli, oli.'' See tegi mulle koledasti headmeelt ja nüüd võin öelda, et olin, jah, mina.

Sillamäel istusime pargipingil Esja Suri ja tema sõbrannadega, kes kostitasid meid maitsvate pannkookidega. ''Millal lõpetatakse inimväärset elu kaitsvate pensionäride tagakiusamine?'' palus Sur teilt küsida.

Kindlasti kaks päeva enne seda, kui Saksa Liitvabariigis või Rootsis lõpetatakse pensionäride kiusamine, kes võitlevad õiguse eest väärikale elule.

Ma ei ole kohanud veel ühtegi pensionäri, kes ei kurdaks, et tal on raske.

Meie küll kohtasime teda Holdres. Johanna Saarepuu, keda kõik Annekeseks kutsuvad, ütles, et maa pensionäridel pole muret midagi, aga linna pensionäridel on raske, sest nemad peavad üüri maksma.

Võtan oma eelmise vastuse viimase lause tagasi, sest mulle meenus Liiva külas Muhumaal üks vanadaam, eesti keeles külaeit. Ta oli kühmus, kenasti riides. Panin talle käe õlale: ''Vahel on raske küll?'' Tema võttis mul küünarnukist kinni: ''Noormees, mis raskusest sa räägid, kui me jälle vabad oleme.'' See oli nii ootamatu, et inimene oma igapäevastes muredes oskab ja jõuab vabadusele mõelda.

Holdres elava Johanna lausel on minu jaoks väga suur tähendus, see kõneleb kõrgest poliitilisest kultuurist ja moraalist. Aegajalt tundub, et Eestis on moraal kõikuma löönud ja on madalam kui 1940, või isegi 1946, kui Venemaalt Eestisse tagasi jõudsin.

Alam-Pedja looduskaitseala valitseja kotkauurija Einar Tammur küttis meile suitsusauna ja meenutas siis teie sõnu, et kui kogu Eesti oleks rahvuspark, ei tahaks teie selle direktor olla. Miks nii?

Rahvuspargis on omad kindlad reeglid. Sinna ei ole kombeks ehitada kiirteid, raudteid, sülearvuti tehast.

Aga seda ma tahaksin küll, et Eestis oleksid sisepoliitiliselt rahvuspargi tsoonid, konsensuslikud piirkonnad, kus me kõik tegutseme ühtmoodi: austame Eesti põhiseadust, kuigi temas on puudusi; tunneme, et maailmas on üksainus Eesti ja peame olema valmis teda kaitsma.

Vargamäe muuseumi noor direktor Juhan Sihver küsis eht-tammsaarelikult: kas Eestis kulub rumalusest jagusaamiseks rohkem kui üks põlvkond?

Jah. See, et meie rumalus juba kõigile silma torkab, on parim tagatis, et me areneme kiiresti. Aga aeg, kus me võime nagu hüljes jäälaamile ronida ja öelda, sooh, me oleme omadega mäel, ei saabu Eestisse mitte kunagi. Inimene ongi inimene selle kaudu, et ta lakkamatult oma rumalusest üle saab, järelikult õpib. Aga mul oleks loomulikult hea meel, kui see rumalus ei oleks nagu naaskel, mis kotist kogu aeg välja paistab.

Ema Alipia näitas meile Kuremäe kloostrit ja vastuseks palvele teilt midagi küsida, vastas ta: ''Ma ei küsi, sest ta ei tee seda niikuinii.'' Mida võis ema Alipia mõelda?

Igal usul ja kloostril kui usu kandjal on esimene seadus oma kogukonda suurendada ja võidelda iga eksinud hinge eest. Ma aiman, et just seda silmas pidades andiski ta oma vastusele niisuguse fataalse kõla. Aga peame endas kõrvale lükkama väärkujutuse, et me ei saa aru inimestest, kes on pühendunud Jumala teenimisele, et nende ümber on mingi saladuslikkus. Inimese ja Jumala vahekorrad on ju tegelikult väga lihtsad.

Raplamaal on pisike Eidapere jaam, kus töötavad toredad naised ja nad meenutavad heldimusega aega, kui sealt tuiskas läbi paarkümmend rongi päevas nüüdse nelja asemel. Härra president, kas kohalikul raudteeliiklusel on tulevikku, tahavad need naised teada.

Raudtee ei ole mulle võõras, selle lõhna ja rataste kolinat Nõmmel mäletan siiani. Arvan, et oleme juba viis aastat jäänud maha oma raudtee moderniseerimisega. Kuidas iganes ka Põhja-Euroopa ei areneks, vajab ta stabiilset raudteeühendust Lääne-Euroopaga ja eelkõige Berliiniga, mis on tõusnud mitte niivõrd tuhast kui unustusest. Olen vähemalt kuus korda öelnud: meie eesmärk peab olema Tallinna reisijaamast sõita seitsme tunniga Berliini. Ja kui me natukene pliiatsiga tööd teeme, siis miks mitte ka läbi Rapla.

Võru- ja Valgamaal on kaks vahvat venda, Enn ja Jaak Kärson, Eesti suurimad toolitootjad. Enn Kärson tahtis teilt kuulda kolme soovi, - kui saaks ajalooratast tagasi keerata, siis mida pidanuks Eesti teisti tegema?

Aitab ühest soovist, ja see langeb 30ndatele aastatele. Kui suur majanduskriis puudutas maailma, tekkis Eestis nagu paljudes teistes riikides igatsus kõva käe järele. Nii suutis Eesti majanduskriisi tagajärjed üsna kiiresti kõrvaldada, kuid kõva käe kiusatus maksis tugevasti kätte, me kaotasime sõltumatuse. See muhe, aga vallavanema poliitilise instinktiga mees, Konstantin Päts, nagu kõik liidrid, kellele on antud ebamäärase tähtajaga võim, ei raatsinud õigel ajal rongilt maha astuda. Ka võttis ta enda ümber tööle inimesi, kes temaga ei vaielnud. Riigi puhul on see riigi loojangu algus. Eesti 1939. aasta vead olid eelmiste vigade parandamatu ja paratamatu tulemus.

Kuressaare kiirabiarst Made Reinumägi muretseb lokkavate ümbrikupalkade pärast, mistõttu riik saab vastu pükse ja tervishoiutöötajate palgad on nigelad.

Kui Nõukogude võim võttis inimestelt majad, talumeestelt maa ja peremeestelt hobused, loodi psühholoogiline eelsoodumus, et võib kolhoosipõllult öösel kartuleid võtta või tehasest tsinktorusid vasakule viia. Selle taga oli mõte: riik on meilt kõik ära võtnud ja meie võtame riigilt natukenegi tagasi.

Nüüd võtab ühest mõtteviisist teise astumine palju rohkem aega, kui tahaksime. Eesti identiteediks on Põhjala läbipaistev ausus oma valla, oma riigi suhtes ja arusaamine: ''Seda ei saa võtta, see on riigi omand.''

Mõniste vallas vastu Läti piiri on Sarapuu talu, ümberringi söötis ääremaa. Sarapuu rahval on mure: kuidas saaks president sekkuda, et endised põllud umbrohtu ja võssa ei kasvaks?

Ma ei tea Sarapuu perele vastust. Keegi ei tea vastust. Igal talumehel peab olema tarkus oma taskus ja oma peas. Ei ole niisugust ravimit, mis kõiki inimesi raviks ühtemoodi. Eriti põllumajanduses, sest Eestis ei ole kahte võrdset põldu.

Minu etteheide: oleme jätnud uute turgude avastamise keerulise töö talupoegade õlgadele. Siin on riigil kohustus lakkamatult oma õlg alla panna, olla nagu jäälõhkuja. Meil on see töö tegemata ja samal ajal on Eestis tekkinud monopoolsed rikkad töötlemisettevõtted, kes pole konkurentsist üldse huvitatud.

Nii lähevadki põllumehed Toompea lossi ette õigust otsima.

Jumal hoidku, kui Toompeal käimine aitaks mõnda probleemi lahendada. Need on küll Bastille' aegsed töövõtted. Parlamentaarses riigis Bastille'sid enam ei vallutata, vaid valitakse asjalikumad mehed.

Eestis on mõnikord vähe algatusvõimet, uute lahenduste leidmist. Meil peaks olema selge, milliseid tootmisuundi toetada, kuhu oma turgu laiendada. Selles peitub lahendus, aga mitte kaitsetollides, mis kõigepealt kõrgendaksid meie igapäevase toidulaua hinda.

Põhjaranniku piiritusekuninga Johannes Piibemanni lapselapselaps Taavi küsis, milline peaks olema Eesti järgmine president?

Ta peaks olema täiesti erinev. Ja ärgu jumala pärast püüdku mind järele teha.