Vabariigi President Paide Vallimäel 7. juunil 2001
07.06.2001

Eesti mäletab


Kohtudes oma saatusekaaslastega, pean ma alati uuesti kõigepealt iseendale ja muidugi ka teile selgitama, miks me õieti kohtume. Seda on nimetatud leinapäevaks ja muidugi me leiname kõiki neid, kes ei ole saanud eluga tagasi tulla, kes on kaugel, kelle kalmudki on tundmata.

Aga see ei ole mitte ainult leinapäev, minu meelest on meil põhjust ometi öelda lihtsalt ja selgelt, et see on ka meie võidupäev. Me oleme tagasi jõudnud, me oleme Eesti jaoks tööd teinud, me oleme saavutanud selle, et Eesti on uuesti iseseisev ja kõik see, millest kaugel Eestist unistati, on sammhaaval tagasi tulemas. Eesti kohal lehvib uuesti sinimustvalge, aegamööda kogub Eesti jõukust ja aegamööda läheb ka Eesti viha üle. Võib-olla see viha ongi meie suurim vaenlane, ta ei ole mitte eestlaste sünnitatud, ta sünnitati Hitler-Stalini pakti kaudu, kahe totalitaarse suurriigi sobingu tõttu, mis lükkas Eesti eemale kõigest sellest, mis meile on olnud kallis.

Me olime Euroopas üks kõige ausamaid rahvaid, kõige madalama kuritegevusega rahvaid, kõige tublima politseiga rahvaid, sest kuritegude protsent, mida ei avastatud, oli Eestis enne Teist maailmasõda väga väike. Meil ei pandud uksi lukku ja kui jalgratas ei olnud seal, kuhu omanik ta pani, siis järgmisel päeval päevalehe ''Politseipeeglis'' oli selle kohta viis rida. Jalgratas oli kadunud ja õhtuks oli politsei ta omanikule tagastanud. See on see Eesti, millest meid ilma jäeti, mis oli puhas, aus, töökas ja jõukas. See jõukus tuli, teda ei olnud palju, aga ta tuli kiiremini kui teistele maadele. Mitte sellepärast, et meil oleks siin musta mulda või kasvaksid palmid, vaid meie rahvas oli harjunud igipõlist rasket tööd tegema. Kui kõik tänapäeva kavalused kõrvale jätta, on töö ikka see, mis teeb inimese kõige kiiremini rikkaks. Seda lihtsat tõde me kahjuks loeme lehtedest harva, näeme seda harva televisioonis, kuuleme harva raadios. Ma ei tea, kas seda ongi tarvis korrata - mingisugusel viisil elab see teadmine meis ju niikuinii.

Mida me täna peaksime siin ühiselt tegema? Me peaksime mõtlema minevikule ja kõigile ohvritele neid tänades ja tõotades neile, et kõik need, kes on oma vabaduse, oma elu, oma tuleviku, oma sündimata lapsed pidanud ohverdama vägivallale, et nad kõik kõigest hoolimata elavad meie hulgas edasi. See on üks viis, kuidas me saame neile avaldada oma sügavat lugupidamist, mis ei ole paraadlik, mis ei kõla kaunites sõnades, sest tagasi on meid tulnud palju vähem kui meid sinna viidi.

Ma tahaksin kõnelda ka sellest, et Eesti okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940. See oli hoolikalt ettevalmistatud sõjakäik. Selle korraldusi ma olen lugenud, need kannavad marssal Meretskovi allkirja. Sõjategevuse alustamise käskkirja kolmandas punktis oli öeldud, et Punaarmee ülim eesmärk on sulgeda Eesti sel kombel, et ükski Eesti Vabariigi minister, parlamendi liige, kõrgem sõjaväelane ei suudaks Eestist põgeneda. Nad kartsid seda. Nad kartsid, et tõde Eesti okupeerimisest jõuab vabasse maailma. Mõelge nüüd natukene sellele lihtsale sõnastusele - nad kartsid. Need, kes on minu vanused või natukene vanemad, mäletavad neid kohutavalt pikki tankikolonne, mäletavad Vene sõjalaevu mitte ainult Paldiskis, vaid ka Tallinnas. Mäletavad sõdureid, kes marssisid ja üle õla olid neil rullikeeratud kummalised sinelid ja odekolonni anti neile nendel päevadel eriti ohtralt. Kui sõjavägi oli läbi marssinud, seisis see higiste jalgade ja odekolonni hõngu kummaline segu väga kaua Vabaduse puiestee kohal, kus ma neid jälgisin. See pidi olema saladus ja eriti suur saladus pidi olema see, kuidas Eestilt võetakse tema riik ära. Seda tehti enamasti alati öösel. See oli aeg, kus me rahvas pidi harjuma öise koputusega uksele, aeg, kus inimesed ei julenud kodus ööbida, aeg, kus uudiseid ei loetud enam lehtedest, vaid nii nagu Vene ajalgi - nad käisid suust suhu. Ja siis tuli see öö, see esimene suur verelaskmiseöö, mis viis ühe päevaga üle kümne tuhande inimese ära, lapsed ja emad ühes suunas, mehed teises suunas.

Ma arvan, et harva on mõni suurriik nii ehmatamapanevat viga teinud, kui siis, kui otsustati Eestist esimene laine küüditada. Te mäletate võib-olla, et Saksamaa ja ka saksa parunid ei ole ju Eestis mitte kunagi olnud populaarsed. Ütleme puhtalt välja, et meil armastati Inglismaad või Rootsit, Soomest kõnelemata, või Prantsusmaad rohkem kui Saksamaad. Ja kui Hitler võimule tuli, siis see poolehoid koondus veel eriti demokraatlike maade poole. Esimese küüditamislainega olid venelased meie poolehoiu, meie mõttelaadi, meie väärtushinnangud ühe ainsa ööga pööranud pahupidi ja kui siis algas Teine maailmasõda Ida-Euroopas, oodati sakslasi kui vabastajaid. Eestlastel ei olnud palju valida ja see ei puutu ka siia, et esimene Vene okupatsiooniaasta nõudis eestlastelt neli korda rohkem ohvreid kui kolm ja pool Saksa okupatsiooniaastat. Kurjategijaid ei hinnata selle järgi kas sa oled tapnud ühe inimese või viis inimest või kümme tuhat inimest, kurjategija on väljaspool meie väärtushinnanguid.

Me räägime kõigist nendest, keda on puudutanud Teine maailmasõda. Kuidas ta Eestit puudutas? Ta puudutas Eestit eriti julmalt, teistmoodi kui teisi väikseid Euroopa riike, kes ka kaotasid oma sõltumatuse. Mõelgem täna Taanile, Hollandile või Belgiale. Nemad kaotasid oma sõltumatuse, kui Hitleri Saksamaa nad okupeeris. Eesti suur tragöödia on selles, et ta okupeeriti algul kommunistide ja siis natsistide poolt. See tähendas palju suuremal arvul ohvreid, palju suuremal hulgal ka vihkamist ja hirmu. Järvamaa on kahe suure küüditamisega 1941 ja 1949 kaotanud ühtekokku 1701 inimest, aga see on ainult osa ja kaugeltki mitte kogu kaotus. Esimesed arreteerimised algasid juba 1940. aasta juulikuus, kõigest kuu aega pärast Eesti iseseisvuse kadu. Niipalju kui mina tean, arreteeriti esimesena Järvamaal Peeter Kraav 30. juulil 1940 Türi linnast - ta suri Venemaal aastaid hiljem. Arreteeriti Helmut Veem Paidest 10. septembril, ta lasti maha 23. aprillil 1941. Arreteeriti ajateenija Sergei Tolkatšov detsembris, siitsamast Paidest, ta lasti maha 3. juulil 1941. Arreteeriti talumees Konstantin Kolsakov Lehtsest, mõisteti surma. Arreteeriti kõrgema haridusega agronoom Georgi Šidlovski Jänedalt detsembris 1940, ta lasti maha maikuus 1941. Siinsamas Paides arreteeriti nooremleitnant Arved Laane, ta lasti maha veebruaris 1941. See on pikk pikk nimede järjekord.

Me võiksime endalt ikkagi küsida nüüd, kui me oleme võitjad, kui me vaatame juba läbi ajavine ilma vihata, aga ka ilma poolehoiuta, et mis avas selle meeletu julmuse, selle tapahimu, miks oli üks väike rahvas antud relvastatud inimeste omakohtu kätte. On ainult üks vastus. See omakohus oli pime, aga ta niitis ennekõike neid, kellest kardeti, et nad kannavad edasi Eesti Vabariigi mõtet, igatsust oma iseseisvuse järele, valmisolekut selle nimel võidelda ja vajaduse korral ka surra.

Ma tahan ka seda öelda, et kõik need kuriteod, ja neid on palju, viidi läbi Moskva Kommunistliku Partei Poliitbüroo käsul Eesti sabarakkude poolt. Nõukogude Liit oli välisriik, ta oli tugev riik ja kui ta tahtis Euroopa kõige väiksemat riiki okupeerida, hüva, see on tugeva õigus, aga isegi niisugusele julmusele on rahvusvaheline õigus pannud teatud raamid. Ühe riigi okupeerimine ei tähenda kunagi, et võitjal on õigus selle okupeeritud riigi kodanike ja kodanike vara ja kodanike elu üle. Kuid Nõukogude Liidul ei olnud sooja ega külma rahvusvahelisest õigusest. Nad leidsid käputäie kaasajooksikuid, Eesti Vabariigi kodanikke, et nende abil läbi viia oma räpast tööd. Tuletagem meelde, kui algas sõda idarindel, kuulutas Stalin välja põletatud maa taktika. Seda viis siis Eestis läbi kindralmajor Ljubovtsev, kes oma käskkirja kolmandas punktis ütleb: ''Endid varjavate ja mahalastud bandiitide ja desertööride perekonnad tuleb kohe arreteerida ja paigutada vanglasse, nende varandus aga konfiskeerida.'' Siin, Järvamaal ja Paides, viis neid korraldusi läbi vanemleitnant Jakov Pospelov, kelle komissariks oli Johan Tamm. Pospelov oli Nõukogude Liidu kodanik, Johan Tamm oli Eesti Vabariigi kodanik. Me ei saa vaenlasele ette heita, et ta vaenlane on, vaenlase vastu võib võidelda, Eesti Vabariigi kodanikule see ei laiene. Me võime alati küsida: ''Miks sina, Eesti Vabariigi kodanik, tõstsid käe omaenda riigi vastu?'' Ka see on tänase päeva üks mõte: missugune peaks olema Eesti Vabariigi kodaniku õiguste ja kohustuste määr, kuidas me kaitseme Eestit, sest riiki tuleb alati kaitsta. Riik, kes ei taha ennast kaitsta, ei eksisteeri kaua. Te olete ise valinud parlamendi ja ma võin teid tänada, et te olete valinud parlamenti inimesi, kes on otsustanud, et Eesti astub NATOsse ja et Eesti astub Euroopa Liitu. See on see määratu suur vahe, mis praegust Eestit eraldab sõjaeelsest Eestist, kus me olime üksi ja kus keegi meie vastu huvi ei tundnud. See on see määratu tugev alusmüür, millele me rajame Eesti tulevikku, niisugust tulevikku, et me võime oma lastele ja lastelastele ja nende lastele öelda, et see, mis meiega juhtus, ei kordu mitte kunagi. Pidage meeles, et need kuriteod, mida on Eesti rahva vastu korda saadetud, on olnud võimalikud ainult tänu sellele, et Euroopas oli kaks totalitaarset võimu, kes omavahel püüdsid maailma jagada. Niisugust Euroopat ei tule enam mitte kunagi tagasi. Kui ka Eesti niisuguse Euroopa vastu võitleb.

Nii et mida me siis täna teeme? Muidugi me leiname, aga veel enam me vaatame minevikku selleks, et mitte korrata minevikus tehtud vigu ja minna edasi niisugusesse tulevikku, kus Eesti on kindel ja jõukas ja ühtne, kus me võime oma lastele lubada seda, mida meie vanemad ja vanavanemad meile oleksid ka tahtnud lubada, aga ei võinud. Ainult õppimiseks ongi ajalugu mõeldud, kust mujalt me oma kogemusi võtaksime? Ja nagu igas ajaloos, on ka Eesti ajaloos häid ja halbu kogemusi.

See tänane päev peab meid ühendama, et me oleksime üks kokkuhoidev rahvas, kes pöörab halbadele kogemustele selja ja valmistub heade kogemuste viimiseks Euroopasse. Ja mõelge ka sellele, et Euroopa vajab meie kogemusi. Ei ole maailmas niisugust maad, kus oleks ainult üks miljon elanikku ja sada tuhat sellest ühest miljonist, üks kümnendik, on pidanud kannatama kahe totalitaarse riigi kokkuleppe tõttu. Mitte kusagil ei tunta seda, ainult meie tunneme seda. Ainult meie teame seda kaotuste valu, ainult meie suudame seda viia Euroopa rahvasteni ja see on meie tulevik. Sellele me ehitame oma enesekindluse ja töökuse, sellele me ehitame üles niisuguse Eesti, mille üle me ise oleme uhked ja mida teised rahvad saavad ka endale eeskujuks seadma. Me saavutame tagasi oma eneseusalduse, sest vaadake: tänane päev on ju tegelikult meie võidupäev. Ma tahaksin teid kõiki tänada selle eest.

Aitäh!