Vabariigi Presidendi intervjuu prantsuse nädalalehele La Vie 24. detsembril 1998
24.12.1998

Läänetuul Eesti kohal


AASTA EUROOPLANE LENNART MERI

Mispärast on imetilluke Eesti üks kuuest Euroopa Liitu "kutsutust"? Sellepärast, et tema president Lennart Meri on viinud ellu tõelise majandusime, et vastata Brüsseli kriteeriumidele. Kohtumine ja külaskäik tema maale.

Akna taga laiub pärlendavas valguses hääletu ja tardunud silmapiir: jäävangis Läänemeri... Eesti Vabariigi president Lennart Meri võtab meid vastu 150 km Tallinnast läänepool taeva, mere ja metsade vahel asuvas kõrvalises valduses, kuhu ta nädalavahetuseks tõmbuda armastab. Merekaarte silmitsedes juhib ta tähelepanu Soome ja Rootsi lähedusele. Viisakaid maneere ja aristokraatliku varjundiga sarmi täiendab rafineeritud huumor. Ning vaikusehetked, mis pikivad lüürilisi kõrvalepõikeid täis kõnet. See kuulub intellektuaalile, kes olnud kaua kirjanik. Mehele, kelle elul, loomingul ja poliitilisel karjääril on olnud üksainus eesmärk: anda oma maale tagasi vabadus ja väärikus. Võita Eestile tagasi koht, mis talle Euroopas kuulub. Lennart Meri elukäik langeb kokku Balti riikidele osaks saanud tragöödiaga. Ta sündis 1929. aastal, esimese Eesti vabariigi ajal. Oli ju eesti rahvas peale pikka relvastatud võitlust saanud 1918. aastal esimest korda oma ajaloos iseseisvaks.

Lennarti isa, kirjanik Georg Meri tuli 30ndate aastate algul Pariisi Sorbonne`i õppima, et alustada seejärel diplomaadikarjääri. Nii elas president lapsena Euroopa kultuurikeskkonnas. Ta meenutab liigutusega "neid õnnelikke aastaid", Prantsusmaa pealinna muuseume ja valgust. Õige pea tõmbub taevas pilve. 1935. aastal järgneb perekond isale tolle tööpostile Berliini. Lennarti kooli on erandkorras jäänud veel mõned juudi õpilased. Poisil on pahandusi, kui ta keeldub tervitamast hitlerliku kombe kohaselt... 1938. aastal on ta tagasi Pariisis, kuhu isa on suursaadikuks nimetatud. Roland Dumas` koolikaaslasena alustab Lennart Meri õpinguid Janson-de-Sailly` lütseumis. Sellest ajast on presidendile jäänud suurepärane prantsuse keele oskus. Ent juba annekteeritakse Tšehhoslovakkia. Georg Meri ei jõuagi 1940. aastal oma tööpostile Washingtoni. "Võib-olla oleks minust siis saanud autokaupmees Massachussetsis," naljatab president otsekui selleks, et valusaid mälestusi trotsida.

Mõni kuu varem olid natslik Saksamaa ja stalinistlik Venemaa sõlminud pakti, millega nad jagasid omavahel Ida-Euroopa: Eesti sattus nõukogude mõjusfääri. 1940. aasta juunis jõudsid Tallinna punaarmee kolonnid. Ning Nõukogude Liit asus kõrvaldama maa eliiti. Kümned tuhanded eestlased põgenevad, võetakse kinni, tapetakse või küüditatakse Siberisse. Teiste hulgas ka Lennart Meri ja tema perekond, mille liikmed lahutatakse üksteisest. Isa saadetakse metsalaagrisse sunnitööle. 12-aastaselt satub poiss välissaatkondade mugavusest ilma igasuguse üleminekuta koos ema ja vennaga pagendusse Siberi kolkakülla: "Suurepärane ellujäämiskool!" President ohkab: "Meile sai osaks erandlik õnn: 1946. aastal olime kõik tagasi..."

Nüüdsest peale elab Eesti Moskva aja järgi - olles aastatel 1941-1944 saanud tunda saksa okupatsiooni. Peale mõningaid raskusi sukeldub Lennart Meri ajalooõpingutesse võimude kontrolli all olevas Tartu Ülikoolis, kuni leiab omaenda pääsetee. Ta käib ulatuslikel ekspeditsioonidel piki Arktika rannikut Koola poolsaarest Beringi väinani. Kaugelt põhjast kogub ta aastate pikku mitmekesise saagi: jutustusi ja filme, teaduslikke ja etnograafilisi uurimusi: "Ma polnud unustanud oma esimest keeleteaduslikku õppetundi ühe Siberi küla lähedal, kus mu ema püüdis vahetada mune kohvris tallel hoitud isa lipsude vastu... Meie suureks hämminguks said marid meie keelest aru. Nimelt oli nende keel samuti soome-ugri päritolu."

Väikeste Siberi rahvaste elust ja keelest huvitudes ning Baltikumi eelajalugu uurides oli Lennart Meril üks ja sama tagamõte: tema raamatutel, filmidel, artiklitel ja raadiosaadetel oli tähtis roll eesti identiteedi säilimises pikkadel pimedatel nõukogude aastatel. "Ta andis meie rahva ajaloole sügavust ja haaret, avastades tema juured ja ka mütoloogia," selgitab kirjanik Tõnu Õnnepalu.

Juba 80ndate aastate algul oli Lennart Meri kindel, et Nõukogude Liitu pole enam kauaks. 1987. aastal teavitab ta rahvusvahelist pressi eestlaste võitlusest ulatusliku ning äärmiselt keskkonnaohtliku nõukogude kaevandusprojekti vastu Põhja-Eestis: "See tähendas poliitilise teadvuse ja tegevuse taassündi minu maal," selgitab ta. Koos teiste haritlastega asutab ta Rahvarinde, toetades aina arvukamaks muutuvaid iseseisvusilminguid. Berliini müüri langemine 1989. aastal ei üllata kedagi vähem kui Lennart Merit. Aasta varem oli ettenägelik mees asutanud Eesti Instituudi, et arendada kultuurisidemeid Läänega. See võimaldas tal saata Euroopa ülikoolidesse kõige andekamaid tudengeid, kes olid hiljem valmis üle võtma diplomaatilist ja poliitilist tegevust.

1990. aastaks oli mitmeparteisüsteem taastatud ning Rahvarinne ja teised iseseisvusmeelsed jõud saavutasid valimistel ülekaaluka võidu. Meri saab välisministriks ning taastab suhted lääneriikide pealinnadega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu OSCE. Samuti kutsub ta taas ellu Balti Nõukogu, mis oli loodud enne Teist maailmasõda kolme Balti riigi majandus- ja välispoliitika kooskõlastamiseks. 20. augustil 1991 kuulutab Eesti nagu Läti ja Leedugi välja iseseisvuse. Lennart Meri ja Leedu presidendi Landsbergise poolt informeeritud lääneriigid tunnustavad kiiresti uut olukorda. 1992. aasta septembris saab Lennart Meri esimeste vabade valimiste tulemusena uue Eesti Vabariigi presidendiks ning valitakse 1996. aastal sellesse ametisse tagasi. Samas kui maa asub põhjalikult ja edukalt läbi viima liberaalset revolutsiooni, ajab president osavalt oma asja Euroopa Liidus. Ning selle aasta märtsis algasidki liitumiskõnelused kuue "kutsutuga", kelle hulgas on ka Eesti.

Inimesed Tallinna kohvikutes on vägagi uhked mehe üle, kes oskas vastata ajaloo ja Euroopa väljakutsele. Eestlased iseloomustavad Lennart Meri sõnadega "meie Vaclav Havel", "meie moraalne autoriteet" ning isegi "meie parim ekspordiartikkel"... Noor kirjanik Tõnu Õnnepalu lõpetab silmapilgutusega: "Tänapäeva Eestis on rohkem poliitikuid-ärimehi kui tõelisi riigimehi: Meri haardega juhte on vähe. Ja ta armastab suurejoonelisust... Selge see, et väike Eesti jääb tema ambitsioonidele kitsaks: ta otsib tegutsemisruumi Euroopa poolelt."


LENNART MERI, EESTI PRESIDENT

Eurooplasest humanist

Igal aastal La Vie algatusel kokku tulev rahvusvaheline zhürii valis äsja Jacques Delors`i eesistumisel "Aasta eurooplaseks" Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri.

Miks olete Lääne-Euroopat alati oma loomulikuks koduks pidanud?

Vastupidiselt teatava propaganda väidetele pole Eesti kunagi olnud Venemaa provints. Kreeka-rooma õigusüsteem kehtis meil juba ammu enne seda, kui Pariisist sai Prantsusmaa pealinn. Eestil oli tollal omaenese "euroopalik" halduskorraldus, oma raha, lipp ja talle ainuomane identiteet. Me olime avatud ühiskond: esimene katoliiklik piiskop saabus meile 12. sajandil Prantsusmaalt. Peale reformatsiooni sai Eestist luterlik maa. Muidugi integreeriti Eesti Lääne-Euroopaga religiooni vahendusel. Aga me lavastasime ka Moličre`i Moličre`i eluajal. Ning see oli prantslane, kes kirjutas 1856. aastal need read: "Eesti riiklik sõltumatus on üksnes aja küsimus"! See oli Léouzon Le Duc, kuulsa arhitekti vend, kes sõitis ringi Napoléoni haua jaoks graniidiplokki otsides...

Muide pole mingit vajadust otsida minevikust argumente, et õigustada meie naasmist Euroopasse: me tunneme, et pole sealt kunagi lahkunudki! Mitte Eesti ei pöördu tagasi Euroopasse, vaid Euroopa tuleb tagasi Eesti juurde. Ning kui Euroopa ei jõua otsusele... Te teate sama hästi kui mina, et loodus ei salli tühja kohta. Kui meie idapiiri taga oleks Vaikne ookean, polekski meil võib-olla nii suurt kiiret Euroopa Liiduga ühineda...


Kuidas on eestlastel õnnestunud säilitada oma identiteet peale sajandeid erinevaid okupatsioone?

Vastust tuleb ilmselt otsida keelest, mis on meie mõtlemise ja loovuse alus. Vaatamata haavadele ning kõigile selle sajandi kaotustele - veerand meie elanikkonnast, viiskümmend aastat oma riiki totalitaarse okupatsiooni all - tunneme uhkust, et oleme säilitanud oma emakeele. Surutise all ühendas eesti keel meie rahvast talupojast teadlaseni. Sellest sai nähtamatu relv. Tänu luulele, muusikale ja teatrile ning hoolimata nõukogude tsensuurist. Avastus, et kääbus, väike Taavet võib olla lõpmata tugevam kui hiiglane, Koljat, sai tõeks päev-päevalt pisarates ja veres. See on peamine. Selle võimegi me kinkida nüüd Euroopale, kes vajab seesugust lootust. Humanistlikud põhimõtted ei ole kunagi ette antud, vaid neid tuleb pidevalt taasavastada ja kaitsta. Peale rännakut kõrbes said eestlased taas tunda selge vee maitset ning tahavad seda ajaloolist kogemust teistega jagada.

Miks toimusid hiljutised muudatused Eestis nii kiiresti, kuni selleni, et temast sai "parim õpilane" Baltikumi klassis või isegi kõigi Euroopa Liidu kandidaatide seas?

Ärge unustage Läänemere võtmerolli. Eelajaloolistest aegadest läbi Hansaliidu kaubandusajastu tänapäevani välja on Läänemeri alati olnud ühendav tegur, kiirtee, millel sai ruttu liikuda.

Nõukogude okupatsiooni ajal ei lasknud Soome lahe kitsus meid kunagi kaasajast täielikult ära lõigata. Tänu soome televisioonile, mille püüdis kinni iga eesti kodu, võisime näha ja kuulda maailma. Me jälgisime Soome parlamendi valimiskampaaniaid ja tööd. Me oleme teadlikud, et sõuame täna Soome kiiluvees. Ent me pole unustanud ka seda, et enne Teist maailmasõda jooksis Soome Eesti kannul! Meie majandus oli arenenud kiiresti tänu loodusvaradele. Nüüd tahame tasa teha kaotatud aega ning kogu seda mahajäämust, mis on meile teiste poolt peale sunnitud...

Milline võiks olla väikeste riikide roll tänapäeva maailmas?

Väikesed riigid moodustavad ÜRO-s enamuse, ent kahjuks on see liiga vaikiv enamus. Ometi on neil mängida tähtis roll: autol võib olla kuitahes võimas mootor, kui aga õli otsa saab, jääb ta seisma!

Riigid, mida kunagi nimetati "kolmandateks maadeks" - üle kelle pea "suured" mõjusfääre jagasid - ei taha enam olla vaikivad kauplemisobjektid. Meil on kindel soov liituda demokraatlike Euroopa riikidega, saada läbirääkimisobjektidest läbirääkivateks subjektideks. Ning võtta seeläbi enda peale otsustamisel osalemise vastutus, selle asemel et piirduda otsustele allumisega. Eesti on nüüd täiskasvanud riik.

Viisteist liikmesriiki mõtlevad Euroopa Liidu ümberkorraldamisele enne, kui võtavad arutusele selle laiendamise. Minu nägemust mööda peaksid need kaks protsessi toimuma samaaegselt. Euroopa täiendamine kuue riigiga ei tähenda probleemide kuuekordistumist!

Me oleme siinsamas Eestis osanud oma vaprust tõestada: me asusime otsekohe majandusreformide teele. Sest me olime veendunud, et liberalism dikteerib meile seadused ning aitab tugevdada demokraatlikke põhimõtteid meie ühiskonnas.

Millal Eesti teie arvamuse kohaselt Euroopa Liiduga ühineb?

Meie sihiks on aasta 2003. Selleks ajaks me oleme täiesti valmis. Juba täna vastab Eesti paljudele Euroopa Liidu seadusandlikele ning majanduslikele kriteeriumidele. Me võisime taastada oma riigi sõjaeelse institutsionaalse ning juriidilise raamistiku, ent saime kahjuks päranduseks ka parimate nõukogude traditsioonide vaimus väljakujunenud ametnikud, mis on tõsiseks probleemiks.

Majanduslikus plaanis on Eesti Euroopa Arengupanga hinnangul üks kiiremaid ja tõhusamaid reformaatoreid endiste kommunismimaade hulgas. Mida varem me Euroopa Liiduga ühineme, seda parem. Sest me kutsusime eesti rahvast üles selle nimel tõsiselt pingutama. Seni on ta üleskutsele vägagi hästi vastanud, lootes elada mugavamas ühiskonnas. Ent mõningad ühiskonnagrupid toovad suuremaid ohvreid kui teised: kiired muutused on olnud kõige valusamad kesist pensioni saavatele eakatele.

Hiljutise arvamusuuringu kohaselt pooldab kiiret ühinemist Euroopa Liiduga üksnes 27% teie kaaskodanikest, 20% on sellele vastu ning ülejäänud kõhklevad. Millega te sellist leigust seletate?

Paljud eestlased, kes on õigusega uhked taasleitud sõltumatuse üle, on ikka veel armunud ennesõjaaegsesse Eestisse. See on liigutav, ent poliitiliselt naiivne. Enamgi veel, sõna "Liit" teeb ikka veel paljudele nende seast hirmu... Meie, poliitikud ja ajakirjanikud, peame ilmselt näitama üles suuremat kasvatuslikkust, selgitades uue võrdsusel, stabiilsusel ning turvalisusel rajaneva Euroopa partnerluse vajalikkust.

Kui kaugele te olete jõudnud oma püüdes integreerida vene vähemust?

Vene rahvastiku probleem oli terav meie vabanemise hetkel: need inimesed, keda nõukogude võimud olid aastate jooksul õhutanud Balti riikidesse asuma, ei olnud valmis muutuma vähemuseks iseseisvas Eestis. Nende kartusi kasutasid ära mõningad rahvusäärmuslased. Ent tegelik elu oli meie parim liitlane. Venelased mõistsid peagi, et Tallinnas on nende elatustase kõrgem kui Moskvas. Just nemad pooldavad praegu kõige enam Eesti ühinemist Euroopa Liiduga! See näitab, et meil on õnnestunud anda neile uut kindlustunnet. Ülejäänu on aja ja hariduse küsimus: nüüdsest õpivad vene perekondade lapsed eesti keelt.

Kuidas te analüüsite tänast olukorda Venemaal?

Ma olen alati arvanud, et Venemaa demokratiseerimine kujuneb raskeks ning eelkõige aeglaseks protsessiks - mind peeti pessimistiks 1992. aastal, mil Lääs uskus veel tärkava liberaalse majanduse imeväge... Maa stabiliseerimiseks kulub üks inimpõlv, tingimusel, et see käputäis demokraate, kelle peale ma veel loodan, leiab tuge. Ei saa enam saata nagu Tšehhovi jutus kirju "maale vanaisale": IMF-i ja Maailmapanga miljardid on õhku haihtunud... Tuleb leida kindel adressaat ja jätkata dialoogi, ent kindlameelsemalt.

Kas te loodate liituda ühel päeval Venemaa survest hoolimata NATO-ga?

NATO laiendamisotsus on puhtpoliitiline, see ei sõltu kindlatest kriteeriumidest: keegi ei nõua, et Eesti ehitaks hommepäev tuumaallveelaeva. Venemaa välisministeerium omakorda tegi hiljuti avalduse, et igal riigil on õigus valida, kuidas oma riiklikku julgeolekut korraldada. Moskvas on poliitkuid, kes on valmis tegelikkusega leppima...


Riik

* Pealinn: Tallinn (415 000 elanikku).

* Rahvastik: 1 460 000 elanikku (neist 400 000 venelased). Nõukogude kodakondsuse kadumine on probleemiks Eestis elavale 400 000-le vene keelt kõnelevale sisserändajale: 100 000 otsustas saada täieõiguslikuks eesti kodanikuks, läbides selleks eesti keele eksami; 135 000 valis vene kodakondsuse, jäädes samas Eestisse elama; ülejäänud 200 000 ei ole valikut teinud ning on seega kodakondsuseta isikud.

* Keel: eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka (suurimad neist on soome ja ungari keel), mis erinevad oluliselt meie kontinendil kõneldavate keelte ühistest indo-euroopa juurtest.


Majandusime

Peale 45 aastat nõukogude tsentralismi ja plaanimajandust leidis Eesti ennast 1991. aastal iseseisvudes raskest majanduslikust olukorrast. Ent noored poliitikud, kes samaaegselt Lennart Meriga võimule tulid, algatasid riigis põhjalikud liberaalsed reformid (riiklike ettevõtete erastamine - mis on tänaseks 80% ulatuses läbi viidud -, tollimaksude kaotamine, ühtse maksu sisseviimine, eesti krooni sidumine saksa margaga jne.). Siitpeale räägitakse eesti "imest", mis viidi läbi mõne aastaga: kui inflatsioonitase välja arvata, vastavad majandusnäitajad tänaseks Euroopa rahaliidu kriteeriumidele. Majanduskasv jõudis 1997. aastal 11,4%-ni, et langeda sel aastal 5%-ni. Seega on igati loogiline, et Eesti kuulub nende kuue riigi hulka, kes järgmisena Euroopa Liiduga ühinema kutsutakse. Tänane Tallinn sarnaneb enam Skandinaavia pealinnadega kui endise nõukogude "kolooniaga". Või vähemalt keskus oma hästisäilinud keskaegse vanalinnaga ning selle munakivisillutisega tänavatega, mida ääristavates moekates kohvikutes ja disainitud restoranided noored ja edukad mobiiltelefoniga räägivad. Nad meenutavad teile, et Eestis on palju enam internetiühendusi kui Prantsusmaal ning et arvutiseeritus on siin kõrgem kui kusagi mujal Ida-Euroopas. Ent imel on ka oma hind. Et sellest aru saada, piisab, kui minna hallidesse äärelinnadesse, kus kõrguvad Nõukogude Liidust päritud paneelelamud. Pensionärid saavad vaevu niipalju raha, et ellu jääda (1500 krooni ehk umbes 600 franki kuus). Ka ühe vanemaga perekondadel on raske, kuna nad ei saa mingit riiklikku toetust (paljud lapsed on enda hooleks jäetud). Keskmine palk on 3500 krooni ringis (napilt 1500 franki).


Marie Chaudey, erikorrespondent