Vabariigi President Rakvere tammikus 6. juunil 2001
07.06.2001

Eesti mäletab


Mõnikord küsitakse, miks Murtud Rukkilille päeva vaja on. Et kas poleks õigem kõik unustada, maha matta, teha nii, nagu poleks mitte midagi olnud? Mõned on isegi ette heitnud, et nende raskete aegade meenutamine ajab inimesed uuesti vihale... Nagu meil Eestis viha vähe oleks. Mu kallid virumaalased, see päev ei ole muidugi mõeldud vihapäevaks. Ta ei ole isegi mitte leinapäevaks mõeldud. Vaid lihtsalt selleks, et me mõistaksime, mida tähendab olla Eesti Vabariigi kodanik. Kui palju õigusi, ning ka kui palju kohustusi see meile esitab.

Enne Lääne-Virumaa laulu ma kuulasin suure põnevusega etteloetud mälestusi. Eriti torkas mulle südamesse pilt, kuidas peremees viidi ära - ja keegi oli juba platsis ja tegi aidad puhtaks. Need ei olnud venelased, need ei olnud punaarmeelased, need olid keegi teie hulgast, Eesti Vabariigi kodanikud, kes olid unustanud selles joovastuses, et neil on kodanikukohustused ja et kätt ei tohi tõsta võõra vastu. Ja et neil oleks lasunud kohustus aidata seda perekonda. Me oleme vahel olnud Eestile ka halvad kodanikud ja just sellepärast me oleme nii hirmus palju pidanud maksma omaenda mugavuse ja laiskuse, oma kohuse mittetundmise pärast. Ma arvan, et Murtud Rukkilill peaks kõigepealt meid taas ühendama. Ta peaks meist tegema ühe väikese, aga tugeva rahva, kellel ei oleks vaja karta oma naabrit, kes esimest võimalust kasutades teeb meie aida tühjaks.

Eesti ei asu väga soodsas kohas. Ma olen mõelnud, kui palju vähem meil muresid oleks, kui Eesti oleks saar, minu pärast keset Atlandi ookeani, nagu Island seda on. Aga Eesti ei ole seda. Eesti on Lääne-Euroopa piir vastu Ida-Euroopat. Ka see iseenesest ei ole halb koht. Halb on see, et meie mõtleme ühtmoodi, aga kahjuks väga paljud Venemaal mõtlevad ikka veel vanamoodi, nii nagu mõtlesid kommunistid. Ja siit jooksebki Eesti kodaniku ja meie kodumaa ohtude ja ka meie kohustuste piir. Eesti oli 1939. aastal kaunikesti üksi maailmas. Eestil ei olnud õieti põhjustki seda üksindaolekut tunda. Eesti oli lugupeetav maa, Eesti oli aktiivne tegija Rahvaste Liidus, Eesti viis kiiresti läbi maareformi. Ja kuldsed viljad hakkasid juba tulema. Eesti tootis ja eksportis. Eesti tööstus oli jalad alla saanud ja eksportis. Eesti elustandard tõusis kiiremini kui meie naabermaades, sest loodus oli meile andnud määratu suure vara - meie põlevkivi. Ja me ei tundnud kuigi suurt huvi selle vastu, mis toimub maailmas. Me teadsime, et meie kaubad on head kaubad ja et neil on turg. Me olime täis eneseusaldust ja see maksis otsekohe kätte, niipea kui kaks totalitaarset riiki omavahel kokku leppisid. Nad leppisid omavahel kokku just nimelt selles, et nad jaotavad demokraatliku maailma kahte ossa - üks jääb natsidele, teine kommunistidele. See oli võib-olla meie poliitika viga. Võib-olla et me jäime kümme aastat, võib-olla viis aastat maha. Aga õige on see, et sügis 1939 tuli meile nagu ehmatus, nagu välk selgest taevast. Põhjus, et me praegu siin koos oleme, on ennekõike selles, et midagi niisugust mitte kunagi enam meiega ei korduks. Ei meie riigiga, meie inimestega ega lastega. Et me saaksime rahulikult vaadata tulevikku. Ja sellepärast me ei tohi unustada oma minevikku.

Praegu ma usun Virumaad. Ei ole minu ülesanne teile meelde tuletada, kui palju Virumaa suvesõja aegu inimesi kaotas ja kuipalju inimesi ta kaotas sügissõja aegu 1944. Aga mul on siin täpsed numbrid kaasas, võin need teile ka ette lugeda. Lääne-Virumaalt küüditati kokku 2384 inimest, aga see on ainult väike osa nendest kaotustest, mida Eesti pidi kandma selletõttu, et Eesti ennast ei kaitsnud. Et loodeti, et saab võib-olla lepingutega hakkama. Peale selle arreteeriti esimesel suvesõjal Lääne-Virumaalt 224 inimest ja sügissõja aegu 631 inimest. Metsavendadena tegutses siin 181 inimest. Need arhiiviandmed, mida ma olen läbi lehitsenud, enne kui ma siia tulin, kus Punaarmee aruannete kohaselt nad võitlesid 400 metsavennaga korraga, on võib-olla vähekene liialdatud.

Kui Eesti oli okupeeritud Nõukogude Liidu poolt, mõtlesid paljud inimesed, et Eesti Vabariik on otsekui lakanud olemast. Jällegi: meil ei olnud küllaldaselt usaldust rahvusvahelise õiguse vastu. Eesti oli küll okupeeritud, aga riigina ta tegutses õiguslikult edasi. Mis sellest järeldub? Sellest järeldub muu hulgas ka see, et okupeerival riigil ei olnud mitte mingisugust õigust eestlasi, Eesti Vabariigi kodanikke mobiliseerida Punaarmeesse. Aga seda tehti. Ja seda tehti Virumaal rikkalikult - Nõukogude Liitu mobiliseeriti 312 inimest. Ma loen mõned nimed teile ette: Daniel Ahas - saatus teadmata; Ahonen - lasti maha Nõukogude Liidus põgenemiskatse eest Ust-Pinega tööpataljonist; Voldamar Allik - saatus teadmata; Herbert Aus - suri Zlaousti tööpataljonis; Berhard Ellamaa - invaliidistus tööpataljonis ja suri. See nimekiri on väga pikk. Ma tahan sellele ühe väga lihtsa punkti panna: nagu nüüd on selgunud, tööpataljon oli Vene dokumentides võrdsustatud Gulagiga. See ei olnud sõjavägi. Ja kõige rohkem me kaotasime Virumaa mehi just siis, kui nad olid otsekui mobiliseeritud ja surid nälga, taudidesse, külma kätte.

Ma ei taha siin mööda minna ka võitlustest, mis olid eriti Virumaal võib-olla kõige ägedamad. Ja kui me võrdleme kas või küüditatute arvu selle üldarvuga, mis käib Eesti kohta, siis ilmnebki, et Lääne-Virumaalt viidi inimesi rohkem ära. Arvatavasti oli truudus Eestile see, mis kõige rohkem häiris meie okupeerijaid. Ma arvan, et see on Murtud Rukkilille sõnum - me oleme alati nõrgad, kui me kokku ei hoia, kui meid on jaotatud ja jaotatud niisugusteks rühmadeks, kes omavahel peavad viha ja kodusõda. Ja me oleme ometi võitnud.

Mõtelge, kui palju Nõukogude Liit investeeris Eestisse, kui palju ta tõi siia sõjaväge, kui palju on meie rannikud olnud täis kaitsekraave, sõjaväebaase. Kui palju kas või seesama küüditamine venelastele maksma läks. Kui sõda puhkes, nädal aega pärast esimest küüditamist, ei olnud enam kaubavaguneid...

Tänasel Murtud Rukkilille päeval me ei pea kõnelema sellest päevast kui leinapäevast. Me ei ole mitte leinajad - meie olemegi need, kes on võitnud. Tõsi küll, kohutavate kaotustega. Ei ole ühtegi riiki Euroopas, ühtegi rahvast Euroopas võib-olla peale juutide, kes oleks niipalju kaotanud oma inimesi, nagu väike eesti rahvas. Üks kümnendik, sada tuhat inimest on läinud läbi kahe totalitaarse riigi lihamasina. Ja ometi me oleme jäänud ja ometi oleme suutnud oma riigi taastada. Ja koonduda tema lipu alla, tõsi küll, me oleme hoopis vaesemad, kui me olime 1939. Aga vaesus taganeb meie ees. Mitte spekulatsioonide kaudu, sest jõukus, mis oli Eestile omane 1939, ei tulnud ju mitte kavalusest ega spekulatsioonidest, vaid ennekõike raskest igapäevatööst, mis toob kaasa ka igapäevase rõõmu ja uhkuse iseenda töö üle, iseenda riigi üle. Me oleme siin poolel teel. Me võime praegu juba näha, kui palju Eesti on muutunud viimase kümne aasta jooksul. Ma tahaksin, et Eesti oleks sisemiselt palju rohkem muutunud. Et meil oleks kindel teadmine, et me oleme tõepoolest selle riigi peremehed. Et meil oleks kindel nägemus, kuidas meie lapsed ja lapselapsed lõpetavad kooli. Me oleme selle jõukuse tee esimesel veerandil, mitte kaugemal. Ja läheb palju aega, enne kui me saame kas või kõige lähemad naabrid soomlased kätte. Sest ega soomlased ei jää meid järele ootama. Ka nende toodang, ka nende oskus, ka nende poliitiline pilk ulatub ju kaugele. Aga meil on see jõud olnud, ta on ka praegu meiega.

Ja tehkem siit siis lühikene kokkuvõte - me oleme siia kokku tulnud valust nende kõigi pärast, keda meie hulgas ei ole. Kes on jäänud kaugele ja kelle haudasidki me ei tea. Kuid ometi oleme kokku tulnud kui võitjad, sest mõlemad vaenlased, kes püüdsid maailma jaotada, - neid enam ei ole.

Milles on Eesti tugevus? Eesti tugevus on Eesti demokraatias. Selles, et me mõistaksime, mida me teeme, ja et meie pilk ulatuks kaugemale ühest aastast. Et me teaksime, mida me peaksime tegema viie ja kümne aasta pärast. See on demokraatliku riigi tee. Millised on meie väljavaated? Ajaloo õppetund on olnud valus, ning me ei korda vigu, mida me oleme varem teinud ja mis viisid Eesti okupeerimiseni. Me teame, et ka väikeriik võib olla riik, mida austatakse ja usaldatakse üle maailma. Nimetagem riike, mis on Eestist väiksemad: Šveits, mu lemmik, või Taani, kes on Eestist väiksem ja NATO liige, või Holland või Belgia, kust on samuti üle veerenud raske sõjarull. Olgu need riigid meile ennekõike eeskujuks. Nad on kättesaadavad eeskujud.

Ja lõpuks ma tahaksin öelda, miks meil see jõukas, üksmeelne, heasüdamlik Eesti nii raskesti kätte tuleb. Vaadake läbi need pikad nimekirjad, keda küüditati, keda kinni pandi. Kes nad olid? Nad olid meie juhtivad poliitikud, juhtivad sõjaväelased, meie juhtivad õpetlased, kooliõpetajad, meie arstid, meie ühiskonnategelased - kõik need, kellele tavaliselt toetub mis tahes riik. See oli 1941. aasta küüditamise eesmärk. Ja 1949. aasta küüditamise eesmärk oli läbi lõigata meie talupoegkond, kellele toetus Eesti vastupanuliikumine - 23 000 inimest. Ma ei taha põrmugi unustada ka vahepealseid küüditamislaineid, neid on Eestis olnud palju - kokku viis lainet. Viimane 1950, kui küüditati endise Petserimaa elanikke.

Me oleme praeguseks suutnud taastada end rahvusvaheliselt ja Eestil on hea maine. Meie diplomaadid, kes on 25-, 30-, 35-aastased, istuvad laua taga, kus teisel pool istuvad niisama kõrged diplomaadid, selle vahega, et nad on 50-, 55-, 60-aastased. Me oleme pidanud väga noori poisse ja tüdrukuid saatma väga raskete ülesannete lahendamisele ning nad on sellega toime tulnud. Kas see ei ole mitte ime, kas see ei ole midagi sellist, mille üle me peaksime uhkust tundma? Mõtelge, kust me alustasime Eesti kaitsejõudude rajamisega. Tuletage kas või meelde augustikuu putši, kui hästi relvastatud Vene väeosad püüdsid vallutada Tallinna televisioonimasti. Ja neile läksid vastu mehed paljaste kätega, oma tahtega ja see tahe oli relvadest tugevam. Kas see ei ole ometi põhjus uhkust tunda ja öelda, et väike Eesti on küll kaotanud, aga ta on ometi võitja.

Selle tundega ma tahaksin teid kõiki tervitada, teil kõigil kätt suruda ja öelda, et vaadake julgesti tulevikku. Tehke tööd selle Eesti heaks. Ta on tagasitulekul. Ta on praegu juba siin meie vahel, ta ühendab meid.

Ma tänan teid, et teid on nii palju siia kokku tulnud. Sellega me mälestame neid, keda meie hulgas ei ole, ja näitame iseendale, kui truu võib eestlane olla oma kodumaale ja kui truu on väike Eesti oma kodanikele. Ma tänan teid kõiki!

Aitäh!